Jeesusfilm on rets?

Möödunud nädalal vaatasime Ülenurme noortega filmi Jeesuse viimasest nädalast. See, mis Mel Gibsoni tehtud, aastal 2004 ja mis tollal palju meediakära põhjustas (eriti religioossetes riikides).

See oli suht esimest korda, kus Jeesust näidati kellegi teisena kui pehmona. Tavaliselt on temast ikka jäänud selline pilt nagu ta kasutanuks kogu aeg palsamit, kerge naerat
us näol ja puna põskedel. Ometigi teame ajaloost, et teda mitte ainult ei piinatud, vaid ka hukati kõige jõledamal kombel.

Aga ma ei nõustuks sellega, et see film on rets ja mõttetu (sest seal on nii palju piinamist). Pigem olen hakanud mõtlema sellele kui rets ja mõttetu võib olla elu, ja kui vähe me tegelikult sellega silmitsi tahame seista! Mulle tundub, et me oleme inimestena harjunud vägagi vägivallaga, ja sellest on saanud meelelahutus.

Kui keegi saab kolki ja surma lahedal kombel, siis vaataks filmi hea meelega uuesti. Jeesusfilmist aga piisab paariks aastaks. See on üks väheseid filme, kus kutsutakse inimest/vaatajat kaasa tundma.

Et jääda või saada tõelisteks inimesteks, on meil on vaja rohkem kui meelelahutust ja meelakkumist. Mu klassivend Juss ütles kunagi Kuperjanovis (kui vaatasime Full Metal Jacketit - mis oli ka kuidagi teistmoodi film), et tal on nii hea meel, et seda vaatasime - sest see raputas ta rutiinist lahti ja tõi ellu tagasi.

Soovitan ikka "Passion of the Christ" vaadata. Ja kindlasti juba noorena! Sa õpid sellest rohkem kui algul aru saad. Ja kui ei saa kogu filmi vaadata, siis vaata kasvõi pool.

Ning olen nõus - tegelt on inimesel tõesti raske kaasa tunda sellisele inimesele nagu Kristusele. Aga selle mõistmine teeb tänulikuks selle eest, kuidas ta küll suutis (ja isiklikult usun, et siiamaani suudab) kaasa tunda meie kannatustele!

Kuhu sa armastus kaod?

Mitte kaua aega tagasi, ühel mu sõbral suri naine vähki. Ja tal jäi kaks last endaga. Mäletan, et seesama kevad kui teda kuulasin, kirjutasin üles ühe tema mõtte.

"Jumal valmistab meid ette, pareminigi kui suudame uskuda."

Teatud mõttes on sellest hästi kerge aru saada, sest kui jumal on Jumal, siis nii peabki ju olema... aga seni kui sa ei ole seda kogenud, pead lihtsalt ootama oma aega ja oma haigust. Elu reaalsust, kurvemat poolt, ju iga päev ei kohta.

Mõtlen, et minu elu pole küll nii keeruline kui mu sõbral, aga mul on periooditi sama moodi. Teen küll rõõmsat nägu teistele ja annan oma parima neile, aga aeg-ajalt jookseb minulgi kuul kokku. Mis seal häbeneda!

Sellistel aegadel ma ei ole väga produktiivne, keegi vist ei ole. Küll aga tiirutan looduses, pahandan Loojaga (nii palju kui oskan) ja kirjutan end lahti. Nüüd kui tagasi mõtlen umbes kuu aja tagusele kurvastusehoole, leidsin ühe oma kirjutise ja mõtlesin, et hea oleks uuesti teises valguses vaadata.

"Kuhu sa armastus kaod?"

Miks ma ei ole seda veel leidnud?
See ei tule loomulikult, mõelda
ja hoolitseda oma naise eest.

Midagi on väga mööda.

Ma olen tuim ja kaugel Jumalast,
mul ei ole mida öelda.
Ma tahan, et midagi oleks teisiti,
aga mul ei ole selleks isegi sõnu.
Mu süda valutab ja see on väsinud,
ehk tülgastunudki.
Ma ei näe sihti, mul ei ole armastust.

Mis see on?

Ma ei näe, et Jumal vastaks.
Aeg lihtsalt liigub, probleemid lähenevad -
rõõmu pole.
Ei tea, kas Ta on üldse kursis?
Või kui, kas rahul?
Miks ma ei näe, et Ta midagi teeks?
Kujutan juba ette, kuidas lähen.
Kodus, ma tühi, pakkuda pole.
Kas nii Ta tahabki?

