Jumalat otsides 3: Yolo elust

Jätkan mõtlemast teemal: lõõgastumine ja lõbutsemine sellisel viisil, et oleme otsinud ning leidnud Jumala. Ilmselt ka üks sellistest teemadest, mida olen pidanud alles täiskasvanuna õppima hakkama...

Mõne jaoks on lõõgastumine ja lõbutsemine elustiil. Selline yolo elu. Teenitakse raha ja siis lüüakse see laiaks. Minnakse pidevalt kuhugi soojale maale, kruiisitakse ja pidutsetakse, kuni raha otsa saab. Siis teenitakse või saadakse kuskilt uuesti raha ja võimalusi, ning minnakse uuele ringile.

Olen aus, mulle isiklikult on selline elu võõras.

Selles elus on palju pinnapealseid naudinguid, mis lõpuks elukõverasse hoopis sügava lohu vorbivad. See on elu ilma eesmärgi ja erilise pärandita. Paljud tulevad sellele mõistmisele aga peale aastakümnetepikkust karusellilsõitu.

Tihti mängitakse maha niimoodi terve noorus, ja sellega koos kõik antud võimalused ning annid. Hiljem mõeldakse, miks ei leitud üles iseennast või oma õiget kaaslast?

Lihtne vastus: seda ei otsitudki! Otsiti hoopis midagi sellist, mis hea enesetunde tekitaks. Seda ebamäärast õnnetunnet, mis on nagu lumehelves - saad ta korra käe peale, aga juba ta sulanud ongi...

Yolo elul ehk "you only live once" (sa elad vaid ühe korra!) mantral on oma tõepõhi all. Me tõesti saame vaid ühe võimaluse elada. Ja see eluke on heal juhul 80-90 aastat. Aga mis siis kui see lause ei viita ainult sellele, et "ah vahet pole, mis saab homme ja kas see on õige või vale..."

Vaid see viitab ühtaegi nii elu erilisusele kui ka tühisusele? Mis siis kui see lause annab alles järelemõtlejale tõelise pingevälja, millel surfata?

Ja mis siis kui selle lausele järgneb veel midagi? Mis siis kui peale meie lühikest elu, peale surma, saame kätte selle, mida oleme terve elu külvanud?

Kui me julgeme seda küsida, siis yolo saab endale hoopis teise kaalu. Enam ei ole ta mitte lihtsalt-võtjate lauseke, vaid ka raskemeelsete küsimus.

Kui ma elan seda elu vaid ühe korra, siis mis on see, mida ma tahan oma eluga saavutada? Mis on need küsimused, millele tahan vastuse leida? Ja kui ma kunagi vaatan surivoodil tagasi oma elule, mida ma tahan seal näha? Kas midagi jääb alles?

Milline oled sina yolo-küsimuses? Kas sa lased elu peal liugu ja lihtsalt lõbutsed ja lõõgastud, otsimata midagi enamat? Või julged sa näha selle lause radikaalsemat poolt ja vaadata oma elu üle kui keegi, kes tahab ka hiljem vastutada?

Varsti suvi lõpeb ja siis on aeg edasi liikuda. Aga nii nagu Põhja-Tallinna räpparid meile ütlesid - meil on aega veel mõelda ja vastata. Aega kaaluda ja sihte seada. Tänu Jumalale!

Aga südamele ma sulle panen, sest ma tean juba ette... järgmisele suvepuhkusele minnes, sul on võimalik tagasi vaadata ja küsida endalt: kas oled oma eluga ka tegelikult rahul? Ole aus ja pane täiega!

Otsides Jumalat 2: Maasikad jäävad

Oluline punkt rõõmu, naudingu ja puhkuse kogemisel on kõrgete, kuid realistlike ootuste olemasolu ja nende täideminek.

Minul oli üheks sellesuviseks ootuseks maasikad. Oojaa. Saime tegelikult isegi mitu korda rohkem süüa kui eelmine aasta. Õppisin eelmise aasta vigadest ja ühe korra oimetuks söömise asemel käisime perega mitu korda turul.

Vaata kui palju erinevusi sa pildilt leiad! 

Õige vastuse võid näiteks e-mailile (m2rtsaar@gmail.com) saata. 

Võitjate vahel loosin välja maasika, mis oli jaanipäeval rahehunniku peal. See oli üle ootuste sündmus.

