Lagunev raamatupüramiid - või siis mitte?

Mitte kaua aega tagasi postitasid facebookis 2 minu sõpradest (Jonna ja Casandra) raamavahetuskampaaniast kui kaudsest meetodist, kuidas #päästamekultuuri.

Kuna jäin Jonna postitusele reageerimisega aeglaseks ja polnud kindel, kas ma jõuan omaltpoolt raamatu teele saata, siis läksin kaasa Casandra pakkumisega ja selle tulemusel tegin samuti midagi, mida kunagi varem teinud ei ole... saatsin edasi ahel-ahel-ahel-ahel-ahel-ahelkirja (postituse) ja jäin lootma parimat.

Arvutuste järgi käib see nii, et kui sina sellega ettevõtmisega liitud ja siis sinu sõpradest kasvõi 2 inimest veel, siis juhtubki nii, et sina saadad ühe raamatu, aga sulle saadetakse kordades rohkem. Kui 2 sõpra, kellel oleks veel näiteks kaks sõpra, saad juba 4 raamatut. Pole ju palju pingutatud ja kas viljad pole mitte magusad? Sharing is caring ja jagada on ju rõõm?

Kampaania algtekst muidugi lubab veel rohkem. Kui sul on 6 sõpra, ja neil läheb ka see kampaania sama hästi, siis saad juba 36 (6x6) raamatut! Vot see on see eesmärk, mida ka mina sihtisin (tegelikult isegi 36+).

Nagu alati, sihtida võimalikult kaugele...

Niisiis, võtsin paar päeva hoogu ja tegin omaltpoolt postituse ära. Alustasin seda ilusasti oma sõnadega: "Ma ei ole püramiidimees, aga mul on..." ja sain paar vaikset laiki. Natuke hiljem sain ka ühelt vahvalt sõbralt siiski peaaegu, et heiti sisaldava sõnumi, mis ütles, et olen ikka küll püramiidimees. Mina ja minu Jumal ka. Tema lihtsalt olla tipus (ja mina ilmselt pimesi siis kuskil keskel).

:)

Kusjuures, üsna diip mõte mu meelest!

Otsisin riiulid läbi ja otsustasin, et ikkagi ühestki oma raamatust ma veel ilma ei taha jääda ja ostan parem uue. Ostsingi. Sain väga hea hinnaga, kaalub pool kilo, on ajalooline romaan ja pärineb mu ühe lemmikautori sulest (W.Scott).

Samal ajal käisin ikka vaatamas teiste facebooki seinasid ka ja seda, kui ustavalt nad asjaga kaasa tulevad. Tegin järelduse, et laiki on kerge panna, aga asjaga kaasa tulla, vist sugugi mitte nii lihtne.

Nüüdseks on mind 12 inimest laikinud ja isegi kui neil oleks kasvõi üks sõber, kes sellega kaasa tuleks, peaks mul olema juba 12 raamatut, aga ma ootan ikka veel! Ma ei nuta, mu selg on sirgu, aga mu lootuseküünal küll võbeleb!

Siinkohal ma teeksingi veel viimase kutsungina reklaami meie üllale kampaaniale ja oma kolmele FB sõbrale, kes siiski on mu postitust ka oma seinale jaganud:

Maria, Vaike ja Mariann. Aitüma teile! Ja kui keegi peaks tahtma veel rongiga kaasa sõita, siis tulge ja laikige neid! Võib-olla te veel üllatate mind ja oi, kuidas veel!

Rohkem kui munad

Miks on Eestis kirikud? Ja nii juba 800 aastat. 

Pildil Hageri luteri kirik (leitav ka pinterestis)

Mina olen sellele küsimusele rohkem kui kolm korda mõelnud ja kaks korda sellele vastust ning kinnitust otsides isegi Jeruusalemmas käinud. 

Rooma impeeriumi ilmselt kuulsaim ajaloolane Tacitus on kirjutanud "Annaalid XV" (100 pKr) sellised read: "Christus, kristlaste liikumise rajaja, mõisteti Tiberiuse valitsusajal Juudamaa valitseja Pontius Pilaatuse poolt surma; pärast ajutist mahasurumist tärkas vastik ebausk aga taas ja mitte ainult Juudamaal, kust see alguse sai, vaid levis ka Rooma linna."

