Sõpradest poliitikutele

Kallid poliitikutest sõbrad. Paljud teist küll veel tunduvad wannabeed, aga kui aus olen, siis ega ma osanud oodatagi, et just sel aastal ja sel korral teist nii paljud meie kui valijatega suhtlema hakkate! Aga kirjutan seda postitust vägagi apoliitiselt ja nagu iga teistki, sest teie seas on nii koolikaaslaseid, kirikusõpru kui perekonnaliikmeid.

Lubage ma annan ka oma panuse ja mõned pehmemad soovitused edasiseks. Tahan, et teil läheks hästi.

1. Kasvatage usaldust, mitte ootuseid
Praegu on see aeg, kus te loote endast uut esmamuljet. Töötate selle nimel, et teie nimi, nägu ja valimisplatvorm jääks meelde. Iga päevaga muutute aina ilusamaks ja tublimaks, jäänud on loetud päevad otsustava hetkeni. Aga ole algusest peale ettevaatlik, et sa mitte meie ootuseid, vaid usaldust kasvataksid. Sest just usaldus on see, miks me sind Facebookis ei bloki ja seltskondades teemat ei vaheta.
Iga sõnavõtuga sa kas vähendad või suurendada oma krediiti. Räägi teemadest, mida tead, või mis sind huvitab. Eks iga teema on oluline, aga meil kõigil on omad liistud, mille juurde meil tuleb ikka-ja-jälle jääda. Poliitika on lai ala, aga tahame ka teada, mida sa oskad või suudad.

2. Tutvustage ja harige, reklaamitöö on teistel
Mulle meeldib, et näiteks üks Rakvere vaimulik Tauno on tulnud välja 140-sekundi reegliga ja teatri- ja müügimees Algis propageerib 365 päeva, mis aastas. Te olete leidnud nõksu, kuidas te paremini meelde jääte, aga nüüd tuleb edasi tegutseda. Ma ju tunnen teid niigi, ma tahan, et te aitaksite mul orienteeruda. Ma ei tunne volikogude maastikku, aga mind huvitab küll, kui paljud sinna saavad? Mis on selle kogu pädevuses ja mis mitte? Mis olulist juhtus otsustati näiteks Tartus eelmine aasta, ja mis tõenäoliselt järgmisel? Praegu on hea võimalus meid harida, küll me teil ise silma peal hoiame ja teid soovi korral teistelegi tutvusta!
Kusjuures, see, et näiteks SDE Alina nii tublisti reklaamib pigem oma kaaslaseid, suurendab minu usaldust tema vastu ja ma vähemalt saan iga korraga natuke teadlikumaks, mis toimub.

3. Paneme edasi, muidugi
Isegi kui sa sel korral valituks ei saa, läheb teekond edasi. (Sest vaevalt sa tahad lihtsalt saada poliitikuks, et teada saada, kui populaarne sa oled). Oled seejuures valinud tee, millesse väga ei taheta uskuda, aga ära põe, pane edasi! Kui sa usud, et võimu saab arukalt ära kasutada, siis palun usu edasi! Poliitikaga - oma rahva asjaajamisega - saab alati edasi tegutseda, iga kell ja iga hooaeg. Kusjuures, paljud mõjuvõimsamad heategijad eestis ongi madala profiiliga, ja neid ühendab üks tunnus: nad tegutsevad meie heaks kogu aeg, isegi kui me neid tähele ei pane.
Annan sulle omaltpoolt valimislubaduse: kui sa oled tubli järgmised 4 aastat, siis suurendad oma valijaskonda kuni 4-kordselt! (vahet pole, kas olid valitud või mitte)

4. Ära karda olla avalik
Kusjuures, nüüd kui teed ennast avalikuks, jäädki avalikuks. Sellel on omad varjuküljed. Sinust räägitakse nagu sa oleksid alati oma, sinu vaateid võetaksegi sellisena nagu neid peaks alati läbi kaaluma ja vajadusel kritiseerima. Võib-olla sinust isegi kirjutatakse artikleid ja seal saab olema asju, mis ei ole täpselt nii nagu sa seda ise tahaksid. Kas see on sinuga ok?
Ja mida kõrgemale sa jõuad (kusjuures, see ei peaks olema eesmärk - aga see võib juhtuda, kui oled suurema kaliibri ja nägemusega), seda rohkem hakkad kokku puutuma tugevate isiksustega. Neil on oma arvamus, neil on omad kogukonnad. Tihti nad ei anna armu, ja mida selgemad on sinu seisukohad, seda tugevamalt koged, et neil on ka. Aga jäädes inimeseks, omade keskele, jätkub sul jõudu pidada vastu.

Ole siis tubli ja tore edasi.

Eesti mehe teekond

Olen nüüdseks väsinud. Väsinud teelolemisest, nimede hääldamisest, toidu tellimisest ja inimestega
ühendust võtmisest. Käin USAs korra aastas ja tegelikult väsin alati, tavaliselt lihtsalt teekonna lõpuks.

