Identiteedikriisist

Mis on mu eesmärk ja kuhu ma teel olen?

Nii ma mõtlen tulevaste kolmekümnendate eel.

Ma mõistan, et ma pole enam see, kes ma olin, kui lõpetasin ülikooli ja asusin maailma parandama. Nüüd on hoopis mingi elukooli etapp jäämas selja taha. Võib-olla on see minu puhul seotud sellega, et lapsi on meil peres palju ja mis siis kui neid rohkem ei tule? Mis siis kui mingid uksed selja taga lähevadki kinni ja on küllalt teid, mida ma ei valiks?

Enam pole maailm nii lahti mu ees kui varem, sest enam ma ei ole nii mobiilne ja kohanev. Kui me peaksime perega kolima, oleks see minu jaoks suur pingutus ja ohver, sest juba on tekkinud juured ja needki on olulised...

Ja äkki siis ongi nii, et esimene meie linnupoegadest läheb sellel aastal kooli ("Jee, tubli Wilma!") ja järgmistel aastatel järgmised kolm?

Üheltpoolt panevadki just lapsed asjad perspektiivi ja teisalt kriisi. Ja kriis vist ongi see kui seisad olulisel lävepakul, aga sul ei ole kõiki vastuseid.

Õnneks ma tean, et ma ei ole üksi nende küsimustega, ja kui vahest vaatan taevasse, siis tean, et minulgi on aega veel. Siuke värk siis.

Üks ime eelmisest aastast

Ma millegipärast ei pannud seda eelmine aasta suure kella otsa, aga tegelikult juhtus ju nii, et Greta sai terveks. See oli meie jaoks suur ime! Ja kui midagi sellist juhtub, siis mitte ainult teistel ei ole õigus, vaid ka on vaja teada.

Juhtus see nii.

Otsi pildilt minu kirjeldatud vigastus.

Kuskil juuni-juulikuu paiku hakkas Greta kurtma, et tal seljal valud. Ma algul väga teda ei kuulanud, lihtsalt täheldasin, et ju siis tal on seljal valud ja nii ongi.

Aga mingi hetk läks asi palju hullemaks ja viimaks ei saanud ta õieti liikudagi. Nädala olime nõutud, viimaks otsisime kiropraktiku (kelle võõrapärane nimi mind esialgu vaid skeptiliseks tegi) ning kes sai laiemalt tuntuks siis, kui Robbie Williams laval kepiga ringi käis ja dr Oolot kui seljapäästjat kuulutas.

Meil nii kergelt ei läinud. Öeldi lihtsalt, et ärge mitte mingil juhul valuvaigisteid võtke, see teeks lapsele ainult halvimat ja röntgenit ka palun mitte, sest rasedus on rasedus.

Mis me siis teeme? Olime nõutud. Käes kesksuvi, mul palju tööd siin-ja-seal üle Eesti ja Greta kolme lapsega kodus. Ei saa ei kummardada, pesu pesta, ega lapsi tõsta. Kui ma ka peaks töölt koju jääma, nii ei saa ju elada!

Tuleb olla detsembrini vagusi ja puhata, ütles paberitega kondiväänaja. Muidu lähete veel ratastooli ja kellel seda vaja on? Halvimal juhul te ei paranegi, sünnitate kuidagi ära, ja siis teeme operatsiooni.

Mingit ravimit me ei saanud. Mingist väänamisest suurt kasu polnud. Arvati, et disk oli selgroost välja nihkunud ja seda iseenesest tagasi ei pane.

No mis me siis tegime?

Sel perioodil mõistsin kuidagi teise nurga alt, miks nii paljud lähevad kohe peale edutut arstivisiiti tervendaja või selgeltnägija juurde. Kui lootust ei ole, siis seda otsitakse kust iganes. Võib-olla kõige lõpus isegi kirikust.

Meie jaoks oli kirik lähem kui muu abi. Lootsime Jumala peale, palvetasime ja usaldasime lastega ema tema kätte ja teadsime, et tema teab, tema oskab, ja tema teeb. Kõik omal ajal, ja omal viisil, aga meie võime alles hiljem asjadest aru saada.

