Raamatuarvustus. Arm ja rahu.

Suure rõõmuga avastasin, et Toivo Pilli on kirjutanud kirikuajaloolase pilgu läbi Tartu Salemi kirikust ja selle möödunud sajast aastast. Esimesel võimalusel tellisin raamatu Soome. Minu jaoks on selle koguduse lugu oluline, sest olen seal ise võrsunud. Seal olen veetnud oma lapse- ja nooruspõlve. Kuigi peale seda olen olnud osa veel kolmest kogudusest, tunnen jätkuvalt, et Salem on ikka veel ka minu kogudus.

Raamat aitas mul meenutada mitmeid põnevaid etappe, millest see kogukond läbi on läinud. Aeg Võru tänava palvelas, äsjaremonditud kirikuhoone Kalevi tänava nurgal ning usu-uuendaja Meego tulek Tallinast. Kogudusest endast läkitati mind edasi umbes 20 aastat tagasi kui läksin vanema venna Peebu eestvedamisel Risttee kogudust rajama. Viimastel aastatel olen olnud kogudusest osa pigem isa kutsel palvekoosolekutest ja meestehommikuist. Hetkel on Salemi koguduse pastoriteks raamatu autor Toivo Pilli ning Urmas Roosimaa. Teenitakse n-ö. paarisrakendis.

 

Aga sellised oleks minu esmased muljeid peale lugemist:

• Pealkirjaks on valitud “Arm ja rahu”. Need on apostel Pauluse korduvad tervitussõnad. Toivo viitab sellele, et see oli ka endise pastori Jüri Jürgensoni korduv sõnapaar. Sellest küll ülearu juttu ei tehtud, aga eks need sõnad ole pakitud ka sõnasse “salem”, mis omakorda pärineb heebreakeelsest sõnast “shalom”. Mis puudutab aga Jüri sõnu, siis minule jäi meelde, et ta tihti ütles kergelt ohates: “Jeesus, Jeesus, Jeesus.” Ma arvan, et sellesse oli üheltpoolt pakitud tema evangeeliumikuulutus, aga sellest kumanuks läbi ka mingisugune koorem, mida ta enda õlgadel kandis. See oli tema kuulutus ja palve ühtaegu. Aga “arm ja rahu” sobivad pealkirjaks küll.

• Raamatut lugedes jääb silma see, et kui aastanumbreid (1946-2001) vaadata, siis seda kogudust on kandnud väga tugevalt justnimelt kaks pastorit, Paul Himma ja Jüri Jürgenson. Sellega saab nähtavaks see, et kohaliku koguduse pastori töö saab nähtavaks aastakümnetega ning koguduse karjane annab suure panuse just siis kui ta on pühendunud ja lojaalne. See omakorda paneb mind mõtlema mu enda pastoriametile siin Soome külakoguduses Sundomis. Küsin endalt - kui pikalt oleksin valmis teenima ühes koguduses pastoriametis? Ka siis kui suuri muutuseid toimu ja peaasjalikult tuleb liikuda edasi ühe kindla seltskonnaga? Ma ei tea, aga hetkel olen teinud 4-aastase pühendumise.

• Väga huvitav oli lugeda koguduse algusaastaist (alguseks peetakse aastat 1919, 24. detsember). Kogudus tuli hoopistükis maalt, ja oli ühe-mehe-nägu. Toivo annab mõista, et teoloogia oli küllalt vildakas ja kogudusel oli sektantlikke omadusi. Hoiti omaette, teiste koguduste või “maailmaga” läbi ei käidud. Samas on just sellest kogudusest kasvanud Lõuna-Eesti üks suuremaid vabakogudusi. Minu ettekujutuses seevastu on olnud Tartu baptistikoguduses (nii Salem kui Kolgata) algusest peale suured ja väärikad. Aga ajalugu ei näita nii. Salemi koguduse juured on lihtsad, nelipühilased ja priilased, ning kaalukaks baptistikoguduseks kujunes ta alles aastatega. See tähendab, et kogudus oli algperioodidel suurema “tundelisusega” (tundeid rõhutav) ja eeldan, et selle võrra ka vähemratsionaalsem? Tundeid väljendavaid tuure on maha võetud. Näiteks Paul Himma olla öelnud, et võtke rahulikult - “Kas hakkate vaiksemalt palvetama või lahkun mina koguduse vanema ülesannetest.” Ma arvan, et nendel sõnadel on olnud kogudusele pigem hea mõju. Kogudus sai rööbastesse, süstemaatilisema õpetuse osaliseks ja see omakorda andis aluse, mille peale sai järgnevatel aastakümnetel kogudust üles ehitada. 

• Selles raamatus Tartu teisest suurest kogudusest, Kolgatast, väga juttu ei tule, aga lugejana mõtlen, et olnuks tore. Mõnes mõttes on nii Salem kui Kolgata olnud Tartus kaks kõrvutikäivat kogudust. Samuti on raamatu autor Toivo Pilli olnud mõlemas pastoriks. Ja isiklikuma poole pealt, minu enda sugulased, Vardjad, on olnud samuti seotud mõlemaga. Ka tänase seisuga on mõlemas koguduses mul sugulasi. Samas, kõike ei ole võimalik ühe korraga kaante vahele panna ja nagu Toivo kirjutab, annaks mitmetel teemadel teha vähemasti magistritöö tasemel uurimusi. Siinkohal tervitused kõikidele tulevastele seminaristidele, kes ainest otsivad!

