Sain 30. Olen ma siis Õnnelik?

Eile tegin tiiru oma küla peal. Mõnus viis kuidas puhastada pead igasugu mõtetest ja näiteks arvutimängust, mida liiga kauaks oled jäänud vaatama.

Teadsin, et päev hiljem (ehk täna) saan 30-ks ja automaatselt kerkis küsimus: olen ma siis rahul? Ja kui kümned-sajad sõbrad-tuttavad hakkavad Õnne soovima, kas siis olen õnnelik?

Tuli meelde õemees Theo kommentaar paar aastat tagasi facebookis (kui ta sai samuti kolmkümmend). Ta ütles midagi taolist, et ta on rahul, sest teab, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta teel on. Aamen selle peale! See on see, mis teeb tõesti rõõmsaks kui see on paigas selleks vanuseks. Kohe palju parem on vastu minna keskeale ja sellega kaasnevale.

See, et mul See olemas on, teeb tõesti rõõmsaks. Olen Selle eest tänulik, ja tean, et peaautoriks on Jumal (ja mitte saatus, karma või muu säärane ebamäärane jumal).

Aga nii palju kui ma olen enda ja teiste eludest aru saanud, õnne ei leia seda meisterdades või jaanipäeval ussikest otsides. Õnn ei tule ka oma tõde ja õigus raiudes ja kraave kaevates. Õnn on kingitus, ja see antakse neile, kes julgevad olla... jap, just nii... õnnetud!

See on üks élu paradoks. See, et selleks, et end leida, tuleb end kaotada. Et elada, tuleb surra. Ja ega see enne kohale ei jõuagi, kui oled selle piiri peal ja pead otsustama. Võib-olla on see ka nii vaimne teema, et sellest saab aru vaimselt. Sest ma ju ei mõtle seda, et melanhoolias on vastus või et tarvilik oleks teha enesetapp.

Aga ütlen seda, et aus tuleb olla. Ja aus just kõige valusamas kohas. Selles, et me oleme kaugel tõest ja maailma keskpunktist. Selles, et elu on ime, ja elu imeb. Selles, et tähtede vaatamine teeb meid alandlikuks ja olemas on Keegi, kes meile mõtles, ja meid armastas. Keegi, kes on üle meie mõtete, ja samas, kellele saame mõelda ja kuidagigi uurida.

Ma ei taha siin rääkida lahti tervet evangeeliumi (tark ja otsiv lugeja pusigu siit vaikselt edasi ise). Aga tahan, et mu kallid õnnitlejad ja keda vähegi huvitab mu elu ja seda blogi loevad, teaksid, see on Kristus - jah, ja ainult Jeesus Kristus - kes radikaalselt on muutnud mu värvitoonid teiseks ja päriseks!

Tema on see, kelle kaudu tean, kes olen.
Tema on see, kes on öelnud, kust ma tulen ja kuhu ma lähen.

Ma ei taha petta iseend (ja seeläbi teisi) ning mõelda oma elu kuidagi enda suhtes ilusamaks. Jah, mõnede inimeste silmis võin olla ju tegija, aga see, mis loeb - mul on autor, ja ma olen selle üle tõesti õnnelik!

Snapshotid misjonitööst 1: Tšehhi kogemus

Tihtilugu saan ma inimestele selgitada, mis tööd ma teen. Kord räägin noorte juhtide koolitamisest, kord kristlikust noorsootööst, siis lihtsalt noorteliikumisest. Aga kõige õigem nimetus, mis ma endale anda oskaks, oleks misjonär omal maal.

See on minu käsi Tšehhis. Seal on meil kord aastas suur konverents nüüdseks juba 13 Euroopa riigi misjonimeeskonnale. Eestis juhin ma eest MTÜ Noorteühendus Koma, ehk misjonimeeskonda, kes aitab kohalikke kogudusi ja siinseid noortetöid.

Valge oli söögipael. Must on palvepael viie strateegilise valdkonnaga. Ja sinine on otseloomulikult sellaastane English Campi pusa.

Malenovice on hotell/treeningkeskus, mis kuulub Tšehhi meeskonnale. Üks punane mees ehitab parasjagu seda suuremaks ja ilusamaks.

