Hello Kitty kõrvits

Ameerikas on Halloween ja ma mõtlen oma kodustele. Tüdrukutele.

Nagu iga teinegi isa, tahan neile parimat!

Tsau Wilma! Tsau Noomi! Tsau Vira!

See on Hello Kitty.

Kustutame korra tuled ära!

Ja siin on ta sõbrad.

Ja siin on tal sõpradega sleep-over!

Armastan teid!

Kui koju jõuan, teeme mõned veel!

PS. Need tüdrukud, keda nägite piltidel, pärinevad internetist. Mul ei ole nendega muud seost kui ühine hobi ja sarnane maailm.

Naiste kaitseks

Eestis on kümneid kui mitte sadu tuhandeid naisi, kes on kas pidanud olude sunnil, teadlikult sooviga või teiste mõjutusel tegema abordi. Ma olen viimastel päevadel tagajalgadele ajanud omaealised naised (20ndate lõpp, jee!), kes on tublid ja tored ja mulle kallid. Nad on südikad!

Hoolimata ükskõik millisest statistikast ma olen veendunud, et Eesti naised olid ja on ilusad, töökad ja heasüdamlikud. Ja sisimas tahaksid pea kõik luua pere ja hoida kodu.

Ja ma tahan selles teemas seista koos nendega, hoides meeles, et neil on palju sõnaõigust. Palju, liiga palju(!), on allasurutud hääli ja palju on allasurutud tundeid! Mehena on mu ülesanne neid kaitsta ja täna teen seda sellega, et provotseerin üldsust ärkama ja märkama.

Minu arvates on see teema tabu ja nii juba 60 aastat (alates sellest ajast, kui nõukogudeliit seda rasestumisvastase vahendina propageerima hakkas). Mis mind hoolimata haigetsaamisest edasi paneb tegutsema? Kristlasena otsin tõde ja tahan seda teha ka kõige ebameeldivamates teemades. Ma tean, et tõde teeb vabaks ja seda vabadust võiks alati rohkem olla.

Ma ise arvan, et abort ei ole See Probleem ja abort ei ole ka See Lahendus. Lahendus ei ole selle propageerimises, ega ka 100%-lises keelamises. Ma tean seda. Oleks see vaid nii lihtne... võib-olla oleks mõni eelnev põlvkond juba suutnud muudatuse teha! Aga kahjuks ei ole ei Eesti, ei Venemaa, ei Valgevene, ei Rumeenia ega ka Slovakkia ja palju on selles süüdi minevik ja minevikupropaganda.

Lahendus ei ole kahjuks ka rahas - eesti on teiste riikidega võrreldes paremas seisus, meil ei ole ei pankrotti ega võlgu.
Lahendus ei ole ka kahjuks teabes - eesti noored ei ole rumalad (!), kui neile eeskuju ja väljakutse pakkuda, nad võivad sekunditega uurida välja kogu info, mis neid vähegi huvitab! Neil on rohkem ligipääsu kogu aborditeemale kui kellelegi teisel!

Ma tean, et Varro ja teised kristlased oleksid võinud teha veelgi läbimõelduma kampaania, aga asi seegi! Vähemalt me võtsime sõna ja seisame nende eest, kes seda ise ei saanud, ei viitsinud või ei julgenud.

Tänaseks on allkirju kogutud 4700! (+700 häält tuli viimase nädalaga). Eesti kuulub 18. riigi hulka Euroopas, kes on sellise kampaania teinud. Kui sa ei ole veel oma häält andnud, sul on see võimalus. Võib-olla on see parim, mis sa saad täna teha.

Aga võib-olla saad midagi targemat teha?

Abordist ühe lausega

"Sa saad lapse, kas tahad sünnitada?"







Eesti kliinik, 4x Greta käest küsinud (2007-2013)

Kuidas ma mustale mehele andsin valge šokolaadi?

Pühapäeva hommik kell 5. Kas tõesti eesti mehe unistus ärgata ühes rikkamas Chicago linnajaos ja otsida vaeseid, kellele toitu pakkuda?

Kaastunne pole kunagi olnud mu suurim and. Küll aga õiglustunne ja soov midagi ära teha.

Jah, isegi rämpstoidu poolest tuntud ameerikal on samad nähud, mis meil. Vaesust, haigust, töötust.

