See mees on ju mitmendat kümnendit poliitikaareenil (mis meie noores ja pingelises eestis on suht harv nähtus). Tema mõjuvõimu tunnistatakse nii meie riigikogus kui rahvusvahelisel areenil. Julgen väita, et paljuski tema pärast muutusid selleaastased kohalikud valimised ühtäkki üle-eestilisteks valimisteks.
Kusjuures, minu ringkondades ei ole kunagi nii palju räägitud poliitikast kui sel aastal. Võib-olla oleme positiivsemad kui kunagi varem?
Samal ajal kui Reform valitses ja väsitas, tegi Savisaar linnapeaameti ihaldusväärseks. Kas panid tähele, ta muutis kõikide erakondade poliitilist strateegiat, tuues linnad uuesti mänguväljakule. Isegi Lauristin ja Ansip andsid tema järgi nõu minna Mikseril Lasnamäele (!) ja Laaneotsal (!) Tartu linna. Veider ju? Samuti võivad asjalikud ajakirjandustugendid algaval nädalal näiteks arutada, kas mitte Kross ei teinud Savisaarele oma rataste ja kopteritega rohkem reklaami ja sellega isamaalistele hoopis karumoodi teene?
Samuti pakun, et samal ajal kui praegune valitsus jõuga edasi surus, sai Edgar isegi puhata. Tal on olnud rohkem vabadust (bussid on nüüd Tallinnas tasuta ja telekasse tuli üks meelalahutuskanal juurde). Olen üsna veendunud, et töö linnatasandil on olnud loominguline, isegi suurejooneline ja vahetu kohtumine rahvaga.
Kui hakata järgi mõtlema, siis olla Tallinna linnapea võib-olla tõesti üks unistuste amet, kus asju saab ära teha!
Jah, ma tean. Edgaril on maine, et ta on venemeelne demagoog, kes lasnamäele rohelise lipu heiskas ja oma propagandavahenditega "ullikeste" hääli korjab.
Ometigi, meie seas on küllalt palju keskerakonna ja tegelikult ka Edgari pooldajaid, kes seltskondades sellest rääkida ei julge, kartes, et neid tehakse maha. Keegi ei taha olla ju kritiseeritud ja üldine trend ikka tahab, et püüaksid sinagi olla popp ja edukas. Kuigi tegelikult seisab roheline ninasarvik paljude nõrgemate eest, kelle eest teised ei oska, ei taha ja ei viitsi.
Ära saa minust valesti aru. Ma ei laula siin kiidulaulu lihtsalt Edgarile. Küll aga on mul jätkuvalt hea meel, et nii paljud minu sõpradest läksid sel korral poliitikasse. Olgu siis valijate või valitutena. Aga samal ajal kui vananen minagi (sain 29-aastaseks), soovin, et meil kõigil oleks seda usku ja julgust minna edasi ja ajada oma kogukonna asja. Rohkem kui üks aasta, rohkem kui üks ajastu.
Mitte lihtsalt lüüa käega ja öelda: "Näh, ära tegi, mina enam valima ei lähe ja et elu Eestis on mõttetu!" Tegelikult on paljud asjad arenenud, ja ka edasi ning kokkuvõttes oleme jätkuvalt tublid. Ja Savisaar on meid oma eeskujuga sel korral juhtinud. Aitüma.
PS. Valisin ise Ülenurme vallas ja andsin hääle SDE-ridades olnud Mikk Otsarile (18a). Ta jäi napilt volikogust välja. Aga mis seal ikka.
No comments:
Post a Comment