Kuidas seljal läheb?

Ma olen tänulik kõigile, kes viimase kuu jooksul on vaevunud küsima, et kuidas mu naisel läheb. Nii peabki. Möödas on rohkem kui kuu ta seljavigastusest ja mul on sulle üks hea uudis ja kaks halvemat.

Hea uudis on see, et Gretal ongi parem! Ta on saanud puhata ja nüüdseks saab isegi lapsi tõsta. Tundub, et ka kiropraktik Oolost ja tema nõuannetest oli kasu. Isegi Robi Viljams sai talt ju abi - näe tegin pilti ka!

Kahju ainult, et Robi ravi sadu kordi kallimaks kui minu naisel läks. Minu arust on minu naise selg palju kallim.

Aga nüüd ka kaks halvemat uudist.

Esimene on see, et sel aastal algas mul reisigraafik tavalisest veel varem ja olen seetõttu 3 nädalat välismaal. Praegu Frankfurdi lennujaamas, teel USAsse, hiljem Tšehhisse. Kohtun paljude USA noortega ja mitmete meie pere teenimistöö toetajatega. Iseenesest see kõik on väga tore, aga rohkem kui pool minust on ikkagi kodus ja mulle väga see ei meeldi, et Greta peab jälle kõike ise tegema.

Teine uudis on natuke irooniline. Võib-olla lõpuks isegi hea. Aga asi selles, et viimasel nädalal olen hoopis mina oma selja suutnud ära vigastada. Ja tundub, et üsna samamoodi nagu Greta. Auch. Üheltpoolt nõme, sest jääb mulje nagu ma oleksin mingi eri nõrk, ei suuda majapidamistöödele isegi kuu vastu pidada. Teisalt, äkki just seda mul vaja oligi? Õpiksin, mida tähendab olla abikaasa nahas veelgi detailsemalt. Eks näis.

Aga sina, kes sa seda postitust loed, ära sa küüruta midagi, kui neid ridu vaatad. Mine tee ka natuke trenni, kui sul seda ajanatukest on antud.