Väljas on pime ja külm. Taevas paistab kuu ja tähed. Need on tavapärasest säravamad, kohalike sõnul.

Saame kirikuparklas kokku teiste abilistega. Tore on uusi saabujaid tervitada, sest neil pigistades soojad käed.

Kell on nüüdseks 6:30. Päike hakkab tõusma. Asume teele.

Chick-fil-A. U-Haul. Volvo. Sõidame neist mööda. Taevas on kollanev ja ees kõrguvad tornid.

Võtsin igaks juhuks kaasa ka ühe valge Kalevi šokolaadi. Sain Jumalalt oma reisi kirjakohaks selle, et meil tuleb elada oma elu nii, et see on täis kauneid tegusid Kristusele. Sest just tema oli see, kes samastus vaestega ja tahtis, et teeksime sama. Imelik usujuht, võid mõelda.

Mõtlen, et äkki leian kellegi, kes tõeliselt on seda šokolaadi igatsenud?

Koha nimi on Breakthrough. Eks näis, milline saab olema tänane "läbimurre".

Meid kohaletoonud grupijuht ütleb, et võin šokolaadi anda küll. Aga salaja. Muidu on ebavõrdsus.

Mina pannakse hakkima Millyga kartuleid. Selline keskealine naine, kellele meeldib kokata, ja kes tänase menüü on teinud. Mu hostid praevad scrambled eggs'i (praetud munapudru) ja peekonit. Tehakse ka magustoitu (vaniljejogurt apelsinimahla ja metsmarjadega) ning biskviidisaiu.

Nice! ütleks selle peale.

Tema on Milly. Sain teada, et ta kuulas rokki, enne kui teised (kristlased) kööki tulid. Nüüd kuulame ülistusmuusikat. Avastame, et meile mõlemale meeldib Gungori "Beautiful things".

Mul paaril korral kukuvad kartulitükid põrandale. Pesen need korralikult puhtaks. Tahan teisi teenides anda endast maksimumi.

Aeg lendab. Köögis on soe. Aga väljas jäätunud autoklaasid.

Natuke kardame, kas meil on toitu piisavalt. Täna võib tulla täismaja. Uurime ja saame teada, et tulemas on 20 kodutut ja 5 kohalikku staffiliiget. See rahustab meid.

Aga kellele peaksin andma oma valge Kalevi šokolaadi mustikatega?

Jäänud on 5 minutit uste avamiseni. Saan endale ka juuksekoti pähe. Muidu veel kukuvad karvad kuhugi vaniljejogurtisse.

Ja mehed tulevad! Suured tugevad mehed, enamus mustanahalised. 1/3 olla diagnoositud skisofreeniaga. Aga nende seas on ka mehi, kes alles on kaotanud kodu ja pere ja töö.

Tahetakse, et ma palvetaksin kõigi eest. Nagu ikka, öeldakse: "Mart came all the way from Estonia to be with you guys."

Tegelikult on see isegi tõsi. Mu elukutse on Jumalale järgneda ja aidata seda teistelgi teha. Mõnikord satun teistesse riikidesse.

Pakume süüa. Mehed mürisevad nagu karud, kes on äsja ärganud. Võid kujutada 20 Barry White'i korraga ühes toas olevat.

Toit saab jagatud ja otsin, kellega suhelda. Igaks-juhuks küsin, kas tohin meestega ühte lauda istuda. Lubatakse.

Keda valida? Kedagi, kellega olen sarnane? Keegi, kes on valge mees või hoopis keegi, kes üksi istub?

Üks asi, mida ma kindlasti ei taha, on see, et kedagi esimese asjana solvaksin. Ei taha mõjuda neile nagu keegi, kes neid haletseb.

Miks?

Sest ma ei haletse neid. Nad on täisväärtuslikud mehed. Ja neid muudab nõrgaks just see, kui nad selle ära unustavad! Pealegi, mehed ei vaja armastust... nad vajavad austust. Küsi mõne oma ausa meessõbra käest kui sa ei usu.

Valin laua, kus on prillidega valgenahaline poiss. Natuke küürus. Mõtlen, et temaga olen sarnane. Aga natukese aja pärast saan tünga.

Noormees on üksinda tulnud South Illinoisist suurde linna, sest kodus ei olnud midagi teha. Võib-olla oli midagi veel, aga vähemalt nii ta ütleb. Tal on kurvad silmad ja ta eelistab pigem kuulata kui rääkida. Tal on küll ägedad ameerika riided, aga seespidiselt on ta löödud. Seda on tunda.

