Ühekssaamise sünklaas

Väike järg varasemasele. Nimelt taasavastasin lihtsa tõe, et abielu on teekond ja kuskil kaugustes sinab mägi, kuhu sa oma parima sõbraga teel oled. Aga selleks, et sa saaksid kunagi kamina ääres istuda ja lastelastele rääkida oma armastuse lugu...

...on sul vaja käia läbi ühekssaamise sünklaas. Või Mirkwood, nagu Tolkien seda kutsus.

See on pime mets, kus kitsas rada, ja mustad raagus puud, mis sind kõikjalt ahistavad. Kunagi oli see mets veel ilus ja roheline, aga see oli enne pimeduse tulekut.

Minu sünklaas meie abielus on ühekssaamine. Haavatav olemine ja ligilaskmine. Valmidus Gretaga iga kell suhelda ja öelda välja ka kõige kadedamad ja korrumpeerunumad mõtted.

Seda ei taha üksnes naised, vaid ilmselt on nii kõigi inimestega. Isegi kui meile ei meeldi see paha, mis on peidus teises - see lähedus, mis ta pakkuda võib - trumpab üle ükskõik mille. Vähemalt armastusesuhtes.

Ja ma ei teagi, kui kaua see sünklaas on üle minu, ja kui kaua meil on vaja selles vantsida. Aga tean, et kuskil varsti otsa saab ka osa sellest rännakust, ja siis on meeles vaid võlu ja valu, mida vanamehena tore meenutada.

Pigem jalutan koos pimedas metsas, kui üksinda üle aasa.