Ja nii läkski!

Greta sai septembriks imekombel terveks. Vahetult enne minu kahte välisreisi USAsse. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui kogu sügis oleks jäänud seisma. Ja olen rõõmus, et tegelikult kõik just nii läks. Õppisime ju palju. Üht-teist on eelmise suve postitustes kirjas.

Ja töö noortega ka ei jäänud pooleli. Isegi kui koduseks jäime, tulid appi ja saime oma inimestega hoopis lähedasemaks. Usun, et meil Gretaga sai ka abielu lihvitud ja usk Jumalasse läks tähendusrikkamaks.

Selline ime siis juhtus meiega eelmine aasta.

NB. Enam ta nagu seljavaludest ei räägi. AGA KUI räägiks, siis kuulaksin suurema hoolega.

Eestlus, meheksolemine ja lootus

See on puitugraveeritud kirjutav mees, minu arust väga hea kujund.

Tuleb tunnistada, et raske on lükata selleks aastaks blogile uuesti hoogu sisse. Olen vist viimase kahe kuuga jälle palju muutunud. Mitte lihtsalt ei tulnud 4,6-kilogrammine Mirtel Adele ja neljakordsed tuulerõuged (või nagu Noomi ütleks "kõrvarõngad"), aga sain jõuluperioodil kuidagi tasa-tasa mõelda sellele, millesse ma usun ja mis asja ma sel aastal ajan.

Ühe päeva veetsin isegi Põlvas, mulle üsnagi südamlikus kohas, ja sain mõtelda sisulistele teemadele ja nii teiste kui ikka enda pärast palvetada. (PS. Suure palvevajaduse tunned selle järgi ära, et palvetad peamiselt enda pärast).

Blogi koha pealt sain nii palju targemaks, et see, mida ma eelmise aasta algul tähtsaks pidasin: eestlus ja meheksolemine, nii palju vette ei kanna, kui olen arvanud.

4-päevane Mirtel oli juba siis nunnu.

Kunagi kevadepoole jõudsin selgusele, et lihtsalt eestlusesse uskumine meid rahvana ei päästa. Lugesin Mart Laari artiklit, ja kuidagi jäi selline maik man, et "vot neid mõtteid ma olengi mõelnud ja nii need asjad vist tõesti kujuneksid... aga kas ma ise tahan mõelda niimoodi kui olen 50+?" Ikka ei tahtnud ja ütlesin oma esmase identiteedi eestluse koha pealt lahti.

Jah, ma olen ikka edasi eestlane ja ma armastan Eestit (sh iga uut kivipääsukest, mis meie maile lendab), aga eeskätt olen ma kristlane, ja minu identiteet lähtub Kristusest. See on parim, mis ma olen enda jaoks avastanud ja ka paljude teiste juures täheldanud!

Veel teise koha pealt. Talvepuhkuse ajal kui raamatuid laenutasin, jäin kuidagi süvenenumalt lugema Juhan Peegli viimatikirjutatud juttudekogumikku. Ma ise härra Peegliga kunagi ei kohtunud, aga ajakirjandusosakonnas oli ta meie jaoks nagu Voldemar Panso teatritudengitele.

Juhan kirjutas sellesse raamatusse ("Ja ongi kogu elu") ilmselt oma sügavaimad mõtted ja need räägivad paljuski meheksolemisest (st et on palju olulisi täheldusi naistest, tööst, ühiskonnast ja isiksuseks olemisest).

Aga sama tunne, mis mind valdas Mart Laari tekste lugedes, tuli esile ka Peegli jutus. Kuidagi siiras ja aus on see jutt, südamlik ja inimlik on see igatsus, aga midagi - ütleks lausa Midagi(!), jääb puudu.

Ja lootuse asemel ongi lootusetus.

Eestlus ja meheksolemine on väga oluline, aga kuna ma olen leidnud Midagi oma elus, mis annab kõigele selle õige värvi ja maitse, siis tahan seda ka siin blogis jagada.

Ma usun, et kõige võti on Kristuses.

Aga mil viisil?