Otsides Jumalat 1: Lõõgastumisest ja lõbutsemisest

Mulle täitsa meeldis eelmise nädala kiirblogimine, kuigi kohati oli selleks vaba aega alles südaööl. Pean ennast loominguliseks inimeseks, kellel on suht pidevalt midagi öelda (iseasi, kas see tõsi on), ja reeglid ja raamistused teevad minu elu ka blogimisel tunduvalt lihtsamaks.

Kui on etteantud teema ja tähtaeg, võtab inimene ikka end palju paremini kokku.

Sellest ka see uus teema-seeria. Tahan iga päev teha kindlaks, et otsin Jumalat ja seda valdkonnas: lõõgastumine ja lõbutsemine. Varsti pean kirikus jutlustama sellel teemal ja pinget lisab seegi, et natuke on selle teemaga nagu kodu ja peregagi - justkui peaks lähikonnale tõestama, et olen sellel teemal piisavalt tegija.

Kas olen? Kas Märt Adupoeg oskab tegelikult lõõgastuda ja lõbutseda?

Ütleme nii, et 10 aastat tagasi oli see tunduvalt lihtsam, sest siis oli selleks aega. Siis mu elus oli Greta ja vabatahtlik noorsootöö, natuke kooli. Nüüd on noorteühendus Koma juhatamine, 5 naisega koos-elamine, Ülenurme valla koguduserajamine ja lihtsalt igapäevane majapidamine.

Nüüd hindan aega, mis saab panna lõõgastumisele-lõbutsemisele tunduvalt kõrgemalt ja mõistan, et see on midagi, mida lausa Peab tegema - muidu põleks kahe-kolme päevaga läbi ja siis lapiks nii iseenda kui teiste haavu 2-3 nädalat.

Ja ikka julgen öelda, et tahaks osata rohkem!

Homme siis lähemalt.

Mine lõõgastu natuke! Kui oskad muidugi.

Kiirblogimine 7: Tallinn ikka üllatab

Viimased kaks aastat olen otsekui võluväel sattunud ikka-ja-jälle Tallinnasse ja iga kord avastama midagi uut. Varem ma lihtsalt eksisin siin ära ja mõtlesin, et Tartu on ikka poole lahedam või üldse eraldi kategooria... aga nüüd vaikselt hakkab see kuulus kilukarp lahti minema ja välja ei tule mitte haisvad kilud, vaid hoopis pärlid!

Tihti näidatakse Tallinnat vaateplatvormilt ja siis ka peamiselt vanalinna katuseid. Aga siin on pilt sellest, milline on pealinn udus. Mulle tundub, et praegu on vaimses mõttes seis pigem selline, mitte selge ja keskaegne...

Igal linnal on oma elu.

Teinekord muutub tüütuks see kui lähened linnale ühe nurga alt. Näiteks kitsast ja kuumast bussist, kus oled arvutiga üle töötanud ja pea on paks.

Aga mis siis kui sulle tuleb üllatuslikult vastu sõber mootorrattal, kaasas veel üks kiiver ning kutsub sind Järvevanale vastu sõitma?

Ja nii et järvevana sulle üle 100 km/h suvepükstesse puhub...

See on vahva ja tekitab ootust ka muude asjade suhtes.

Näiteks Kalamaja ja Hirve park. Jõle kihvtid kohad. Eriti kui jalutad üksi!







Siin sattusin Viru väljaku juurde hõiskama Eesti noortele. Siin pildil on otseloomulikult omad joped, Ülenurme noored.



Ja siin on Merepäevade-aegne vaade tagasi linnale. Selle tegi vahva pedagoog Risto Tamm purjeka pealt.

Huvitav, kui oleksin nagu ulmekirjanik Indrek Hargla ja kirjutaksin nö oma Melchiori sarja Tallinnast, millise ajastu ja milliseid lugusid vestaksin mina?

Kiirblogimine 6: Baskinist, Presleyst ja minust

Olen viimasel ajal mõelnud sellele, kui pikk on ühe inimese elulugu. Tihti nii pikk, et mitte ainult teised, vaid ka ise imestad, et milline sa kunagi olid...

Pildil on Rock'n Rolli kuningaks kroonitud Elvis Presley, siis kui ta veel kaitseväes teenis. Kes oleks osanud arvata, et ta selline vend oli?

Või võtkem näiteks Eino Baskin. Lugesin ta elulooraamatu sel nädalal läbi ja sain teada, et ta on olnud suur naistemees, juut, estraadi eestindaja, rohkem kui ühe näitlejast vallaslapse isa, aga ka mees, kes oma viimastel lehekülgedel mainib Jumalat suure tähega. Ja juuksed ei lähe tal halliks kunagise kiiritamise pärast.