Kristluse puhul peeti ja peetakse siiamaani hämmastavaks seda asjaolu, et kuigi usuliikumise rajaja (sh karismaatiline juht) suri, see sellest olenemata jätkus ja aina kasvas. Ühtlasi on see üks tänaseid argumente, millega tõestatakse, et Kristus tõesti tõusis surnuist ülesse, nagu ka u 1040 aastat eKr oli prohveteeritud: "Sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist" (Psalm 16).

Kusjuures, see oli kõigest üks 300+ prohveteeringust, mida on leitud üleskirjutatuna saabuva Messia kohta.

Minu jaoks on veenvaid argumente palju, kuigi ka igasugu alterntiivseid variante ja linnalegende on erinevatel motiividel tekitatud (nt see, et "ta ei surnudki" - "jüngrid lavastasid ta süüdi" - "ta hauda ei leitudki" jne). Aga mida rohkem uurida ajalugu ja kõikvõimalikke allikaid, seda ilmsemaks saab mitte ainult Kristuse olemasolu ja surm, vaid ka ülestõusmine.

Aga veel paar pilti.

Öeldakse, et Jerusalemm on nii vana linn, et seal ei ole asjad vanad enne kui nad on 500 aastat vanad. Üks vanemaid asju, mis seal leitud on ja 7 aastat tagasi korralikumalt restaureeritud, on Aabrahami Värav (pronksajastust, 1750 eKr). Kõige populaarsemad külastuskohad on aga ikkagi Kristuse arvatavad hauaplatsid, mida on kaks. Ühe peale on ehitatud kirik (ja sellest pole midagi järgi) ja teine asub sellisel aadressil nagu: 430 Civic Center Plaza, Jerusalem. Seal on üks ilus aed, mis vastab samamoodi ajaloolistele viidetele (vanast linnamüürist väljapool, pealuu mäe lähestikus, rikka mehe aias).

Lõpuks, isegi kui oled uurinud enda jaoks piisavalt tõendusmaterjale, jääb alles üsnagi isiklik pool. Kui ta ka elas, suri ja tõusis ülesse, siis mida sellest arvata?

Ta ise ütles nii: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab ja tal on igavene elu." (Jeesus, peale Laatsaruse elluäratamist)

Miks ma ei ole Daniel Levi fänn?

Pean tunnistama ühe asja üles jälle seoses Danieliga, kes tõsi küll, nüüdseks on rohkem tuntud kui Daniel Levi. Nimelt see, et ma ei ole tema fänn.

Tegelikult on ju nii, et ma juba korra olen kirjutanud ühe vastuolulise artikli seoses tema ja superstaari Andrusega - kuidas nad mind alandasid jne, aga nüüd on aeg avaldada järjekordselt midagi minu jaoks üsna isiklikku.

Miks ma siis ei ole? Nii paljud ju on!

"On ja On" on vaadatud youtubes rohkem kui 10 miljonit korda, keegi meist ei oleks seda osanud arvata (Silent Street sai sellega võrreldes 100x vähem hääli, kuigi oli ka suur asi). Ja ta ju laulab nii ilusasti ning on küllaltki esindusliku välimusega?!

Märt Adupoeg, mis sul viga on?

Ja kas mitte su oma tütar, õigemini juba kolm tütart teda fänna ja üks neist käis isegi eilsel heategevuskontserdil oma kogutud säästudega? Märt, sa silmakirjatseja!

Jah, tõsi. Kuigi olen Danieli kuulnud alates 10-aastasest vmt saati, käisin eile ametlikult ka ise esimest korda ta kontserdil, ja maksin isegi raha, aga näe - ikka ütlen, et ei ole ta fänn.

Asi tegelikult pole üldse muusikas. Pole ka tema isiksuses. Või meie mitmeti kattuvas minevikus. Asi on hoopis selles, mida Daniel on viimastel aastatel teinud ja välja paista lasknud. Ei, ma ei räägi saavutustest või sellest kui paljudele ta on meeldima hakanud...

