Mõtteid ameerikast

Avastasin, et olen siin ameerikas sel korral rändamas üksinda, ja see on teistmoodi. Olen vist harjunud kogu aeg kellegagi kas tuba, sööki, nalju, ehk ka inimesi jagama. Aga nüüd oleks justkui rohkem aega, ja rohkem võimalusi. Tekkis selline imelik mõte, et kas peaksin enda eest siis hoolitsema (?) ja et äkki saan siis ka blogisse kirjutada.

Kirjutada mõned mõtted ameerikast. Eks need on aastatega kujunenud, ja ilmselt kujunevad veel, aga kõlbab seegi.

Kunagi mõtlesin, et ameerika on paha. Eriti eestile. Noh, head on seal ka, aga kuna ameerika on suur ja eesti on väike, siis rusikareegel on, et eesti jääb alati kaotajaks. Mõtlesin, et ameerika (loe "põhja-ameerika") halvim omadus on massikultuur. Loopisin seda sõna siia ja tänna, ja tegin mitmetele oma ameerika sõpradele (enesele tihti teadmatult) haiget. Mina aga arvasin, et kaitsen eestit ja meie kallist kultuuri. Olen pidanud arenema selle koha pealt.

Samas olen kohanud inimesi, kes väga hindavad, lausa ülistavad ameerikat. Kas nemad ise või siis miski nende sees teeb neid näljaseks selle koha järgi (nagu see oleks mingi Hawaii puhkus, mida kunagi kätte ei saa). Ja justkui siin oleks muru alati palju rohelisem (mõnes osariigis tegelt polegi ju muru). Ameerika, kujutletav unistustemaa, kus alati saab ajalehepoisist miljonäriks. Aga kui ma vaatan näiteks eestlaseid, kes siin elavad (või on elanud), siis tihti on nad hoopis üksildasemad kui nad oleksid (olnud) kodumaal.

Aga mis mulle meeldib ameerikas?

Mulle meeldib, et siin saab asjadest aru. Nii mina kui nemad. Kõik on ikkagi inglise keeles ja sama lihtne nagu filmides. Või näiteks, et tänavatel võib näha politseiautosid, mis mõjuvad tõsiseltvõetavana. Või lugeda ristmikutel naljakaid reklaame (ntx kirikutest ja soodushinnaga rehvidest) ja imetleda lõputut marketingi virr-varri (kõigil on väga kõlav telefoninumber ja eile oli kaks naljakat reklaami kõrvuti: karatetrenn ja viagratabletid 2-in-1). Mulle meeldib, et iga nurga peal saab süüa ja alati on ruumi, et autoga ringi pöörata. Mulle meeldib, et kõik tahavad teada, kuidas mul läheb ("how are you") ja pikka juttu ei pea ajama, et kellelegi söör või Sina olla.

Samuti mulle meeldib, et ameeriklastel on usku. Nad usuvad, et kõik on võimalik ja et kui midagi veel ei ole, siis võiks ju olla. Nad usuvad, et kiirem on parem, ja suurem on tore. Et noorelt minnakse (ja saadakse) tööd ning pühapäeviti saavad ka isad puhata. Ja isegi kui alkohol on hea, siis meelelahutus on  pigem spordis.

Ma arvan, et eesti tihti tahab olla lääne moodi. Tahtis sovieti ajal, ja tahab nüüdki. Meie president twitterdab ja räägib ülimuslikult demokraatiast. Paljud noored eelistavad siinset raamatutemüüki kodumaa kaitseväele. Ometigi, kui me ka kõike prooviks teha nii nagu siin, siis ega see ei oleks See. Ameerika on ameerika ja eesti on eesti.

Meil mõlemal on oma koht päikese all, ja paljudes asjades oleme ameerikast 7 tundi ees ja mõnes, olgem ausad, ka ööpäev taga. Aga annaks Jumal meile tarkust, mida tähendab "god bless america" ja mida "god bless estonia"(!) ning kannatlikkust teha oma osa maakera peal ja oskust sellest rõõmu tunda.

Vot sellised mõtted tekivad üksinda.