Lauas istub ka teine mees. Suur, musta nähavärviga, kerge kitsehabemega ja juba mõne halli karvaga. Ühes kõrvas on särav pärl.

Nägin teda ennem üksi toidupalvet tegemas. Silmad olid kinni ja käed koos. Paistis julge. Üldiselt temasugustega ei ole lihtsaim, sest kunagi ei tea kui religioosne ja kange võib olla inimene.

Ta nimi on Walter ja ta on jutukas. Tunneb huvi Eesti vastu ja teab, et meil on ilus loodus.

Walteri lugu on lihtne. Ta pärineb Lõuna-Mehhikost. Kuigi tal on toredad vanemad, kes ikka veel abielus ja isegi kolledžiealine poeg, kel rastapatsid... siis tema ise on juba 6 kuud töötu. Viimased kolm töökohta on olnud miinimumpalgaga, millega arveid ära ei maksa. Ta ei ole rahul valitsuse ega demokraatiaga. Ta ütleb, et vahet ei ole, mis elu elavad väikesed inimesed, neid ei märgata ega võeta kuulda.

Tema arvates on tore, et ma misjonitööd teen ja noortega tegutsen. Aga et ma ta eest palvetaks, seda ta ei taha.

Ta ütleb, et tal usku jagub ja loodab tulla supist, kuhu sattunud on, peatselt välja. Ma respektin ta usku ja naeratan.

Teised hakkavad juba koristama. Me oleme viimased, kes veel istuvad. Aeg jätta hüvasti.

Siis saabub See Hetk.

"Please wait me here, Walter. I have something for you!"

Toon oma jopetaskust valge šokolaadi. See pole sulanud ja püsib ühes tükis. Kusjuures, see on Atlanta inimeste lemmikšokolaad. See võiks ka Oliver Kruudat paremini tundma panna.

Aga Walter on kadunud!

Kes otsib, see leiab, tean mantrat.

Leian ta fuajeest. Ta on teel otsima endale uut tööd ja veokijuhilube.

Walter on rõõmus mind uuesti näha. Valge šokolaad on ilmselt viimane asi, mida ta ühelt misjonipoisilt oodata võiks.

Oi, ta saab rõõmsaks! Ta tahab teada, millal ma tagasi tulen. Ta on üks väheseid ameeriklasi, kes lausa pakub enda telefoninumbrit.

Mina aga tahan pilti. Sulle tõestuseks.

Alati ei ole palve see, mis on hingepalsamiks. Teinekord on selleks hoopis valge šokolaad Konsumiriiulilt.

Breakthrough isesugune.

Kuidas ma Batmani taga ajasin?

Panen facebooki ülesse pildi, kus Batman vaatab öist Chicagot. See on linn, mille on kuulsaks luuletanud Carl Sandberg, kus on tegutsenud maffioosnik Al Capone ja kuhu on tiritud II maailmasõjas purukspommitatud natside hiiglaslik allveelaev U-505.

Miski, justkui nähtamatu jõud, tõmbab mindki selle linna poole.

Valus on! Andke meile sõnu!

Samal ajal kui pool Tallinnast valis endale pealikuks Savisaare ja Keskerakonna, siis teine, ja tundub, et valjem pool - nuriseb.

Postimees ja facebook on pingest punased. Mõne ajab hingeldama, teise võtab hingetuks.

Hingekarjased, kirjatsurad, laulumeistrid, tehke midagi!

Kui rahval on valus... Kes mõistaks, kes suunaks, kes raviks? Kultuuri- ja moraaliinimesed, see on ka teie linn ja kodu. Täna on aeg hoida, ja aeg järele mõelda. Ja mitte lihtsalt üksinda, vaid teistega. Sest kodus peab olema rahu, isegi kui selleks on vaja paar tüli või valu.

Aeg ei ole lihtsalt vaiki olla, minna omade keskele ja edutada iseend. Teha poliitanalüüse, mis panevad eelkõige iseend paremini tundma. Jah, ma tean, et nii on mugav ja parem, aga nii ei tohi! Me kõik tahame täna omade keskele hoida, aga hoiame Meiet!