Aga mul on veel kaks nädalat minna. Kõigepealt Texas, sarviline ja kuum nagu Devils armpitt (kuradi kaenlaalune, nagu siin öeldakse) ja siis Tšehhi, roheliste mägede ja škodade riik. Täna on ühtlasi Greta sünnipäev, aga on tõenäoline, et skypida täna ei õnnestu (mis tegelikult on talle hea, sest see tähendab, et tal on rohkelt pidulikke tegevusi).

Ma arvan, et on kaks põhjust, mis mind seni on kõige rohkem väsitanud.

Esiteks see, et olen üksi. Mul puudub inimene, kes istuks mu kõrval roolis, loeks kaarti või küsiks, mis edasi? Ma arvan, et mind on loodud niimoodi, et vajan inimesi kõrvale, teeliseid. Eriti kui nad arvavad minust väga hästi ja teevad muudkui tähelepanekuid, nalju ja vastuargumente või tabavaid komplimente... muhhahaa, aga tõsi.

Teine põhjus on ilmselt see, et minu jaoks ei seostu USA kunagi puhkusega. Kui hästi läheb, saan ühe päeva nädalas võtta vabalt, püüda jõuda jalgpallilainele ja kõrtmööda imeda frappucinot. Aga siin ei ole selliseid metsateid, saunalavasid või mahajäetud talumaju nagu eestis. Siin ei saa niisama kuhugi metsa vahele ära eksida, ilma et keegi tuleks su juurde ja küsiks: "Whats your problem?" (isegi kui see inimene on väga viisakas ja abivalmis).

Eesti asjad ja iseärasused on need, mille najal olen harjunud hingama ja täituma. Ma arvan, et see on üsna normaalne.

Aga ära Sa minu pärast muretse. Mul läheb ju tegelikult väga hästi. Olen kohtunud paljude sõpradega ja õppinud asju, millega loodan olla veel paljudele oma kaaslastele ja meie inimestele õnnistuseks. Lihtsalt teeloleku võlu ja valu, mis muud.

Mõtteid ameerikast

Avastasin, et olen siin ameerikas sel korral rändamas üksinda, ja see on teistmoodi. Olen vist harjunud kogu aeg kellegagi kas tuba, sööki, nalju, ehk ka inimesi jagama. Aga nüüd oleks justkui rohkem aega, ja rohkem võimalusi. Tekkis selline imelik mõte, et kas peaksin enda eest siis hoolitsema (?) ja et äkki saan siis ka blogisse kirjutada.

Kirjutada mõned mõtted ameerikast. Eks need on aastatega kujunenud, ja ilmselt kujunevad veel, aga kõlbab seegi.

Kunagi mõtlesin, et ameerika on paha. Eriti eestile. Noh, head on seal ka, aga kuna ameerika on suur ja eesti on väike, siis rusikareegel on, et eesti jääb alati kaotajaks. Mõtlesin, et ameerika (loe "põhja-ameerika") halvim omadus on massikultuur. Loopisin seda sõna siia ja tänna, ja tegin mitmetele oma ameerika sõpradele (enesele tihti teadmatult) haiget. Mina aga arvasin, et kaitsen eestit ja meie kallist kultuuri. Olen pidanud arenema selle koha pealt.

Samas olen kohanud inimesi, kes väga hindavad, lausa ülistavad ameerikat. Kas nemad ise või siis miski nende sees teeb neid näljaseks selle koha järgi (nagu see oleks mingi Hawaii puhkus, mida kunagi kätte ei saa). Ja justkui siin oleks muru alati palju rohelisem (mõnes osariigis tegelt polegi ju muru). Ameerika, kujutletav unistustemaa, kus alati saab ajalehepoisist miljonäriks. Aga kui ma vaatan näiteks eestlaseid, kes siin elavad (või on elanud), siis tihti on nad hoopis üksildasemad kui nad oleksid (olnud) kodumaal.

Aga mis mulle meeldib ameerikas?

Mulle meeldib, et siin saab asjadest aru. Nii mina kui nemad. Kõik on ikkagi inglise keeles ja sama lihtne nagu filmides. Või näiteks, et tänavatel võib näha politseiautosid, mis mõjuvad tõsiseltvõetavana. Või lugeda ristmikutel naljakaid reklaame (ntx kirikutest ja soodushinnaga rehvidest) ja imetleda lõputut marketingi virr-varri (kõigil on väga kõlav telefoninumber ja eile oli kaks naljakat reklaami kõrvuti: karatetrenn ja viagratabletid 2-in-1). Mulle meeldib, et iga nurga peal saab süüa ja alati on ruumi, et autoga ringi pöörata. Mulle meeldib, et kõik tahavad teada, kuidas mul läheb ("how are you") ja pikka juttu ei pea ajama, et kellelegi söör või Sina olla.