Siin on kolm vahvat meest, kellega käisime söömatamas. Vasakul on Cory, kes kolis kogu oma perega Albaaniasse (sest armastab islamiusulisi ja nende keskel elamist). Keskel on Dave Patty, Josiah Venture liikumise eestvedaja. Ja paremal on John, kes suht nädal hiljem alles esimest korda Horvaatiasse lendas, et seal tööd alustada.

Mina ja Tšehhi poisid. Õigemini mehed, kes väga ka meie Ülenurme noortest hoolivad. Nad on juba 2 korda Eestis käinud, et aidata English Campi teha. Ma tean, et tegelikult nii palju on meil veel ees! Üks neist lõpetab juurat, teine kolis aastaks Slovakkiasse.

Aga siin on Philip ja Greg. Tohutult andekad, spontaansed ja suure uumoriga inimesed. Philip ostis mulle kunagi jäätist ja küsis salvräti peale joonistades, kuhu mu maailmavaates mahub rist ja ülestõusmine - ja ma ei osanud talle vastata. Greg jällegi tabas mind ükskord ühest vestlusest, kus küsiti, kas järgnen Jumalale? Ja kui ta siis kuulis, et ma ikkagi järgnen, ütles, et tähistame ja ostame sellel puhul colat. Nii tegimegi ja teeme ikka veel.

See on lihtsalt üks päikseline pilt lava pealt. Tähistame 20 aastat teelolemist. Petr (see Tšehhi poiss), hiljem ütles tabavalt, et ilmselt Jumalale ei paku niivõrd pinget see, kuhu me jõuame, vaid just see, kuidas me sinna saame... tihti näeme vaeva eesmärkide nimel, aga kõik need pisarad ja rõõmuhõisked 20 aasta jooksul on need, mis loevad. Ja neid snapshotte on meil kõigil oma elus oi-kui-palju.

Ja niimoodi laulsime Jumalale. Vahva ju!

Miks mul on raske kanda kikilipsu?

Ma ei ole eriline moemees ja üldiselt on mul raske asjadega kaasa minna.

Küll aga mulle meeldib mõelda, et mina ise olen moelooja ja kui kellelgi on huvi, tehku hoopis minu järgi. Aga nii nagu paljudel tavalistel inimestel, ei tunne minagi, et mul oleks iga päev midagi maailmavaramusse tuua ja nii ma tihti hoopis vaikin ja jälgin.

Üks hiljutisi facebooki sotsiaalkampaaniaid kutsub üles kikilipsu kandma. Ma kõike tagamaid ei tea, aga mulle tundub, et selles on kergemat sorti vihje sellele, et Eestis oleme me kõik võimukandjad, ja mitte ainult presidendil ole õigus kanda vallatut lipsu.

Võib-olla selles "Kuula rahvast" kampaanias on ka mingitsorti respekt meie presidendi suhtes, sest eks tema ju olegi "demokraatia" rauda tagunud need viimased aastad?

Aga kui seda kikilipsu lähemalt vaadata, siis tegelikult tundub, et see ei ole ainult mängulise, vaid ka sügavalt tõsise märgilise tähendusega. Nimelt, samal ajal kui Toompeal üritatakse 7ndal ja 9ndal oktoobril läbi suruda uus abielutähendus (ehk see, et abielu ei ole mitte ainult mehe ja naise, vaid ka samasooliste vahel, nii nagu paljudes lääneriikides), tulevad kõige julgemad kodanikud protesti märgiks meie kõige tähtsama mäe peale. Rahumeelselt, soliidselt ja ilmselt nii vallatute kui ka mitte nii vallatute lipsudega.

Mina ise olen kolme lapsega kodus, ja mõtlen, et ma sinna ei jõua. Või äkki ikka kuidagi jõuaks, lihtsalt julgust ei jaguks?

Sest kikilipsu kanda on tegelikult raske.

Kikilips tähendab suurt vastutust. Jah, iseenesest häält mulle meeldib teha, aga ma ei tea, kas ma ka tulevikus olen valmis seda kandma? Mis siis kui tuleb ka teiste väärtuste kui "abielu" ja "perekonna" eest seista? See tähendab ju seda, et minu jaoks on demokraatia nii tähtis, et võtan initsiatiivi ja vastutust sealt, kus teised ei taha. Võib-olla isegi igapäevaselt ja ka kehva ilmaga.