Tänase Tallinna, ja tänase riigi eesotsas on tugevamad mehepojad kui kunagi varem. See on tegelikult SUUR ASI! Kas üldse kunagi varem on eesti ajaloos niimoodi olnud? Ja rahvas on meil pingutanud ja saavutanud rohkem kui kunagi varem - loobudes heaolust, tervisest, isegi lastest. Meie rahval on tormiline algus ja lugu.

Laulge kasvõi üks õige ja tõeline laul! Ja mitte lihtsalt twitteris!

Andke meile sõnu, mida oskaks kasutada!

Aidake meid välja sellest vasaku ja parema vahelisest pingest, kuhugile kõrgemale, kuhu me veel ei näe! Eesti on ju enamat kui wannabe eurooplane ja Tallinn enamat kui siluett kilukarbil. Kui te seda teete, annate meie tänastele noortele loo, millest tahamegi olla osa ja edasi jutustada, seda kogu oma elu ja südamega!

Kõik usu- ja kultuuritegelased! Kirjutage tänasest eestist, aga nii, et see meile usku, lootust ja armastust annaks! Näidake, et te meist hoolite, sest ma tean, et te suudate!

Rips võiks teha uue laulu
Sass võiks teha südamliku reklaamkampaania
Bööma võiks veel julgemalt luuletada

Minu poolest võid ka joonistada...

Mis juhtus minuga Tartu-TLN maanteel?

Öösel kell 4, kui Tartust 17 eurone buss tuli, juhtus midagi ootamatut. Mina ja mu 16 kaasreisijat jäeti väljasurnud tehnoloogia poolt pimeda metsa vahele külmetama (enne Mäod ja Kose). Bussijuht oli ähmi täis, ega teadnud mida teha. Enamusel meist läksid lennukid juba üsna pea.

Läksin facebooki.

Tegin sheeritud staatusest ühe jooksva seiklusloo.

 PS. Sõrmed on nüüdseks tervenenud.

Märt, Chicago (sügis 2013)

Savisaare eeskuju

Ma ei ole suurem asi poliitikavaatleja, aga väike kommentaar kõigile neile, kes Savisaarel võidu puhul kurvastavad. Ma saan aru, et me kõik tahame, et nö õiglus ja headus valitseks, aga kas te tõesti arvate, et Savisaar ei ole tegija ja et kritiseerimine annab sulle jõudu juurde?

See mees on ju mitmendat kümnendit poliitikaareenil (mis meie noores ja pingelises eestis on suht harv nähtus). Tema mõjuvõimu tunnistatakse nii meie riigikogus kui rahvusvahelisel areenil. Julgen väita, et paljuski tema pärast muutusid selleaastased kohalikud valimised ühtäkki üle-eestilisteks valimisteks. 

Kusjuures, minu ringkondades ei ole kunagi nii palju räägitud poliitikast kui sel aastal. Võib-olla oleme positiivsemad kui kunagi varem?

Samal ajal kui Reform valitses ja väsitas, tegi Savisaar linnapeaameti ihaldusväärseks. Kas panid tähele, ta muutis kõikide erakondade poliitilist strateegiat, tuues linnad uuesti mänguväljakule. Isegi Lauristin ja Ansip andsid tema järgi nõu minna Mikseril Lasnamäele (!) ja Laaneotsal (!) Tartu linna. Veider ju? Samuti võivad asjalikud ajakirjandustugendid algaval nädalal näiteks arutada, kas mitte Kross ei teinud Savisaarele oma rataste ja kopteritega rohkem reklaami ja sellega isamaalistele hoopis karumoodi teene?

Samuti pakun, et samal ajal kui praegune valitsus jõuga edasi surus, sai Edgar isegi puhata. Tal on olnud rohkem vabadust (bussid on nüüd Tallinnas tasuta ja telekasse tuli üks meelalahutuskanal juurde). Olen üsna veendunud, et töö linnatasandil on olnud loominguline, isegi suurejooneline ja vahetu kohtumine rahvaga.

Kui hakata järgi mõtlema, siis olla Tallinna linnapea võib-olla tõesti üks unistuste amet, kus asju saab ära teha!

Jah, ma tean. Edgaril on maine, et ta on venemeelne demagoog, kes lasnamäele rohelise lipu heiskas ja oma propagandavahenditega "ullikeste" hääli korjab.

