Eestlus, meheksolemine ja lootus

See on puitugraveeritud kirjutav mees, minu arust väga hea kujund.

Tuleb tunnistada, et raske on lükata selleks aastaks blogile uuesti hoogu sisse. Olen vist viimase kahe kuuga jälle palju muutunud. Mitte lihtsalt ei tulnud 4,6-kilogrammine Mirtel Adele ja neljakordsed tuulerõuged (või nagu Noomi ütleks "kõrvarõngad"), aga sain jõuluperioodil kuidagi tasa-tasa mõelda sellele, millesse ma usun ja mis asja ma sel aastal ajan.

Ühe päeva veetsin isegi Põlvas, mulle üsnagi südamlikus kohas, ja sain mõtelda sisulistele teemadele ja nii teiste kui ikka enda pärast palvetada. (PS. Suure palvevajaduse tunned selle järgi ära, et palvetad peamiselt enda pärast).

Blogi koha pealt sain nii palju targemaks, et see, mida ma eelmise aasta algul tähtsaks pidasin: eestlus ja meheksolemine, nii palju vette ei kanna, kui olen arvanud.

4-päevane Mirtel oli juba siis nunnu.

Kunagi kevadepoole jõudsin selgusele, et lihtsalt eestlusesse uskumine meid rahvana ei päästa. Lugesin Mart Laari artiklit, ja kuidagi jäi selline maik man, et "vot neid mõtteid ma olengi mõelnud ja nii need asjad vist tõesti kujuneksid... aga kas ma ise tahan mõelda niimoodi kui olen 50+?" Ikka ei tahtnud ja ütlesin oma esmase identiteedi eestluse koha pealt lahti.

Jah, ma olen ikka edasi eestlane ja ma armastan Eestit (sh iga uut kivipääsukest, mis meie maile lendab), aga eeskätt olen ma kristlane, ja minu identiteet lähtub Kristusest. See on parim, mis ma olen enda jaoks avastanud ja ka paljude teiste juures täheldanud!

Veel teise koha pealt. Talvepuhkuse ajal kui raamatuid laenutasin, jäin kuidagi süvenenumalt lugema Juhan Peegli viimatikirjutatud juttudekogumikku. Ma ise härra Peegliga kunagi ei kohtunud, aga ajakirjandusosakonnas oli ta meie jaoks nagu Voldemar Panso teatritudengitele.

Juhan kirjutas sellesse raamatusse ("Ja ongi kogu elu") ilmselt oma sügavaimad mõtted ja need räägivad paljuski meheksolemisest (st et on palju olulisi täheldusi naistest, tööst, ühiskonnast ja isiksuseks olemisest).

Aga sama tunne, mis mind valdas Mart Laari tekste lugedes, tuli esile ka Peegli jutus. Kuidagi siiras ja aus on see jutt, südamlik ja inimlik on see igatsus, aga midagi - ütleks lausa Midagi(!), jääb puudu.

Ja lootuse asemel ongi lootusetus.

Eestlus ja meheksolemine on väga oluline, aga kuna ma olen leidnud Midagi oma elus, mis annab kõigele selle õige värvi ja maitse, siis tahan seda ka siin blogis jagada.

Ma usun, et kõige võti on Kristuses.

Aga mil viisil?

Seda ma tahangi oma eluga ja siin blogis tunnistada. Vähemasti aastake.

Minu vennad ja isa Adu. Olen muidu keskmine, aga sel korral tundsin väiksena. Ma olen paremal, kui ära ei tunne.