...ma räägin sellest, et ta on viimastel aastatel hoopis kujunenud meheks, kes on mulle oma südikuse, südame ja sihiga eeskujuks. Miks mul on vaja olla lihtsalt üks fänn, kui Daniel on mu jaoks enamat kui äge muusik? Ta on mulle eeskujuks.

Mulle meeldib, et ta on julgenud teenida oma andides ja anda endast maksimumi. Ta ei tee kompromisse ja ta julgeb olla tema ise. Ma ei tea, kas ma tahaksin saada kuulsamaks, nii nagu Danielile seda on antud, aga minagi tahan teha midagi kogu südamega ja hästi. Ja just praeguses eluetapis, kus saan uuesti määrata selle, mis on minu jaoks õige ja piisavalt hea, on just selliseid eeskujusid vaja.

Mis tööd ma teen?

Kuna olen astunud juhtimisametist tagasi, siis aeg-ajalt ikka küsitakse, et mis ma siis nüüd edasi teen. Lühidalt vastates, olen MTÜ Koma kommunikaator. Ehk siis, teenin edasi samas misjonimeeskonnas, aga mu roll saab olla rohkem spetsialisti laadi. Saan keskenduda kirjutamisele, kõnelemisele ja juhtidega kohtumistele.

Ja võib-olla saan Sinulegi kasulik olla?

Võid vaadata lähemalt ka mu viimast jutlust, mille pidasin 3D koguduses, teemal "Minu usk on ebausk". Ise jäin 85% rahule :) Sel pühapäeval olen Pärnul külas ja kõnelen Immanueli koguduses (Henno tn 3) nii hommikusel kui õhtusel koosolekul.

Kui Sind huvitab rohkem see, millest ma siin kõnelesin või tahad mu skille kuskil kasutada, anna märku! Tore, et saan kasulik olla ja töötamist nautida!

Annan juhtimise üle

On aeg teavitada ka laiemat üldsust (või siis lihtsalt neid, keda huvitab mu isiklik elu) sellest, mis on suurem muutus mu elus käesoleval aastal.

Nimelt mul on privileeg olla 31-aastasena mees, kes saab anda üle oma rajatud organisatsiooni/misjonimeeskonna kellelegi teisele ja tunda, et mul on mantlipärija!

Ajaloost nii palju, et kunagi (ütleme 15 aastat tagasi) alustas mu venna eestvedamisel Tartus selline liikumine nagu Going Up. Tollases kontekstis oli tegemist radikaalse nähtusega, sest kohalikud kirikud ei teinud enam noorteüritusi mitte iseendile vaid neile, kes Jumalat ei tundnud. Meie kohal oli Jumala käsi (ja paremini ma ei oskagi seda kirjeldada), mis kulmineerus sellega, et saime regulaarselt kokku umbes 500 noorega Tartu suurimas kogunemispaigas, Vanemuise kontsertmajas. Oli neid, kes tulid bussidega üle Eesti, et sellest osa olla.

Minu jaoks oli see märgiline aeg kasvõi selles mõttes, et siis, 18-aastasena, pidasin ma oma esimese jutluse, ja seda mitte kirikus, vaid teatrisaalis.

Sellest liikumisest kasvas välja Tartu Kristlik Risttee Kogudus (kus mu vend Peep ka täna pastorina teenib) ja veidi hiljem MTÜ Koma, mille eesmärgiks oligi olla misjonimeeskonnaks, kes varustaks noori juhte üle Eesti tegema kristlikku noorsootööd just seal, kus nad on. Minu teekond sai aga alguse sellega, et ühes Tšehhi linnas pani mulle rumeenia pastor noa kõri alla ja ütles, et ma ei niisama ei pulliks, aga järgneks Jumalale. Nagu arvata võite, olin sellega nõus.

Ja kuigi ma olen pühendanud suht palju oma elust, et varustada teisi noori juhte, olid need 8 aastat Komas eelkõige aastad, kus kujunesin ise noore juhina. Aga alles nüüd võin julgelt öelda, et olen läbinud juhtimiskooli esimese astme!