Ometigi, meie seas on küllalt palju keskerakonna ja tegelikult ka Edgari pooldajaid, kes seltskondades sellest rääkida ei julge, kartes, et neid tehakse maha. Keegi ei taha olla ju kritiseeritud ja üldine trend ikka tahab, et püüaksid sinagi olla popp ja edukas. Kuigi tegelikult seisab roheline ninasarvik paljude nõrgemate eest, kelle eest teised ei oska, ei taha ja ei viitsi.

Ära saa minust valesti aru. Ma ei laula siin kiidulaulu lihtsalt Edgarile. Küll aga on mul jätkuvalt hea meel, et nii paljud minu sõpradest läksid sel korral poliitikasse. Olgu siis valijate või valitutena. Aga samal ajal kui vananen minagi (sain 29-aastaseks), soovin, et meil kõigil oleks seda usku ja julgust minna edasi ja ajada oma kogukonna asja. Rohkem kui üks aasta, rohkem kui üks ajastu.

Mitte lihtsalt lüüa käega ja öelda: "Näh, ära tegi, mina enam valima ei lähe ja et elu Eestis on mõttetu!" Tegelikult on paljud asjad arenenud, ja ka edasi ning kokkuvõttes oleme jätkuvalt tublid. Ja Savisaar on meid oma eeskujuga sel korral juhtinud. Aitüma.

PS. Valisin ise Ülenurme vallas ja andsin hääle SDE-ridades olnud Mikk Otsarile (18a). Ta jäi napilt volikogust välja. Aga mis seal ikka.

Seksikus on väärtus?

Elame seksikal ajastul. See vist ei ole uudis. Kõik on tänapäeval seksikas. Isegi triikrauad. Vähemalt disaini poolest ja nii väidetakse värvilistes reklaamides. Mida seksikam on toode, seda atraktiivsem (ehk ligitõmbavam) ta on, ja seda rohkem inimesed seda nagu peaks tahtma ja ostma...

Tobedaks läheb siis kui mehed peavad ka olema seksikad. Minu arust sealt kuskilt läheb piir. Sealt hakkavad soorollid muutuma ja sealt hakkavad tekkima isemoodi nähtused. Kindlasti on minugi lugejate seas inimesi, keda tihti seksikateks meesteks tituleeritakse.

Tegelikult on seksikas vaade väga materialistlik vaade. See on väline, ja seda on võimalik tehislikult tekitada. Kui sul on aega ja raha, saad sa end seksikamaks teha. Ja sa mõtled, et see toimib... sind jäädakse kasvõi kogemata vaatama, sa saad mingi "laksu" ja seda kuni järgmise korrani.

Aga isegi kui sind märgatakse ja tahetakse, siis kas tegelikult ka? Ja isegi kui sa kellelegi meeldid, siis kõik ju vananevad ja kõigil on ka teised küljed, mida me märkame ja kasvõi tajume. Lõpuks ei taha keegi meist, et meid teistega võrreldaks ja selle põhjal valitaks. Me teame, et oleme enamat väärt ja samas, et meie väärtus ei ole selles, millised me oleme.

Sest keegi meist ei ole täiuslik, ja ometigi kõik tahavad olla armastatud. Vigadega, halbade harjumuste ja isegi pesemata hammastega. Ja kui meie eesmärk oleks ollagi seksikas, siis järgmisele või ülejärgmisele triikrauale jääksime alla, sest nende arendajatel on lihtsalt rohkem raha.

Isegi kui paljud on minuga nõus ja noogutavad, oleme ikkagi selles mängus. See on mäng nimega Maailm, milles elame. Ja et siit välja tulla, ühest sõnumitoojast, ammugi siis postitusest ei piisa. Selleks, et kogeksime vabadust, on vaja seltskonda inimesi, kes tahavad enamat, taotlevad muutust ja on seda heal juhul ka ise kogenud.

Ma loodan, et mu postitus ei olnud seksikas, aga aus - nagu vana triikraud.

Minu esimene kiri Sõnajalgadele

Kallid Sõnajalad. Kirjutan teile esimest korda ja seoses viimaste nädalate meediakõmuga. Paraku pean koos teiega tunnistama, olete nurkaaetud seisus ja siit välja tulla ei ole lihtne. Üheltpoolt olete pereinimesed, teiseltpoolt lauljad ja ettevõtjad, avaliku elu tegelased.

