Eile tegin tiiru oma küla peal. Mõnus viis kuidas puhastada pead igasugu mõtetest ja näiteks arvutimängust, mida liiga kauaks oled jäänud vaatama.
Teadsin, et päev hiljem (ehk täna) saan 30-ks ja automaatselt kerkis küsimus: olen ma siis rahul? Ja kui kümned-sajad sõbrad-tuttavad hakkavad Õnne soovima, kas siis olen õnnelik?
Tuli meelde õemees Theo kommentaar paar aastat tagasi facebookis (kui ta sai samuti kolmkümmend). Ta ütles midagi taolist, et ta on rahul, sest teab, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta teel on. Aamen selle peale! See on see, mis teeb tõesti rõõmsaks kui see on paigas selleks vanuseks. Kohe palju parem on vastu minna keskeale ja sellega kaasnevale.
See, et mul See olemas on, teeb tõesti rõõmsaks. Olen Selle eest tänulik, ja tean, et peaautoriks on Jumal (ja mitte saatus, karma või muu säärane ebamäärane jumal).
Aga nii palju kui ma olen enda ja teiste eludest aru saanud, õnne ei leia seda meisterdades või jaanipäeval ussikest otsides. Õnn ei tule ka oma tõde ja õigus raiudes ja kraave kaevates. Õnn on kingitus, ja see antakse neile, kes julgevad olla... jap, just nii... õnnetud!
See on üks élu paradoks. See, et selleks, et end leida, tuleb end kaotada. Et elada, tuleb surra. Ja ega see enne kohale ei jõuagi, kui oled selle piiri peal ja pead otsustama. Võib-olla on see ka nii vaimne teema, et sellest saab aru vaimselt. Sest ma ju ei mõtle seda, et melanhoolias on vastus või et tarvilik oleks teha enesetapp.
Aga ütlen seda, et aus tuleb olla. Ja aus just kõige valusamas kohas. Selles, et me oleme kaugel tõest ja maailma keskpunktist. Selles, et elu on ime, ja elu imeb. Selles, et tähtede vaatamine teeb meid alandlikuks ja olemas on Keegi, kes meile mõtles, ja meid armastas. Keegi, kes on üle meie mõtete, ja samas, kellele saame mõelda ja kuidagigi uurida.
Ma ei taha siin rääkida lahti tervet evangeeliumi (tark ja otsiv lugeja pusigu siit vaikselt edasi ise). Aga tahan, et mu kallid õnnitlejad ja keda vähegi huvitab mu elu ja seda blogi loevad, teaksid, see on Kristus - jah, ja ainult Jeesus Kristus - kes radikaalselt on muutnud mu värvitoonid teiseks ja päriseks!
Tema on see, kelle kaudu tean, kes olen.
Tema on see, kes on öelnud, kust ma tulen ja kuhu ma lähen.
Ma ei taha petta iseend (ja seeläbi teisi) ning mõelda oma elu kuidagi enda suhtes ilusamaks. Jah, mõnede inimeste silmis võin olla ju tegija, aga see, mis loeb - mul on autor, ja ma olen selle üle tõesti õnnelik!
No comments:
Post a Comment