Seda ma tahangi oma eluga ja siin blogis tunnistada. Vähemasti aastake.

Minu vennad ja isa Adu. Olen muidu keskmine, aga sel korral tundsin väiksena. Ma olen paremal, kui ära ei tunne.

Uue aasta ennetamised

Sellel aastal tahaks:


1. Elurõõmu, elulõbu asemel

2. Alandlikkust, edevusest ette

3. Palvemeelsust, enne tööd ja vaeva

4. Suhtlemist, et elu aeglustada

Rekkajuhtum: kas lollile peaks peksma andma?

Tartu-TLN maanteel on kasvanud omakohus. Jõulurahu ajal anti ühele rekkamehele kolakat. Mida arvata asjast?










Üheltpoolt seda, et kahju, et eestis nii on. Ei ole meil liikluskultuuri ja ega seda muud kultuursust ka väga olla ole. Mitte ainult maanteedel ei olda kiirelt vihased, vihastatakse juba parklaplatsil (minu õemeest kutsuti üheks kotiks eile kui ta viimaseid kinke läks ostma) ja vihane kultuuritus on ka meie endi kodus, netikommentaarides.

Kõigil on meil oma õigus, aga väga vähe on seda õiguse ärakuulamist ja tunnustamist. Minu isiklik arvamus on see, et eestimaal on palju allasurutuid ja nende veelgi allasurutuimaid tundeid.

Mida teha?

Maanteekultuur areneb siis kui Tartu-TLN maantee saab vähegi paremaks (ehk maksame usinalt makse) ja kultuur üldiselt näiteks siis kui meile tuleb moraalselt arenev riigivalitsus (loe: kes mõjuks hoolivalt). Nii vist mõeldakse, aga teadupoolest see kõik võtab aega.

Aga mida teha ikkagi rekkajuhiga, kes teeb ohtlikke möödasõite? Mida teha inimesega, kes sinult jõulurahu röövib? Kas sa annaksid peksa? Kas sa vaataksid pealt, kuidas kellelegi teisele antakse peksa? Või sa võtaksid ka omavastutuse ja käituksid kuidagi elumuutvamalt?

Lollid pidid saama kirikuski peksa.

Kuigi nii palju kui ma olen kirikus käinud, olgu siis meie või kellegi teise maal, ei ole ma veel ühtki sellelaadset peksasaamist pealt näinud või kuulnud. Ja mind võib üsna religiosseks inimeseks kutsuda.

Kirikuinimesed lollidele inimestele peksa ei anna. Eriti kui tegemist on juba vanema inimesega. Mõnda noomitakse küll, aga üldiselt ütleb piibel, et loll muutub ainult pahuramaks kui ta südant püüad vorpida. Mõne inimesega saab nii paremini hakkama kui sa temast välja ei tee.

Rekkajuhist tuli muidugi välja teha, sest ta pani teiste elu kaalule. Keegi peab ju korda jälgima ja korrale kutsuma! Sest kui ei ole politseid ja tema silmi, siis kes siis täidaks ta kohta kui mitte meie? Eesti on väike ja väikesed inimesed peavad tegema siin suuri tegusid.

Annaks siis Jumal tarkust, millised on need õiged suured teod.

Mina mõtlen nii, et kui võimalik, tuleb alati risti-vastupidi loomulikule tungile käituda. Kui keegi on nõme, siis hoopis väljendada hoolimist. Mitte mõttetult taguda, vaid silma vaadata ja sügavamale jõuda. Tihti inimesed tunnevad süüd varem kui me neid süüdistada jõuame. Meie asi on aga aidata teist inimest edasi.

Mida siis sellest loost lõpuks järeldada?

1) Hästi nõme olukord. Nagu elaks ebatäiuslikul maal, kus häid lahendusi pole. Tekib kui iseenesest soov, et eelmine põlvkond oleks tugevam, et meie ümber oleks rohkem asjalikke inimesi, tublisid mehi ja väärikaid naisi, kes ei kasvataks mitte ainult oma lapsi, vaid ka kaasteeliseid hästi. Muidu ongi nii, et saab justkui rusikareegliks, et mina anna peksa kui näed, et midagi on valesti. Sest see ju toimib! (Aga mis siis kui peksasaanu läheb koju, joob täis ja annab nüüd perele peksa? Siis see ju ei toimi! Kas sa sellest siis ei hooli?)