Usun, et ma ei eksi, kui teid ühtedeks eesti omanäolistemaks kristlasteks nimetan ja nii on see võib-olla olnud juba kaks kümnendit! Te olete jätkuvalt orbiidil. Teil on oma stiil ja kuigi ma selle fänn ei ole, usun, et olen õppinud seda hindama. Teie muusikat kuulates tajun ka teie südant meie rahva vastu ja see on midagi väga olulist, mida hoida!

Kuna aga olen ka ise kristlane ja seeläbi teie (usu)vend, siis tuleb minulgi võtta oma hoiak ja vähemalt täna ma ei saa käed rippu seista.

Kui ma mõtlen endale ja oma sõpradele, loomulikult tunneme selle juhtunu (purjutamise ja politsei süüdistamise) pärast end kehvasti! Et kuidas siis ikkagi nii läks ja miks te just sellistes kohtades ja saadetes? Eksimine on inimlik, aga kristlastelt oodatakse vähem eksimist, on kirjutamata reegel. Meid on eestis niigi vähe ja kui meid sedasi esindatakse on "paha tunne" kõigil kerge tulema. Usun, et teil on ka praegu paha tunne.

Teisalt on praegu jälle aeg tuletada endale meelde, et isegi kui juhtuvad bläkid, on oluline, et keegi meist ei sõltuks nö kuulsuse hiilgusest ja särast, vaid sellest, kes me tõeliselt oleme! Eks praegu vajavad kõik kristlased kuulda evangeeliumi (st radikaalset sõnumit): kas meie Kristus ikka rahuldab meid täielikult? Või pettume selle juhtunu pärast nii kohutavalt palju? Kas otsime edasi rahuldust tähelepanust (või suuremast populaarsusest)? Või isegi sellest alkoholist, millest nii
palju juttu on tehtud?

Ja kui alati ei rahulda ja pahandused ikkagi juhtuvad, on see ka okei tunnistada, sest me ju usume, et inimesed ongi patused ja Jumal armuline. Ja seda tõde vastu võttes me ju muutumegi kristusesarnasemaks? Selles see meie vägi seisnebki.

Eks kristlaseid võib ka edaspidi heas mõttes usuhulludeks ja fanattideks nimetada, aga silmakirjalikkust ei salli meist keegi. Paraku on jäänud viimaste nädalate sündmusel teist selline mulje, ja siit aitavad puhtaks saada vaid siirad vabandused ja muudetud käitumine.

Samas, mulle väga meeldis see, et eesti meedia võttis ühendust mitte ainult Siiri ja Viiviga, vaid ka teie kui meestega. Meeldis, et Andres võttis oma naise suhtes kaitsva hoiaku ja tundub, et te perena ikka kokku hoiate. Meeldib, et saates "Stereo" tunnustati ka teie 31.aastast koospüsinud abielu.

Aga võib-olla üks soovitus teile.

Kui see on tõesti nii, et teil on nii palju raha, et kopteriga ringi sõita ja inimestele silma jääda - võib-olla oleks tark tegu natuke raha investeerida ka mainekujundusse? Palgata näiteks suhtekorraldaja, kes aitab läbi mõelda, mida öelda ja kus öelda? Olla kuulsus eestis ei ole ju lihtne, aga kui te tahate jätkuvalt orbiidil püsida ja oma sõnumit kuulutada, on vaja ka selle platvormi eest hoolitseda!

Igal juhul elu läheb edasi ja soovin teile head sügist ja tarkasid järgmiseid valikuid! Ikka teiega!

Märt Adupoeg

Kuidas jõuda Jumala jälile?

Eelmises postituses "Kes on Jumal?" ma kirjeldasin oma uudishimu ja lõpuks kangekaelsust, mis mind ajab otsima Jumalat kui konkreetset isikut, kes on ka minusugusele eesti mehele tegelikult täiesti aktuaalne. Ma ei taha kuidagi mõjuda väiklaselt ja öelda, et tean vastuseid, aga mind lausa üllatab, kui kergelt lüüakse käega ja lõpetatakse otsimine. Kui mina millestki aru ei saa, kuid kui mind miski siiski huvitab, mind haaraks hasart ja ma läheks kasvõi enda nahast välja, et vastusteni jõuda.