Nüüd ma muidugi olen teises kohas, ja hea on lugeda vana kirja. Hea on teha naisega pilti ja tunda ka ise, et olen õppinud teda viimastel nädalatel (läbi tema haiguste) armastama. Varem ei suutnud armastada nii palju kui tahtsin või kui oli vaja. Aga siis lasi Jumal tulla haiguse (ooo kui julm, kas pole?), ja ma olen õppinud mingitest asjadest tänu sellee lahti laskma ja oma naist uuel viisil armastama. Ja kindlasti on see alles veel algus!

Küll on hea, et mõnikord on halvad ajad. Kulda vist pidigi proovitama tules. Nagu ka terast.

Sest Jumal valmistab meid ette, pareminigi kui suudame uskuda! Oojee.

Mis mind häirib Facebooki juures?

Mis mind häirib tänase (sotsiaal)maailma juures, on see, et meil on nii palju vaja taasluua oma imidžit ja näidata teistele, kuidas meil läheb. Facebookis on ka ainult kahte sorti pilte: 95% inimestest, kellel läheb jube hästi ja kes seda piltidel rõõmsate nägudega näitavad ja siis u 5% masendunuid, kes aeg-ajalt näitavad koledaid pilte, mõnikord isegi ähvardades enesetapuga.

Kindlasti on reaalsus teine. Aga tähelepanu vajavad kõik ja tihti neid enne ei kuulata, kui on end nähtavaks teinud.

Mina sama moodi. Mul on ilus pere, aga miski minus tahab lihtsalt näidata ka teist poolt ja sellest ka ninanokkimine tütarde kõrval või keskmise sõrme näitamine kui ootan poega. Mulle ei meeldi elada feik maailmas ja ma tahan meid taevasse minemise asemel kõigepeal maa peale tuua!

Usun, et ma ei ole ainuke, keda häirib facebooki maailm. Või nagu Greta ütleks: maailm, mis on pinterestitud. See teeb suhted õhukeseks, kuigi teatud mõttes isiklikuks. Pea iga nädal keegi mu tuttavatest seepärast ka paastub sellest. Mul on väga kahju, kui minu pildid-staatused või evendid loovad ka sellise kujutelma, et meil on kõik hästi. Ei ole. Loe mu eelmist postitust, ja tea, et meil on praegu elu kõige raskem periood (nii töökoormuse, finantsvajaduste kui tervisehädade tõttu).

Me elame maailmas, kus on aeg-ajalt ka paha olla. Ja kus kõik ei ole loogiline. Mõned asjad on päris veidrad, on asju, mida ei mõista, ega viitsigi tundma õppida. See on ka elu. Ja seda tahaks ka jagada!

Kui koorem on liig raske

Nagu mõned teist teavad, Gretal juhtus rohkem kui kuu aega tagasi üks õnnetus. Vannitas lapsi ja naksti käis midagi seljast läbi. Kiropraktik Oolo (arstist kondiväänaja) arvab, et tegemist võib olla diskiga, mis selgroost välja tulnud. Kui nii, siis ülejäänud pool rasedusest ei saa olema meelakkumine.

Valuvaigisteid beebi pärast võtta ei taha, ja seljaoperatsioon oleks viimane valik, mille teeks. Peale nädalast kooskodusolemist ei ole seis väga paremaks läinud, ja mis saab järgmine nädal, järgmine kuu või sügisest, ei oska aimatagi. Ütlen ise, et elan kas 2 päeva või teinekord 5 minutit korraga.

Ometigi, senikogetu põhjal võin väita, et see on olnud parim asi, mis on saanud meiega juhtuda!

1. Olen õppinud kaastundlikust Greta suhtes. Ma hakkan lõpuks aru saama, mida mu naine täpsemalt mõtleb, kui ta räägib oma igapäevaväljakutsetest.

2. Olen saanud teda kohelda palju rohkem kui printsessi. Varem nagu ei pidanud, ta sai kõigega ise hakkama. Aga nüüd saan ma aidata teda riidesse panna, püsti tõusta. Ei ole põhjust ka mõelda, et "oh miks mina?" vaid tema teenindamine on ju nii mõistetav.

3. Olen saanud praktilise ja pikaajalise platvormi, et harjutada oma käimisoskust koos Jumalaga. Ma tõesti sõltun temast, kerge on nüristuda või mingist otsast üle pingutada kui ei oska talle järgneda.

4. Oleme saanud oma pereelu avada palju ehedamal viisil Ülenurme valla noortele. Nad on iga päev meil külas käinud. Ma tõesti tunnen, et ma vajan neid ja neist on nii palju kasu!

5. Ja viimaks. Greta saab korraliku tõestusmaterjali, et kõik möödunud aastad on ta kandnud ikka meeletult suuri koormaid (nagu näha, isegi liiga palju) ja tegelikult ei ole midagi, mida ta saaks teha, et Jumalale rohkem meeldida. Ta on täiesti okei sellisena nagu ta on, et mitte öelda super.