Kiirblogimine 7: Tallinn ikka üllatab

Viimased kaks aastat olen otsekui võluväel sattunud ikka-ja-jälle Tallinnasse ja iga kord avastama midagi uut. Varem ma lihtsalt eksisin siin ära ja mõtlesin, et Tartu on ikka poole lahedam või üldse eraldi kategooria... aga nüüd vaikselt hakkab see kuulus kilukarp lahti minema ja välja ei tule mitte haisvad kilud, vaid hoopis pärlid!

Tihti näidatakse Tallinnat vaateplatvormilt ja siis ka peamiselt vanalinna katuseid. Aga siin on pilt sellest, milline on pealinn udus. Mulle tundub, et praegu on vaimses mõttes seis pigem selline, mitte selge ja keskaegne...

Igal linnal on oma elu.

Teinekord muutub tüütuks see kui lähened linnale ühe nurga alt. Näiteks kitsast ja kuumast bussist, kus oled arvutiga üle töötanud ja pea on paks.

Aga mis siis kui sulle tuleb üllatuslikult vastu sõber mootorrattal, kaasas veel üks kiiver ning kutsub sind Järvevanale vastu sõitma?

Ja nii et järvevana sulle üle 100 km/h suvepükstesse puhub...

See on vahva ja tekitab ootust ka muude asjade suhtes.

Näiteks Kalamaja ja Hirve park. Jõle kihvtid kohad. Eriti kui jalutad üksi!







Siin sattusin Viru väljaku juurde hõiskama Eesti noortele. Siin pildil on otseloomulikult omad joped, Ülenurme noored.



Ja siin on Merepäevade-aegne vaade tagasi linnale. Selle tegi vahva pedagoog Risto Tamm purjeka pealt.

Huvitav, kui oleksin nagu ulmekirjanik Indrek Hargla ja kirjutaksin nö oma Melchiori sarja Tallinnast, millise ajastu ja milliseid lugusid vestaksin mina?