2) Kui anda maad vägivallale ja omakohtule, siis see ainult kasvab.

3) "Eesti liiklus" on elu ja surma teema. Seepärast on see emotsionaalselt laetud ja paljudel on sellega oma lugu.

4) Annaks Jumal meile parema maantee, rahulikumad ajagraafikud ja juhid, parema kultuuri ja toredamad ligimised. Aga millal ja mis kujul? Sest et ega jõuluvana selliseid asju ei too, ja vaevalt seda teeb ka näärivana.

5) Ma ei tea, kas sa märkasid, aga põhimõtteliselt saab sellest õnnetusevideost näha, et põhimõtteliselt on kõik 4 asjaosalist (kaks rekkat ja kaks väiksemat) valesti käitumas, ja põhjustasid nii endale kui teistele eluohtlikku õnnetuse. Õnneks keegi surma ei saanud ja viga ka mitte. Põhjust on kõigil hoopis järelemõtlemiseks ja tänuks!


Head liiklemist ja lähenevat vana aasta lõppu!

Mis me lapsele nimeks panime?

Lapse nimepanek on alati keeruline. Eriti kui su ümber on mitmed lapsevanemad, kes oma võsundikele ainult parimat tahavad ja kipuvad üksteist võrdlema.

Üheltpoolt peab nimi olema ilus, aga mis on millal ilus, see pidevalt muutub. Väga oluline on, et nimi oleks uus. Midagi sellist, mida tutvusringkonnas käibel väga ei ole. Kindlasti ei tohi ta olla eelmisest või üleelmisest kümnendist. Nendega eelmiste nimedega läheb aega, kuni nad uuesti moodi lähevad.

Nimi jällegi on igale inimlapsele väga oluline. Sellega ta hakkab seostama seda, kes ta on. Kui on kole nimi, siis mõeldakse

a) ma olengi kole
b) nimi pole oluline (ja kutsuge mind teisiti!)
c) vanemad olid jobud
d) vanemad väga ei hoolinud minust

Mina jällegi tahaks, et igal nimel oleks algusest peale mingi tähendus. Nii nagu see on näiteks vanas heebrea keeles. Siis pandi nimesid vastavalt pere olukorrale ja suhtele Jumalasse. Näiteks Joosep (Jumal peab kasvama) või Eeva (kõige elava ema).

Huvitav, mis oleks meile äsjasündinud tüdruku nimi, kui me paneksime talle sama moodi?

Gretal Oli Selg Haige (GOSH)
Naudingu aasta (NASTJA)
Jumal annab lapse, annab jälle leiva (JALAILA)

Tegelikult on asi veel keerulisem, kui ma seni olen kirjeldanud. Mitte ainult ei pea nimi olema ilus, uus ja tähendusrikas, vaid ka perekultuurile sobilik. Meie pere iseärasus on see, et Greta keel on rootsi ja mul eesti. Peame leidma talle midagi Tiiu ja Kajsa vahepealset. See ei ole niisama, naljaasi.

Oleme seda trikki juba kolm korda teinud ja nüüd tuleb panna sama stiili edasi. Muidu küsitakse, et miks on Wilma Loviisa, Noomi Amanda, Vira Margareta ja nüüd siis mingi Tiiu Kajsa?

Lapsed peavad alati olema võrdsed ja unikaalsed ühekorraga. Ja neil endil saab olema selle koha pealt vaist ja õiglustunne vaat, et kõige teravam.

Aga hakkama saime!

Siin ta on. Tehtud aasta 2009 väljalastud fontidest ühe ilusaimaga.

Tehku nüüd teised vanemad järgi... lasteralli võib jätkuda!