Selline oli meie 9. noorte juhtide konverents "Põlev Pirn"

Mis aga hiljuti juhtus, on see, et oma sügis Sabatiajal oli mul võimalus astuda senistest rollidest kõrvale ja märgata end lihtsalt tavalise inimesena. Sain tunda, et ma olengi täiesti asendatav ja mu roll pole (enam nii) kriitiline (kui varasemalt). Vaadates tagasi, on hea meel tõdeda, et minu asemele on astunud paljud teised ja küllalt on neid, kes minu tehtud püüdluseid või projekte palju paremini suudavad ellu viia!

Kuigi kõiki pole pildil, selline on meie Koma pere (2015, jõulud)

Üheks selliseks esileastujaks on olnud Vahur Kobin, kellega ma alles 4 aastat tagasi elasin koos ja kes tuli oma 20ndate alguses samuti Koma meeskonda. Alustas praktikandina, aga võttis ikka ja jälle uusi vastutusi. Oli mulle isegi assistendiks, aga siis ka kaasjuhiks. Kõigele tehtule lisaks on mul hea meel olla temaga ka lihtsalt sõber ja samas jagada (4.märts seisuga) veel 715 ühist sõprussuhet facebookis!

Minu arust on see arm Jumalalt, kui ta saadab kellegi su kõrvale ja mingi hetk ka su asemele! Aga selleks, et see saaks juhtuda on ikka päris oluline, et meie identiteet ei oleks kinni neis asjades, mida me teeme või mida teised sinult ootavad!

Seda kirjutades ma ei tea lõpuni, mis saab mu eluteest või "karjäärist", aga ma olen entusiastlik! Omaltpoolt olen teinud samuti julge sammu, ja mitte Komast või suheteringkondadest kuhugi ära läinud, vaid meeskonnale edasi pühendanud - seda aga Vahuri juhtimise all!

See on päris põnev ja haavatav teekond, saan juba möödunud kuu valgel öelda :) Öeldakse, et hea juht on ka hea alluv ja see on see, mis saab minus rohkelt proovile pandud :)

Usun, et see üleandmise protsess on saamas ka selle blogipostitusega rohkem ühele poole ja saame teenida edasi, nii nagu Jumal meid kumbagi on kutsunud. Minu roll kusjuures on sama kui see, mis ma ülikooliminnes tundsin! Saan olla "kommunikaatoriks" - ehk siis kirjutada, kõnesid pidada ja juhtidega kohtuda ja neid omal viisil toetada/inspireerida.

"Ärge alahinnake väikseid alguseid," ütleks üks mu lemmik muusikuid, Juhan Ungru ja ma kirjutaksin sellele lausa kahe käega alla.

Sellel kivil olime 4 aastat tagasi, esimesel ühisel USA-tuuril

Kaisareas, Iisraeli mere ääres, ajasime taga Jeesuse jälgi

Ja siin on minu viimased avalikud õpetussõnad Vahurile, 27.veb 2016

Minu malepartiid

Sügisel hakkasin lugema Paul Kerese elulugu, "Meie Keres". Eks mitmed seda juba teavad, aga avastasin sellega enda jaoks male võlu. See on minu arust päris eriline kui nii analüütiline ja loov mõtlemine väiksel laual, 64-ruudul, kokku saavad ja nii juba sajandeid. Sain teada, et kunagi olid laual elevandid ja nõunikud, ja kunagi oli see suisa kohustulikuks skilliks, mida rüütlid omandama pidid.

Mitte et ma nüüd mingi tegija või supernohik oleks. Ei, ei, seda mitte... aga mingis mõttes asjaarmastaja olen küll. Vähemalt see hooaeg - kipungi olema ehk hasartse (loe: kirgliku) loomuga inimene.

Sellega seoses siis mõned uudised. Facebookis juba kuulutasin - hea tuttava käest sain lingi, mis rääkis sellest, et messengeris on võimalik omavahel tekstikäikude abil malet mängida. Vägev!

Olen sestpeale umbes 10 vennaga platsi peal kohtunud. Ütleks nii, et täitsa omamoodi osadusvorm. Tuleb välja, et pea kõik oskavad käike (võtmesõnad isad ja vanaisad), ja on küllalt neid, kes pakuvad mulle isegi pinget. Ülla-ülla, eksaole! Sellest lähemalt allpool.