• Ma arvan, et vanast Võru tänava palvelast saaks väga huvitava ainese. Paljud ju elavad, kes sellel ajal seal olid. Helju, Aime, Anu, Jürgensid, mu vanemad jne. Aarnate lugu Teekäijas kirjeldab midagi värvikat sellest ajast. Samuti arvan, et sõprus Rootsi Ljungskile kogudusega oli märgilise tähtsusega - kuigi aastatelt see ei kestnud pikka aega. Ja Viinalasside pere tulek oli oluline. Korraga oli meil koguduses ju 7-liiget nagu naksti juures ja Lindel oli mees, kellele meeldis/meeldib vilistada ja plaksutada. Vanemast ajast on mul meeles ka lugu sellest, kuidas üks koguduse vanematest vendadest Alfred Liin teenistuse ajal kokku kukkus, kiirabi kohale kutsuti, talle surmatunnistus välja kirjutati, aga kuidas kogudus ta pärast suures saalis palvetas ja ta uuesti üles ärkas. Vend elas mõnda aega veel ja saime osaks imest, kuidas inimene meie silme all võib isegi üles ärgata. Selle tunnistusega kusjuures olen julgustanud Soome vabakoguduse seminariste uskuma Jumala imedesse. See lugu toimib.

• Kirikuehitus oli kindlasti üks väga põnev ja usujulge projekt. Olen sellest natuke kirjutanud blogisse. Ma arvan, et sellest saaks samuti väga head materjali. On ju kirikuehitamine alati üks suur tegu ja vähemalt ühe põlvkonna usulugu, mis terve koguduse mitmel viisil proovile paneb. Ma olen nõus väitega, et Salemi kirikuehitus on olnud usuprojekt ja usuvili. Samuti on see liitnud meid mitmete välissõpradega, eriti ameeriklastega.

• Salemi kogudusel on olemas ka selline asi nagu “Meego-ajastu” ja kuigi see jääb hilisesse järku ning Toivol on ehk raske võtta tema puhul kõrvalseisja vaadet - ma arvan, et selle aja koguduslikke üleminekuid tasub samuti reflekteerida. Meego tuli traditsioonilisest Tallinna Kalju kogudusest, aga jõudes Tartusse, hakkas ta usuväljendusi reformima minu arust kõigil tasanditel. Näiteks hakkas kogudus laulma sünnipäevalaule, inimesi kutsuti nimeliselt ette. Peale teenistust tervitas pastor käeliselt igaüht. Uksele tekkis järjekord ja elevus. Tekkisid erinevate tööde delegeerimised. Uut sorti muusika. Meego üldse on unikaalne ja laia ampluaaga vend - ja kes käib usumaastikel, see teab. Kui polnuks teda, olen suhteliselt kindel, poleks uusi kogudusi, kes omakorda on teinud teed veel teistelegi noortele kogudustele. Olgu need kolm siinkohal ära mainitud - Risttee, 3D ja TIF.

• Samuti oleks huvitav oleks kuulda koguduse misjonipunktidest. Raamatus on Võnnut on mainitud, aga näiteks seos on Sadalaga ja Kavastu oli aastaid misjonipunktiks. Sealt sain mina oma noortejuhi treeningu.

• Rõõm oli näha raamatu lõpupool suuri pilte noortetööst, leida endise pastori Jüri pojapoeg Hendrik noortejuhi rollis. Veidi üllatav oli minu jaoks nii ülevaatlik ja täpne nimekiri muusikalistest kollektiividest, kes Salemi kirikus esinenud - aga ju siis seegi on praegusele pastorile märgilise tähtsusega. Kirik on lõppude lõpuks ka hea akustikaga kontserdisaal. Samuti on esile toodud viimase 10 aasta trendi kunstiprojektide näol, ja neist oleks soovinud näha visuaalseid näidiseid. Mõeldes veel fotomaterjalile, ehk oleks hea näidata ka koguduslikku matust, pulma ja jõuluaega, kuna neil päevadel saab hoone täitsa teise ilme ja needki sündmused on üheks koguduseelu tunnuseks.

Raamat “Arm ja rahu” on kirjutatud tasakaalulalt ja professionaalselt. Kuigi autor on isiklikult koguduseeluga seotud, on ta suutnud astuda sammu kõrvale paljudest sündumustest ja inimestest ning teha korralik ja ilus läbilõige väga erinevatest aegadest. Ta teeb mõned suuremad järeldused sellest kõigest, aga toivopillilikult on need pigem rahumeelsed ja tasakaalukad, ega tüki väga esile. Ma arvan, et selle raamatuga on tehtud hea alusmaterjal ja selle peale saab kirjutada väga erinevaid lugusid, mis omakorda saaks olla tulevikus õnnistuseks veel paljudele, olgu siis osasaajateks usklikud või uskmatud. Ma arvan, et Salemi kogudus on nii vana, et ta oma ajalooga on rikkalikuks õnnistuseks mitte ainult Eestis, vaid see ulatub teistessegi riikidesse. 

Mis puudutab aga autorit Toivo Pillit, siis temalt ootaksin lisaks ajaloolistele raamatutele rohkem ülesastumisi jutlustajana. Sellest olen viimastel aastatel läbi youtube vahenduse ikka puudust tundnud. Sul on mida jagada ja nagu Meego Salemi koguduse esimeseks motoks tegi: jagagem ikka oma parimat!

Aitäh sulle ja hea lugemist kõigile, kes seda veel pole jõudnud!