ühendust võtmisest. Käin USAs korra aastas ja tegelikult väsin alati, tavaliselt lihtsalt teekonna lõpuks.
![](https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjs4wMSbsIkFxCQ-kYg8hBtRehbv5Y7mLldgZaOBRWkbYnGdST-Fsub9qZo7CP6hyau3Th4U3XM8t3OkQW3-UGjChk8mEEf8GaPLAafjFY1RZnmJN8QSxDlKaNiZQ9o_3Lx9_5nuys2FiGn/s400/streetpost.jpg)
Ma arvan, et on kaks põhjust, mis mind seni on kõige rohkem väsitanud.
Esiteks see, et olen üksi. Mul puudub inimene, kes istuks mu kõrval roolis, loeks kaarti või küsiks, mis edasi? Ma arvan, et mind on loodud niimoodi, et vajan inimesi kõrvale, teeliseid. Eriti kui nad arvavad minust väga hästi ja teevad muudkui tähelepanekuid, nalju ja vastuargumente või tabavaid komplimente... muhhahaa, aga tõsi.
Teine põhjus on ilmselt see, et minu jaoks ei seostu USA kunagi puhkusega. Kui hästi läheb, saan ühe päeva nädalas võtta vabalt, püüda jõuda jalgpallilainele ja kõrtmööda imeda frappucinot. Aga siin ei ole selliseid metsateid, saunalavasid või mahajäetud talumaju nagu eestis. Siin ei saa niisama kuhugi metsa vahele ära eksida, ilma et keegi tuleks su juurde ja küsiks: "Whats your problem?" (isegi kui see inimene on väga viisakas ja abivalmis).
Eesti asjad ja iseärasused on need, mille najal olen harjunud hingama ja täituma. Ma arvan, et see on üsna normaalne.
Aga ära Sa minu pärast muretse. Mul läheb ju tegelikult väga hästi. Olen kohtunud paljude sõpradega ja õppinud asju, millega loodan olla veel paljudele oma kaaslastele ja meie inimestele õnnistuseks. Lihtsalt teeloleku võlu ja valu, mis muud.
No comments:
Post a Comment