Kerese, Fischeri, Morphy ja Carlsoni kombel avaldaksin ka ise paar mängitud partiid. Olgu need mu lugejale innustuseks leidma või jätkama oma maleteed või tuletamaks meelde asjaarmastust mõne teisegi hobi suhtes.

Partii Eesti noorima pastoriga

Saar vs Remmel (mustad)

Remmel käis 40nda käiguna etturiga b4 ja oli põhimõtteliselt partiid kaotamas. Siis aga "juhuslikult" juhtus nii, et talle tuli appi temast kõrgem jõud ja tal õnnestus mängida viiki. (Vihje, kõrgem jõud oli Saar isiklikult). Ütlen oma vabanduseks seda, et ei märganud autoroolis istudes, et mu ettur teisel liinil istus ja järgmisel käigul ta ära süüakse. Saar pakkus viiki ja Remmel magas sel ööl väga hästi.

Partii Eesti unikaalseima hipsteriga

Roll vs Saar (mustad)

Saar tegi blunderi ja käis välja ratsuga (Nc6), ega märganud, et järgmisel käigul teeb valge šahh-mati. Siis tegi aga Roll väikse blunderi ja käis lipu asemel odaga. Muhhahhaa! Partii lõppes loomulikult Saare võiduga. Sel öösel ei saanud Saar siiski hästi magada (oli liiga emocionado).

Partii Virumaa esiluuletajaga

Saar vs Eigi

Eigi valis e4 vastu Sitsiilia kaitse ja Saar tahtis luuletajat selle peale provotseerida. Tuli välja, et Eigi polnudki nii rumal ja hakkas kolme etturiga vastu tulema. Saar pakkus viiki, aga Eigi millegipärast lükkas tagasi. Nagu what? Partii on praeguseni veel pooleli ja Saar kaalub kas ta enam Eigile viiki pakub. Kuidas Eigi magab, seda allakirjutanu ei tea ja see on okay.

Mida ma Sabatil õppisin?

Kui ma sügise algul teavitasin oma ümberolevaid inimesi, et olen minemas puhkusele, nimetasin seda “sabbatiks”. Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi oleks õigem see siiski kirjutada ühe b-ga. Isegi kui kõlalt on nimetus juudipärane (nagu ka sõna “tohuvapohu”) ja kõlapildilt ehk võõras, on tegemist siiski täiesti meie oma sõnaga.

Ma nimetaksin sabatit jumalakartlikuks akadeemiliseks puhkuseks. Juhtme väljatõmbamine seinast, selleks, et taasühendada end Jumalaga. Temaga, kellest räägib piibel.

Sabatiliike on erinevaid. On pikemaid ja lühemaid. Intensiivsemaid ja lebomaid. Mitmekülgsemaid ja üheplaanilisemaid. Selles suhtes ma võrdleksin neid sisalikega. Neidki on eri liike ja eri moodi.

Minu sabat oli viimase-hetke sabat. Sain seda planeerida alla kahe kuu (üldiselt olen kuulnud soovitatavat vähemalt aastast ettevalmistust) ja selle vajaduse tunnistasin enda jaoks üles ka suht viimasel hetkel. Tagasivaadates näen, et igatsesin sellist aega paar aastat ja viimastel kuudel olid üsna mitmed lähedased küsimas, miks ma seda võimalusena ei kaaluks. Üks soovitajatest oli mu oma õde Tuuli, kellega me vaarikaid korjasime. Ta ütles, et isegi riigikogus võetakse iga 10 aasta tagant kohustuslik paus. Mina küll kuulasin, aga sõin vaarikaid edasi.

Tegelikult ma ei tea, mis oleks minust saanud, kui ma ei oleks seda aega võtnud ja töölt ametlikult ära tulnud. (Mu ametiks oli misjoniorganisatsiooni juhtimine, ja olin selles olnud viimased 8 aastat). Aga ma olen üsna veendunud, ma oleksin läbi põlenud ja hakanud ebatervislikke otsuseid tegema (olgu siin lugejal fantaasiaruumi).