Üks rahva seas liikuv tarkus ütleb ju, et kes otsib, see leiab. Kui me Jumalat otsiks, siis põhimõtteliselt peaks see ju võimalik olema?

Probleem on aga selles, et teda on raske otsida. Kogu kraam, mis maailmas on vähegi arusaadav, on ju tehtud inimeste poolt ja enam-jaolt rikutud. Inimestena elame ebatäiuslikus maailmas ja julgen väita, et kõik raamatud, mis maailmas kirjutatud, on kirjutatud katkiste inimeste poolt. Ja mida täiuslikumad tunduvad raamatud (nt eneseabiõpikud), seda puudulikumad on tavaliselt autorid. Selles on oma eluiroonia.

Lubasin eelmises postituses siiski shortcutti (lõikamist), mida ma esimesena püüaks kasutada, kui Jumalat otsin. Neid shortcutte, mida tutvustaksin, on isegi kaks tükki. Nende kasutamises ei ole midagi müstilist.

1. Ma läheksin kõige loetuma ja läbikatsutuma kirjanduse (kui allikmaterjali) juurde. Ma loeksin raamatut, mis nimetab enda erinevaid osi pühadeks ja kohati isegi Jumala Sõnaks. Ma loeksin esimese asjana Piiblit, ja seda mitte naiivsusest, vaid puht professionaalsusest. Milleks vaevata end "The Secreti" või mõne muu uusaja ilmutusega, kui meil on raamat, mis on vett pidanud kõigi oma prohveteeringutega juba paartuhat aastat?

Siinjuures ma ei väida, et Piibel ei oleks kirjutatud katkiste inimeste poolt. Sedagi tuleb lugedes ja uurides meeles hoida.

2. Teine shortcut on konkreetne võtmesõna, mida ma lugedes kasutaksin. Igas raamatus on üks peategelane, üks keskne muutuja, kellele lõpuks kogu raamat au toob. Mõnes raamatus võib olla see ka teatud väärtus, peamõte või keskne printsiip, aga piibli puhul on see isik. Ta nimi on Jeesus Kristus (Kristus tähendab Messiat, ehk kuninglikult võidmisega maailma päästjat, keda iga rahvas on läbi aegade oodanud - meie kohalikus narratiivis on sarnase tiitliga Kalevipoeg).

Kusjuures, paljud seda ei ole veel märganud, aga tegelikult räägib kogu Vana Testament samuti Kristusest ja veel kui elavast tegelasest!

Mõnes mõttes ma teen siinkohal sohki, sest ma väidan need kaks shortcutti olevad kasulikud oma isiklikust kogemusest ja olles olnud kristlane juba nüüdseks 16 aastat. Võiks ju jääda toppama ja kaaluda kõige pealt läbi nii Vana kui Uue Testamendi autoriteetsus ja Jeesuse Kristus kui ajalooline isik, aga ma tahaksin sind sellest säästa. Kui sind need teemad huvitavad, siis usun, et sa suurema vaevata, vähem kui poole aastaga (võib-olla isegi ühe päevaga!), jõuad ka neis küsimustes end rahuldavate vastusteni.

Aga need oleksid shortcutid, mida mina kasutaksin, kui otsiksin konkreetset Jumalat läbi kirjanduse. On ka muid viise, mida saab kasutada (nt teadus, isiklikud kogemused ja loogika), aga neist kunagi teine kord. Võib-olla olen valinud nii, sest mulle meeldib minu lähenemine neist teistest rohkem ja tunnen end nii pädevamana.

Järgmise postituse tahaksin kirjutada juba kasutades konkreetset piiblilugu, et näidata, mis küsimusi ma küsin, ja kuidas ta lahti pakin (ja see oleks lihtsalt üks case study, mida saab suht iga teksti puhul kasutada).

Usun tõesti, et Jumal on leitav, aga selleks peab huvi olema. Kui oled huvitatud, jälgi mängu!

Kes on Jumal?

Kui mu esimene pool aastast möödus sellega, et õppisin hindama lihtsalt elamist ja asjade nautimist (stiilis, maasikate söömine ja seente korjamine), siis sellel sügisel küsin värskelt ja nullist - kes on Jumal?

Minu elukutse (misjonär) ja usun, et ka haridus (ajakirjandus) on sellega seotud. Kui mul tema kohta midagi öelda ei ole, siis tunnen, et mu elu on suht-koht tühi. Miski minus tahab teda rohkem tunda, kuigi jah, kuulnud olen ju tema kohta rohkem kui 20 aastat.