Varem arvasin, et ta on lihtsalt üks omamoodi kähiseva häälega mees, kelle huumorist ma aru ei saa.

Nüüd olen targem ja mõtlen, mis elu mina siis elan? Milline olin ma oma eelmises eluetapis, ja kelleks ma kujunen? Mis seda määrab?

Teeme järgmine kolmapäev sellel puhul ka noorteõhtu, kus igaüks peab kaasa tooma midagi oma vanast elust, mis tooks välja midagi sellist, mida ei ole veel teistele jaganud. 

Sellel pildil olen ma Lennart Meriga. Ühel ilusal suvel, Statoilis. Nägin teda tegelikult juba varem Botaanikaaias, aga kuidagi kohtusime uuesti. Mäletan, et see oli tõesti ilus aeg. Tol suvel sai palju kirsse söödud.

Kiirblogimine 5: Arm aitab enam kui hirm

Kes on vaadanud "Kuidas taltsutada lohet 2" või "Nukitsamees" - teab, et iga inimene ja koletis võib muutuda küll. See, mis meid aga muudab, on tihti hirm ja mitte arm.

Hirm sellest, et mind ei aksepteerida, kui ma olen omamoodi.
Hirm, et minuga tehakse midagi ebameeldivat, kui ma ei muutu.
Hirm sellest, et ma ei tea, mis minust saab.

Üks hirmudest, mis minus võib eelkõige suvel tekkida, on siis, kui ma reisin ja rändan. Käin paljudes noortelaagrites kõnelemas või midagi organiseerimas, samal ajal kui paljud n-ö tavalised inimesed puhkavad või käivad maal.

Olen ma üldse hea mees ja isa kui naise lastega koju jätan? Ega ma ometi oma tööd liiga palju armasta?!

Teinekord on see päris nõme tunne. Pean kuskil oma peas võitlema valede ja isegi uskumustega, mis teistel inimestel võivad olla. Ja isegi kui ma olen üks selliseid, kes elab üsna avalikku elu, siis tegelikult ju ei teata, et mida ma täpselt teen ja kuidas mul või mu perel täpselt läheb.

Sellises olukorras on oht tõestama hakata, et vaadake-vaadake, siin ma olen! Ja siin ma teen neile musi ja kalli! Kas nägite ikka?

See hirm võib mind (või õigemini mu käitumist) muuta, aga tegelikult tõelist mind alla suruda. Mehel on oluline oma tööd armastada, ja oma perekonda armastada, aga seda mitte teiste pärast! Vaid seepärast, et ta ise tahab ja on nii otsustanud.

Mis mind siis kõige selle keskel siiski paremaks inimeseks teeks?

See on arm. Ilus lühike sõna.

Arm on see, kui keegi - näiteks ämm - keegi, kes sind asendab kodus siis kui sind ei ole, ja kellega võiksid sul suhted olla ka halvad... (sest paljudel on)... kui see inimene, kelle ees sa mõnes mõttes ei ole armu välja teeninud, ühel päeval sulle ütleb:

"Ma austan su tööd."

Siis see on arm ja see on vabastav.

Kui sa saad armu sellisel ajal ja sealt, kus sa seda välja pole teeninud... Kui sa selle armu vastu võtad... siis sa koged vabadust. Vabadust teiste arvamustest ja vajadustest. Vabadust teha oma otsuseid ja armastada oma perekonda ja tööd ehk rohkemgi ja see on ilus vabadus!

Sellel pildil on mõned minu lapsed koos õe ning emaga, kes hoolitsesid nende eest ühel õhtul kui ma ära olin.

Kiirblogimine 4: Üks vana tsitaat, mis kummitab

Täna hommikul kui Ülenurme valla noorte kogukonnaga brunchi (loe: hilist pannkoogihommikut) tegime, siis kes oleks osanud arvata, et me siuksed pralletajad oleme?

Ühtlasi oli meie esitrepil üks tsitaat, mida mäletasin 8+ aasta tagusest ajast, kui Salemi kirikus käisin ja Linden mulle armastust lahti defineeris.

Linden ise on kõva ehitusmees. Aeg-ajalt kukub mõnelt projektilt küll latsaki alla, aga siis tõuseb püsti ja isegi kui käsi paistes, paneb edasi.

