Mõtlen, aga iseendale

Kunagi kui kuskil müügikunsti koolitusel sai käidud, siis õpetati, et ei ole vaja karta teistega suheldes, mida teine sinust mõtleb. Sest ka teine inimene mõtleb samaaegselt, mis sina hoopis temast arvad. Tal lihtsalt ei ole aega mõelda sellele, kes sina oled.

See tekitabki küsimuse: huvitav kui tihti ja kui palju me tegelikult oleme endaga rahul? Kas ma olen veendunud, et olen okei? Ja kui nii ei mõtle (näiteks hommikul, kui liiga kaua olen maganud või tööl liiga vähe ära teinud) - siis huvitav, kust see mõte üldse algselt tuleb, et "ma pole piisavalt hea"?

Öeldakse küll, et töö kiidab tegijat. Aga miks on nii, et enne kui enamus tööd saab üldse pihtagi hakatud, See Keegi juba laidab töötegijat?

Ja lõpuks võib ollagi nii nagu meil siin Ülenurme külanaised rääkisid. Et suhtleks küll naabritega, aga "kuidas sa ikka võõraga rääkima lähed"? Ja siis võib juhtuda nii, et vahvad külapeod jäävad kaugeteks unistusteks.

Aga tore, et see postitus sulle meeldis. Ikka olen okei.