Kurjad kurvad koerad

Mõnikord on nii, et inimeste pandud sildid ei räägi kogu lugu. Võtkem näiteks "Kurja Koera" silt, mis ideaalis peaks kõik kurjategijad ära peletama, postiljonid tähelepanelikuks tegema ja ligi laskma vaid soovitud külalised.

Aga mis siis kui need kurjad koerad on ka kurvad koerad?

Käisime nimelt Ülenurme seltskonnaga puudustkannatavatel peredel, või õigemini kodudes külas. Viisime toidupakke lootuses inimesi üllatada.

Pikad valla äärealad sai läbi kammitud, ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et pea igas kodus või naabruskonnas on suur ja lahtine koer.

Üks jooksis üle aasa ja ajas meie mikrobussi rehve taga. "See on puhas hunt," kommenteeris julge mees Hendrik. Kuid temagi hääles oli mingi alalhoitud ettevaatlikkus, mida muidu seal ei olnud.

Üldiselt oligi nii, et kui kuskil oli koer väljas, siis saatsime Hendriku etteotsa. Nii öelda kahurilihaks. Talle paistis see meeldivat, sest üldjuhul tuli ta terve ja võidukana välja.

Kuni sattusime õunapuuaeda.

Igal pool valendasid külmunud õunaubinad üle aia ja sealt ta tuli! Suur must ja kihvadega elukas. Alguses tegi enda ümber niisama paar ringi, siis muutus sihikindlaks ja hakkas kerge sörgiga meile lähenema. Sel korral olime kolme mehepojana tegemas maaluuret ja uurimas, kas tegemist on aadressiga, mida otsime.

Aga juhtus nii, et tegime sosistades uued plaanid ja kolm kindlat kannapööret.

Loom kaitses oma territooriumi ja tuli aina järgi. Mina olin kõige tagumine ja tajusin, et loom on üsna lähedal. Nüüd näksab!!!

Mul oli käes küpsis, mida olin ajaviiteks närimas, aga jätsin sellegi tegevuse pooleli. Tean, et koerad haistavad mitte ainult lõhnu, vaid ka mingisuguseid nähtamatuid hirmuhormoone. Liikuge-liikuge, mehed! Muidu näksab!

Kas visata koerale küpsis? Teises suunas ja nii, et kui ta selle suhu ampsab, tunneb head maitset ning mõtleme, et oleme head inimesed? Ei. Ei. See oleks hulljulgus. Ma ei oska visata aegluubis ja seega oleks iga äkilisemgi liigutus äärmiselt provotseeriv. Ikkagi koera territoorium, ja see pole igapäevane nähtus, näha võõraid ja aktiivseid jopesid.

Õnneks aiapiir saabus ennem kui koer kintsust kinni haaras ja jalutasime läbi padriku tagasi bussi. Teised ootasid seal ees. Kuulasid soojas mõnusasti raadiot ja tundsid huvi, mis meil juhtus. Nii mõnigi võis mõelda: "Miks on Silver nii vaikne ja näost valge?"

Rääkisime kurjast koerast ja oma rahustuseks selgus meile hiljem, et tegemist oli niikuinii vale majaga, ja selle koeraga poleks meil vaja pistmist teha.

Rännak jätkus ja täitsa teekonna lõpus jõudsime kodudesse, kus olid pimedad koduperenaised. Sellised meeldivad jutukad inimesed, kelle kodud olid puhtad ja kes teadsid iga ruutmeetrit detailideni. Kummalgi oli suur must juhtkoer.

Aga mis mind hämmastas oli see, et kui needki koerad kihutasid esikusse, et teha oma esimesed hüpped, oli neil midagi hambus. Midagi sellist, mida õuekoerte puhul alati silma ei jää.

Ühel oli nukk ja teisel riidenarts. Need sõbrakesed ei ootanud mitte ainult toitu, vaid mängukaaslast! Neil endal polnud tegelikult vahet kui suured ja hirmuäratavad nad ise olid. Nende huvi polnud ka mitte kahurilihas, vaid selles, et neilgi oleks keegi kaaslane.

Selles suhtes on inimesed ja koerad sarnased. Ja mitte ainult kurjad, vaid ka kurvaks võib jääda see uksteagune elu.