Vot niimoodi peame ka üksteist armastama!

Kiirblogimine 3: Uued levelid

Käes on aeg, mil meie neljas, Mirtel on võimeline trepist üles roomama.

Oleme harjunud selle reaalsusega iseenda või teiste eludes, aga kui väike laps seda esimest korda teeb, tähendab see palju asju: uusi võimalusi (tubasid) ja uusi ohte (kukkumisi). 

Pluss minule ekstra tööd, et uksed ette panna.

Kiirblogimine 2: Meremehena Tallinnas

Käisin mina Tallinnas. Mere peal.

Tulin sinna lennusadamasse, ja seal oli tuttav mees, Alari Allikas. Üks Jenny Kruse-nimelise purjeka maaletoojatest. Rahvas ostis temalt pileteid.

Käes oli Tallinna uhke iga-aastane üritus "Merepäevad". Ühe põhi atraktsioonina pakutigi laevasõite sinna ja tänna. Jenny Kruse oli üks ajaloolistest laevadest. 

Kui mina laevale läksin, sattusin sinna teenima pika mehega, nimeks Kaido. Tema on olnud nõukaaegne punkar, aga nüüd kunstnik ja muusik, kellele meeldib rääkida väga habemega mehest, Jeesusest.

Minu ülesanne oli olla ka laeval ja panna inimesi tundma hästi, aga rääkida ka, kuhu nad sattunud on. Jenny Kruse on ärganud peale kunagist ahtrimädanikku uuesti ellu ja on nüüdsest misjonilaev. Kunagi püüdis see isegi Atlandi ookeanil krevette, nüüd aga inimesi - parimas tähenduses.

Pildil on Alari, kellega mul oli võimalik isegi koos muusikat teha. Tundsin, et oleme nagu Tätte ja Matvere, aga veel ehedamad! Pildil on ka üks 15-aastane valgevene poiss Ugene, kes oli ikka hellalt rõõmus.

Jenny Kruse isiklikult. Surnupealuu asemel on selle lipukirjaks sõnum elust. Kui huvi on, uuri järele, mis see tähendab!

Kiirblogimise algus ehk Öine kõhuvalu

Kunagi, enne facebook ajastut, kui ma fotokaga selfi-videosid tegin ja muu maailm veel sotsiaalmeedia lapsekingades käis, sain tuttavaks Tiiaga, kes väärika aktiivsusega on veetnud oma elu ratastoolis. Ta andis mulle ülesandeks kirjutada 5 päeva kiirblogi. Ma seda teatepulka kellelegi edasi ei anna, aga olen tänulik talle, sest see oli väljakutse, mida isiklikult vajasin, et uuesti kirjutada.


Öine kõhuvalu

On öö.
Eesti suvi.
See tähendab, et väljas
on valge ja sääsed.

Mis teen?
Olen üleval,
nagu sinagi.

Mispärast?
Sest kõhtu tuli valu
ebamäärane.
Mõtlesin, et mingi tropp
deidisöögist,
mis meil Gretaga oli.
Mine-sa-tea!

Joo ja neela,
tee sada trikki,
miski ei aita.
Kiirabi ei kutsu.

Miks peaks?
Ma ju kõva mees,
ja infot veel vähe.
Ja tahaks ma jee
saada undvajavate arstide poolt häbistatud.
Las läheb hullemaks,
siis vaatab, mis saab!

Kell on juba neli,
ja varsti linnud laulavad.

Kui ma poleks aga avanud postimeest,
siis nii see lugu jääkski.
Justkui minu kõhuvalu
oleks kõige tähtsam?

Tegelikult sain täna öösel kell 4
postimehest teada,
et juba teine Malaisia lennuk kukkus alla!
Seekord tulistati, ja seal peal oli
295 süütut inimest võõral maal!

Kõik nad surid,
ja on praegu nagu kivistunud faktid
kogu maailma areenil.

Fakt on ka see, et enam ei mängi Ukraina ja Venemaa sõda,
vaid nüüd on kaasatud kogu Euroopa,
kõik, kes tunnevad kaasa 157-le lennanud hollandlasele
ja vaevalt ka USA enam oma koduhoovile jääb.

Õiglustunne on inimese sees!
Kui sulle tehti haiget,
pead sa kellelegi teisele tegema haiget.

Alanud on ilmatu kole teatepulgamäng,
ja võitjaid enam ei ole.

PS. Ma ei mõtle enam oma kõhule.