Ütlesin "vai nott", sain seepeale laiki ja siit ta tuleb!
Niisiis, asi on nimelt selles, et meie väiksel eestimaal elab väga lahedaid tüüpe. Mõnikord kõik, mis sa neist tead, on lihtsalt üks juhuslik foto, kuhu keegi neid on tääginud. Mõtled, et ilus pilt ja nii ongi... tegelikult on iga pildi taga mingisugune lugu. Ja igal fotololeval noorel on oma teekond ja põhjus, miks ta pildil just nii ja mitte teisiti ei ole. Oma laikidega, me mitte ei ütle, kes on ilus ja kes sel-korral-päris-mitte-nii-lahe, vaid elame kaasa ta ainulaadsele teekonnale.
Toon kolm näidet.
Vennad sõjardid. Need on Gennaadipojad. Mäletan, kui nad olid väiksed poisid. Sibasid rõõmsate nägudega ringi.
Tegelikult on neil kaks vanemat venda ka. Nemadki on sõjardid. Ja vanim neist käis kaitseväes siis kui mina väike olin (vähemalt 15a tagasi). Mulle jäi kuidagi meelde tema otsusekindlus kanda mundrit. Tema julgus inspireeris mindki olema üks neist entusiastidest, kes Eesti Kaitseväkke astuvad, isegi kui minu vanem vend ei läinud. Nendele mehepoegadele panin laiki, sest nad on mulle ka noorematena eeskujuks. See, kuidas nad vendadena üksteist hoiavad ja üheskoos, isegi kui Texase särk on seljas, ikkagi meie rahvast kaitsevad. Nad armastavad rahvast, usun ma. Ja ma laigin.
Teiseks Jõgeva cullenid ("cullen" tuleb Twilighti saagast, kus vampiiripere kõikidest eristust). Need on Tolmuskid. Õppisin neid tundma kui kunagi tegime koos Jõgeva English Campe. Kohe mitu aastat jutti.
Mulle on senimaani jäänud meelde üks õhtu, kui meil oli talendishow. Jõgeva noored, sealhulgas nemad, tõusid püsti ja laulsid justkui pühalikult (õrnalt ja samas jube julgelt) väikse lillega koos laulu: "Ikka jõuab Jõgeva". Ma ise olen laulnud terve elu laule Tartust, aga oskamata panna sisse oma hinge ja mitte kunagi ei oleks ma osanud oodata, et keegi nii sügavalt armastaks oma linna ja veel Jõgevat! See oli nende jaoks kodu ja selles oli midagi väga erilist. Sellest sai tolle suve hitt minu jaoks. Nende pärast ka ka Hele Kõre (kes selle esmalt linti laulis) minu käest paar punkti juurde.
Cullenid nimega Tolmuskid armastavad oma linna, usun ma. Ja ma laigin seda.
Ja kolmas pilt. See on kapsapoiss Martin. Täiesti uskumatu tüüp.
Pildil võid näha, et tal on selja taga palju kapsaid. Võib-olla mõtled, et ta käis vanaemal abis ja teenis paarkümmend eurot. Võttis end kokku ja pidas pool päeva vastu. Või siis, et käis sõpradel abis, ja et ikka oskab hinnata sõprust, et ta nii palju pingutab...
Tegelikult, jutud räägivad, et sel Martinil oli peas üks üle mõistuse hea plaan. Mis siis juhtuks, kui panna põllu sisse idanema 10 000 kapsast. Teeks 10 tonni kapsast? Milliseid traktoreid tuleks sebida, milliseid kundesid otsida? See on viimane asi, mis ma oleksin teinud, kui ma olin 15 aastane.
Võimalik, et see jääb üheks suveks. Võimalik. Ja võimalik, et see idee on saanud inspiratsiooni Runescapest, kus ka korjatakse kapsast ja see sulle elusid annab. Võimalik. Aga Martin on sel suvel korjanud rohkem kapsast kui me kõik (mina ja 200+ lugejat) kokku ja see on retsept! Kapsapoiss Martin armastab eestimaa mulda ja ma laigin seda.
Loomulikult on neid noori, kes panevad hästi!
No comments:
Post a Comment