Kuidas Andrus ja Daniel mind alandasid

Eile see siis juhtus. 

Kuigi olin lõpetanud oma eelmise aasta suhteliselt edukalt ja ühe arvutuse järgi kogunud feissbukis üle viie tuhande laigi. Päev varem läinud üle pika aja üle-eestilisele stand up tuurile, küsimusega “Kes mind heidib - kes mind laigib?” ja mõelnud, et tean nii paljusid vastuseid. Olen nii hea, sõbralik ja kogenud. Aga Sealt see siis tuli. Kohast, kust ma seda kõige vähem ootasin.

Sõbrad. Või mis Sõbrad need sellised on?

Ärkasin ilusal hommikul. Päike vist paistis nii kõrgel kui talvetaevas lubab ja mu naine toimetas köögis. Olime nii kokku leppinud. Mina saan magada laupäeva hommikul sisse. Harjumuspäraselt läks mul muidugi uni varem ära ja olin siis üksi. Mina ja mu väärtuslikud üksiolemise hetked.

Mõtlesin, et kirjutan geniaalse blogipostituse. Kes mind siin jälginud, võib ilmselt väita koos minuga, et olen wannabe kirjanik. Mõtlesin, et no ma olen siis! Kirjutan midagi geniaalset ja lähen täie auruga uude aastasse. Ronin kõrgemale kui kunagi varem!

Samal ajal kui ma kirjutasin, naine kutsub mind hommikust sööma. Ütleb, et praetud munad, ja kohv, laud on kaetud. No mida sa inimhing veel soovid? Mina aga vastu, et ei, oota veel, mul on midagi väga tähtsat pooleli. Blogipostitus jõuluvana mentorikshakkamisest, mis lihtsalt peab nägema maailmaavarusi ja saama meie igapäevases lugemises, facebookis, loetavaks!

Oli hommik. Oli lugejaid. Aga ei ühtki laiki. Ei ühtki kommentaari. Isegi minu püsilugejad, Ago ja Vahur ja Lea, kõik nad vaikisid. Võib-olla magasid. Võib-olla ma ei jõudnudki nende feedi. Võib-olla juhtus nendega midagi?

Möödusid tunnid. Lugejaid oli, ja käputäis. Eks nad tulid ja läksid. Otsisid siit midagi, ja siis pettusid ja läksid. Andsid mulle võimaluse, aga siis jälle minema. Ma olin löödud, murtud. Perepäev, sünnipäev, külalised. See kõik, kuid löödud mina. Miks mina?!

Ja siis nad tulid. Need sõbrad.

Daniel kuskil suvalises Austraalia avaruses teeb pildi oma varjust ja paneb samuti feissi. Näha pole muud kui soeng ja siluett. Ei möödu palju sekundeidki kui laigid tulevad kui mündid kasiinomänguri parimal päeval. Ei möödu tundigi ja juba viiskümmend, sada, siis kaksada. Ma ei suuda enam arvet pidada! Aga ma tean, et tema arvates on see tulemus norm. Selles pole midagi uut. Ja ta ilmselt vaatas seda mõnuga, kui libistas sõrmega üle oma iphone'i, samal ajal kui sõi naisega hommikust. Kindlasti oli neil ka kohvi ja muna.

Miks saab keegi oma varju hetkelise jäädvustamise eest nii palju? Ja mina, mina kes ma oma hinge panen oma loomingusse ja loodan, püüan, tahan, püüdlen kaugemale… aga siis kukun ja käpuli, niimoodi kõigi ees ja niimoodi, et keegi ei tee teist nägugi?

Need on sõbra laigid, mis alandavad mind.

Kuid see pole veel kõik. On veel Andrus ja hilised öötunnid. Siis kui kõik head inimesed peaksid magama, on tema, ja mina veel ärkvel. Mina, kes ma igatsen muutust, otsin ja mõtlen, kuidas edasi. Mõtlen, mida kirjutada? Kas kunagi üldse midagi enamat? Kas raamat? Kas suudan? Või olengi ma nii lootusetult wannabe?

Möödas on südaöö ja Andrus toob internetiavarustesse juba kolmandat korda ühe video, kus ma naljakalt laulan. Nii halvasti, et enam halvemini ei saa. Ei möödu kümmet minutitki kui ka teised, head lapsed, kes magama peaksid ja keda on kuidagi nii palju, muudkui laigivad ja laigivad. Neid on rohkem kui minu kümne postituse peale kokku. On ka neid, kes võtavad julguse kommenteerida ja mitte mõelda, kuidas ma end tunnen.

Miks nad mind heidivad? 

Millega ma olen selle ära teeninud? 

Miks mina ja just siis kui kõik võiks olla teisiti?

Tegelikult ma olen neile tänulik, neile kõigile! Sest inimestele meeldimine on üks kohutav eesmärk, mida aasta algul seada. Ja uhke mehe asemel on armas hoopis alandlik.

PS. Ära unusta laiki panna!