Kes on Jumal? Kuidas ma seda teada saaks?
Ma tean, et tema kohta liigub infot pea kõikjal. Iga kultuur on püüdnud selle küsimuse uuesti sõnastada ja iga põlvkond uuesti vastata. Kindlasti on ka paljudel minu kaasmaalastel palju üleloomulikke kogemusi, millele kas Jumala nimi või jumalataolise olendi nimi antakse. Mõtteid Jumala kohta on palju ja kui need lihtsalt kokku pressida ning keegi mulle püüaks teha Jumala Tundmise Mahla, siis vaevalt, et ma seda jooks, ammugi siis naudiks. Mulle ei ole kunagi meeldinud multinektarid, pluss arvaksin, et seal sees on ka omajagu solki.

Ma tahaks teda ise avastada. Ja kusjuures, mulle meeldib värskelt pressitud apelsinimahl.

Miks ma viitsiksin teda uurida mitu kuud (või aastat, kui tarvis)? Hetkel piisab mulle lihtsalt uudishimust, hiljem võib-olla kangekaelsusest. Ma olen rahul, et ma ei pea mõtlema välja muid põhjendusi. Tahan teda õppida tundma nii nagu olen õppinud uurima tähistaevast ja lihtsate inimeste keerulist elu.

Aga millest siis alustada?

(järgmine postitus on sellest, millist shortcutti ma kohe alguses kasutaks)

Miks ma hindan Varro Vooglaidu?

Peale USA-Tšehhi reisi ootas mind kodus mitte ainult rõõmus naispere, vaid ka paar paksu ümbrikku, mis kutsus mind üles mitte enam lihtsalt abielu ja perekonna, vaid ka Tallinna moraalsuse ja Eesti sündimata laste eest seisma. 

Nimelt on Tallinna vanalinnas mitte ainult vana Toomas ja palju välismaalaseid, vaid ka kuraditosin (13) striptiisiklubi/hooramaja, saades sellega Põhjamaade prostitutsioonipealinna tiitli. Mõnes mõttes võiks ju kehitada õlgu ja öelda, see on äri ja pole meie asi. Või kas teadsid, et möödunud poolsajandi jooksul on Eestis tehtud 1,5 miljonit (!) aborti ja seda rahastame meie ise?

Mul on raske õlgu kehitada.

Tegelikult on ju Vooglaiul ja tema meeskonnal täiesti õigus. Mees seisab mitte homoseksuaalsete kalduvustega inimeste vastu (nagu on kuidagi tüüpiline igasuguse seksuaalsetel teemadel diskuteerijate kohta arvata), vaid meie rahva südamepuhtuse eest. Jah, mulle jättis ta alguses ka sellise katoliikliku ristisõdalase mulje, aga nüüd, kui ta julgelt edasi paneb, teemasid laiendab ja keelekasutust ei muuda (näidates, et tal on tõsi taga) - tundub, et ta teeb midagi, mida mitu põlvkonda teinud ei ole (vähemalt mulle tundub nii).

Eestis sellistel teemadel väga ei räägita, võib-olla tugigruppides ja väga väikestes seltskondades. Kõik on eestis ju omad ja ma arvan, et kardame üksteist! Keegi meist ei taha pingeid, ja kõik meist on ju pattu teinud.

Vast seepärast ta hääl nii tugevalt ja teravalt kostubki.

Ja vaevalt, et paljud, kes traditsioonilise (senise) abielu kampaaniaga talle oma allkirja julgesid anda. Neid oli küll tuhandeid, aga kindlasti paljud vaikivad. Isegi kristlased on skeptilised ja kardavad, et keegi jälle tekitab mõttetut pinget ja tüli. Ja mis siis kui Vooglaid on inimene, keda me ei saa usaldada?

Mina ja Greta oma hääle ka kahele uuele kampaaniale andsime. Usun siiralt, et Tallinna vanalinn on rohkem kui lihtsalt vaatamisväärsus, ja peegeldab ka see meie rahva elu ja olu. Ja kui meil on võimalik seista millegi eest, ikka teeme seda, ja julgelt!

Sündimata lapsed on muidugi veel raskem teema ja sellest siis ka mõni järgmine postitus.