Hirm sellest, et mind ei aksepteerida, kui ma olen omamoodi.
Hirm, et minuga tehakse midagi ebameeldivat, kui ma ei muutu.
Hirm sellest, et ma ei tea, mis minust saab.
Üks hirmudest, mis minus võib eelkõige suvel tekkida, on siis, kui ma reisin ja rändan. Käin paljudes noortelaagrites kõnelemas või midagi organiseerimas, samal ajal kui paljud n-ö tavalised inimesed puhkavad või käivad maal.
Olen ma üldse hea mees ja isa kui naise lastega koju jätan? Ega ma ometi oma tööd liiga palju armasta?!
Teinekord on see päris nõme tunne. Pean kuskil oma peas võitlema valede ja isegi uskumustega, mis teistel inimestel võivad olla. Ja isegi kui ma olen üks selliseid, kes elab üsna avalikku elu, siis tegelikult ju ei teata, et mida ma täpselt teen ja kuidas mul või mu perel täpselt läheb.
Sellises olukorras on oht tõestama hakata, et vaadake-vaadake, siin ma olen! Ja siin ma teen neile musi ja kalli! Kas nägite ikka?
See hirm võib mind (või õigemini mu käitumist) muuta, aga tegelikult tõelist mind alla suruda. Mehel on oluline oma tööd armastada, ja oma perekonda armastada, aga seda mitte teiste pärast! Vaid seepärast, et ta ise tahab ja on nii otsustanud.
Mis mind siis kõige selle keskel siiski paremaks inimeseks teeks?
See on arm. Ilus lühike sõna.
Arm on see, kui keegi - näiteks ämm - keegi, kes sind asendab kodus siis kui sind ei ole, ja kellega võiksid sul suhted olla ka halvad... (sest paljudel on)... kui see inimene, kelle ees sa mõnes mõttes ei ole armu välja teeninud, ühel päeval sulle ütleb:
"Ma austan su tööd."
Siis see on arm ja see on vabastav.
Kui sa saad armu sellisel ajal ja sealt, kus sa seda välja pole teeninud... Kui sa selle armu vastu võtad... siis sa koged vabadust. Vabadust teiste arvamustest ja vajadustest. Vabadust teha oma otsuseid ja armastada oma perekonda ja tööd ehk rohkemgi ja see on ilus vabadus!
No comments:
Post a Comment