Oli ka neid, kes ütlesid, et see oli julge samm minu poolt. Sain teada, et väga paljud näevad vajadust selliste otsuste järgi - aga tõtt-öelda, minu jaoks lihtsalt muid samme enam ei olnud. Olin paljusid asju proovinud - rollikirjeldust ümber sõnastada, targemini juhtida, loomingulisi tegevusi otsida, palvetada ja piiblit lugeda…

Ma ei hakka siinkohal tegema oma hinge süvaanalüüsi, et kirjeldada, mis mind sellesse olukorda viis. Eks neid põhjuseid oli mitmeid, ja iseenesest ei midagi liiga dramaatilist.

Samas olen kuulnud öeldavat, et läbipõlemine ei ole asi, mida usklik peaks kogema (vist isegi mu isa on nii öelnud). Mina aga ütlen, et tegijal juhtub, ja just need ametid, kus on kõrge olulisus inimestega töötamisel ja inimeste mitmeviisilisel aitamisel, on sellist soodumust ehk kõige rohkemgi. Vana testamendi kangelastest teame näiteks prohvet Eelijat, kes laksas 850 selgeltnägijale ühekorraga, aga siis läks maratoni jooksma, väsis ära ja tahtis ainult magada. 

Ka vanal tegijal juhtub.

Lugu jätkates, Jumal tahtis, et Eelija saaks põõsa all magada, kohe mitu peatäit ja lasi tal ka korralikult süüa. Olen tänulik, et samal kombel lasti ka minul ja oli küllalt neid, kes mind ja mu pere sellel ajal toetasid ja samas ruumi andsid, et saaksin lihtsalt üksi olla.

Septembris kogusime tüdrukutega stikeezi. Saime 3 komplekti kokku!

Asju, mida ma nende 3,5 kuu jooksul õppisin, oli küllaga. Võib-olla oli see isegi aeg, mil ma niivõrd ei õppinud asju Jumala, vaid enda kohta. Avastasin näiteks, et olen üsnagi ohvrimeelne inimene, ja mõistsin, et on küllalt asju, mida Jumal tahab, et ma ohvriks ei tooks. Talle meeldib kui mulle meeldivad asjad. Talle meeldib kui mitte ainult mu vaim, vaid ka hing ja ihu on rõõmus.

Kirjutasin sel ajal viis paksu päevikut täis, aga tooksin välja kuus esmast asja, mis tulevad meelde, kui meenutan õpitut:

1. Jumal tahab, et ma oskaks olla, mitte lihtsalt tegutseda

2. Mul ei ole vaja olla suhtes Jumalaga dominantsem pool ega ka mitte võrdne

3. Jumal tahab, et mängulisus oleks osa mu elust

4. Igatsused meie südames ei jää Jumala eest varjule ja tihti on ta need sinna ise pannud

5. Isegi kui arvan end teadvat, mis on hea ja õige, ei tea ma Jumala tahet piisavalt

6. Gretaga oleme üks ja perega ka, ja me järgneme ka edaspidi Jumalale täiega!

Kuigi olen selle postitusega üldhariduslikult lahendanud mitmeid küsimusi ja rahuldanud terve hulga inimeste uudishimu, usun, et sellega tekib ka mitmeid uusi küsimusi ja teemasid, mida ma siinkohal siiski vastama ei hakkaks. Aga põnev oleks ju teada, kuidas Gretale see aeg mõjus? Kas ma olen siis praeguseks päriselt välja puhanud? Mis saab minust ja Koma tööst edasi? Aga jäägu need küsimused kuhugi tulevikku ja muudesse olukordadesse.

Ehk on sinulgi praegu aeg vaadata aga iseendasse ja küsida, mida sa täna ja oma praeguses elufaasis tõeliselt vajad? Oled sa oma eluga õiges kohas ja mis juhtuks Sinuga kui Sa võtaksid mingi aja juhtme seinast ja küsiksid endalt olulisi, aga ka raskeid ja isiklikke küsimusi?

Ma arvan, et tänaalgava paastuaja (40 päeva!) raames oleks paslik neid teineteiselt pärida.