Kunagi, enne facebook ajastut, kui ma fotokaga selfi-videosid tegin ja muu maailm veel sotsiaalmeedia lapsekingades käis, sain tuttavaks Tiiaga, kes väärika aktiivsusega on veetnud oma elu ratastoolis. Ta andis mulle ülesandeks kirjutada 5 päeva kiirblogi. Ma seda teatepulka kellelegi edasi ei anna, aga olen tänulik talle, sest see oli väljakutse, mida isiklikult vajasin, et uuesti kirjutada.
Öine kõhuvalu
On öö.
Eesti suvi.
See tähendab, et väljas
on valge ja sääsed.
Mis teen?
Olen üleval,
nagu sinagi.
Mispärast?
Sest kõhtu tuli valu
ebamäärane.
Mõtlesin, et mingi tropp
deidisöögist,
mis meil Gretaga oli.
Mine-sa-tea!
Joo ja neela,
tee sada trikki,
miski ei aita.
Kiirabi ei kutsu.
Miks peaks?
Ma ju kõva mees,
ja infot veel vähe.
Ja tahaks ma jee
saada undvajavate arstide poolt häbistatud.
Las läheb hullemaks,
siis vaatab, mis saab!
Kell on juba neli,
ja varsti linnud laulavad.
Kui ma poleks aga avanud postimeest,
siis nii see lugu jääkski.
Justkui minu kõhuvalu
oleks kõige tähtsam?
Tegelikult sain täna öösel kell 4
postimehest teada,
et juba teine Malaisia lennuk kukkus alla!
Seekord tulistati, ja seal peal oli
295 süütut inimest võõral maal!
Kõik nad surid,
ja on praegu nagu kivistunud faktid
kogu maailma areenil.
Fakt on ka see, et enam ei mängi Ukraina ja Venemaa sõda,
vaid nüüd on kaasatud kogu Euroopa,
kõik, kes tunnevad kaasa 157-le lennanud hollandlasele
ja vaevalt ka USA enam oma koduhoovile jääb.
Õiglustunne on inimese sees!
Kui sulle tehti haiget,
pead sa kellelegi teisele tegema haiget.
Alanud on ilmatu kole teatepulgamäng,
ja võitjaid enam ei ole.
PS. Ma ei mõtle enam oma kõhule.
No comments:
Post a Comment