Samuti mulle meeldib, et ameeriklastel on usku. Nad usuvad, et kõik on võimalik ja et kui midagi veel ei ole, siis võiks ju olla. Nad usuvad, et kiirem on parem, ja suurem on tore. Et noorelt minnakse (ja saadakse) tööd ning pühapäeviti saavad ka isad puhata. Ja isegi kui alkohol on hea, siis meelelahutus on  pigem spordis.

Ma arvan, et eesti tihti tahab olla lääne moodi. Tahtis sovieti ajal, ja tahab nüüdki. Meie president twitterdab ja räägib ülimuslikult demokraatiast. Paljud noored eelistavad siinset raamatutemüüki kodumaa kaitseväele. Ometigi, kui me ka kõike prooviks teha nii nagu siin, siis ega see ei oleks See. Ameerika on ameerika ja eesti on eesti.

Meil mõlemal on oma koht päikese all, ja paljudes asjades oleme ameerikast 7 tundi ees ja mõnes, olgem ausad, ka ööpäev taga. Aga annaks Jumal meile tarkust, mida tähendab "god bless america" ja mida "god bless estonia"(!) ning kannatlikkust teha oma osa maakera peal ja oskust sellest rõõmu tunda.

Vot sellised mõtted tekivad üksinda.

Kuidas seljal läheb?

Ma olen tänulik kõigile, kes viimase kuu jooksul on vaevunud küsima, et kuidas mu naisel läheb. Nii peabki. Möödas on rohkem kui kuu ta seljavigastusest ja mul on sulle üks hea uudis ja kaks halvemat.

Hea uudis on see, et Gretal ongi parem! Ta on saanud puhata ja nüüdseks saab isegi lapsi tõsta. Tundub, et ka kiropraktik Oolost ja tema nõuannetest oli kasu. Isegi Robi Viljams sai talt ju abi - näe tegin pilti ka!

Kahju ainult, et Robi ravi sadu kordi kallimaks kui minu naisel läks. Minu arust on minu naise selg palju kallim.

Aga nüüd ka kaks halvemat uudist.

Esimene on see, et sel aastal algas mul reisigraafik tavalisest veel varem ja olen seetõttu 3 nädalat välismaal. Praegu Frankfurdi lennujaamas, teel USAsse, hiljem Tšehhisse. Kohtun paljude USA noortega ja mitmete meie pere teenimistöö toetajatega. Iseenesest see kõik on väga tore, aga rohkem kui pool minust on ikkagi kodus ja mulle väga see ei meeldi, et Greta peab jälle kõike ise tegema.

Teine uudis on natuke irooniline. Võib-olla lõpuks isegi hea. Aga asi selles, et viimasel nädalal olen hoopis mina oma selja suutnud ära vigastada. Ja tundub, et üsna samamoodi nagu Greta. Auch. Üheltpoolt nõme, sest jääb mulje nagu ma oleksin mingi eri nõrk, ei suuda majapidamistöödele isegi kuu vastu pidada. Teisalt, äkki just seda mul vaja oligi? Õpiksin, mida tähendab olla abikaasa nahas veelgi detailsemalt. Eks näis.

Aga sina, kes sa seda postitust loed, ära sa küüruta midagi, kui neid ridu vaatad. Mine tee ka natuke trenni, kui sul seda ajanatukest on antud.

Õpin tähti lugema

Viimasel lennukokkutulekul vaatasime lõkke ääres tähti. Ja samal ajal kui Tambet hakkas tutvustama Cassiopeiat (W-tähekujuline) ja Perseust (üks kargav mees), siis Päivi mainis samal ajal, et tänapäeval on olemas sellised äppid, millega saab iga kell nii planeete kui tähti vaadata.

Ja minu elus käis kerge jõnks läbi. Sündmusteahel oli jõudnud sinnamaani, kus seljatasin lapsepõlve hirmu reaalainete ees ja lasin A-klassi igavesti ülevoolaval uudishimul üle olla. Usklikuna olen alati imetlenud loodust ja hinnanud tundmatust, mis tekitab aukartust. Ja kui nüüd lisada sellele Eesti augustiööd, siis mida muud on mul teha kui omistada seesama äpp?

Sel nädalal olen iga õhtu võtnud välja oma androidi ja uurinud tähti. Sellega seoses on meenunud mitmed ööd Nõmme mändide all, kus onupoegadega sputnikuid ja komeete kommenteerisime. Ja kuigi olen lihtne tööinimene, on minulgi kuidagi pidulik minna uuele kooliaastale vastu.

Elu on mu õpik ja lõpueksamit ma ei karda.

PS. Kas sa teadsid, et põhjatäht Polaris on ainuke täht, mis ei liigu (maa pealt vaadates) ja et supernoova tähendab tähe viimast elufaasi, mil ta plahvatab ja muutub 1000-kordseks energiapommiks ja hiljem näiteks mustaks auguks?

Äpp, mille tasuta downloadisin, kannab nime Google Sky Map.