Võib-olla ma olen lihtsalt alalhoidlik. Võib-olla ma olen nagu aasta emad ja isad, kes alles viimasel hetkel (loe: sel nädalal) häält teevad, mõistes, et keegi neilt iseenesest arvamust ei tule küsima?

Ma arvan, et mina ei olegi selles mõttes hea kodanik, veel. Aga tundub, et ma kas küpsen või kõrben selles suunas.


Oh, kallis Eesti, miks elad nii heitlikku elu?

Miks loobud ilusatest värvidest ja valid lääneilma kirju kuue?

Mis teha saan kui vaatan aina külmenevat taevast?

Isaga kooli 2: Salaklubid

See siin on Yale Ülikooli salaklubi "Skull and Bones". Näitlik materjal.

See, millest ma siit edasi räägin, ei ole mingi vandenõuteeoria. See on kohe päris. Nimelt on olemas sellised salaklubid, millest sul ennem aimugi ei ole, kui sa juba selle liikmeks oled kuulutatud. Elad sina oma tavalist elu, ajad asju ja suhtled inimestega, kui äkki keegi naeratab või teeb silma ja ütleb "teretulemast!"

On olemas näiteks abieluinimeste salaklubi. Tuled mesinädalatelt ja sulle patsutatakse õlale. Sul tekib uus sisering ja uued vestlused. Naljad, läbielatud tõed ja lõputud probleemid, mida kunagi lahendada päris ei saagi.

Seda ma teadsin, et on olemas üsna avalik klubi ka lapsevanematel. Sünnitus on ikkagi ju avalik sündmus. Aga kes on käinud sünnitusruumis... vot neil on oma salaklubi jälle! Nemad teavad midagi rohkem. Neil on mingi kogemus, mis neid seob. Ma ei saa sulle ka kahjuks, midagi rohkem siinkohal öelda...

Üks klubi, mis mulle tuli üllatusena, kannab nime Paljulapseliste Perede Klubi. Olles sündinud ise 7-lapselisse perre, ma arvasin alati, et seda tegelikult ei eksisteeri. On nii-öelda fiktiivne ja lihtsalt termin. Arvasin, et see on heal juhul sotsiaalne programm riigi poolt, kus pakutakse mingisugust materiaalset tuge... aga ei!

Ma võin sulle niipalju öelda, et kui sul sünnib neljas laps ära, siis väga harva, aga siiski, puutud sa kokku inimestega, kellega võib-olla sa nii palju ei olegi suhelnud... ja nad on äkki su vastu hästi sõbralikud. Võib-olla nad võtavad isegi sul käest või küünarnukist kinni ja sosistavad kõrva: teretulemast klubisse!

Meil ei ole vaja kellelgi otsida Vabamüürlaste või mõne muu sarnase organisatsiooni saladuseloore. Need on siinsamas olemas! Tuleb lihtsalt armastada oma naist nii hästi ja kaua kui sa oskad, ja juba sind võetakse aina uutesse ja uutesse klubidesse!

Sel sügisel võeti mind koolilastevanemate klubisse. See on selline kihvt seltskond, kus räägitakse koos meisterlogistikast. Minutäpsustega igasugu kella-aegadest, õpetajatest ja kõigest väiksest, aga tähtsast kraamist, mis koolikotti mahub. Ja seda teevad kusjuures täiesti normaalsed, asjalikud Eesti mehed, juba varastel hommikutundidel ja autoparklates!

Head salaklubitsemist kõigile!

Isaga kooli 1: Esimene koolipäev

Eile oli esimene koolipäev.

Rõõm? Muidugi. Emotsioone, palju.

Iga detail oli oluline.

Raske isegi meenutada, mis täpselt oli, sest juba on uus päev peal ja palju mida uuesti seedida.

Wilmal oli omatehtud soeng. Ta hoidis õpetajate ja vanematelt õpilastelt käest kinni. Vähemalt viiel korral vahetas kaaslast. "Nii see hakkabki olema," kommenteerisin Gretale. "Äkki see ongi tema roll koolis, olla selliseks vaheisikuks, kogu aeg kohaneda? See oleks küll raske."

Greta ainult naeratas. Tema põdes palju vähem kui mina. Võttis vabalt. Tal on lihtne muidugi, tulnud väikesest turvalisest Soome koolist, 7-pealisest klassist. Aga mina alustasin Kivilinnas 40ses grupis ja ma siiamaani soovin, et mu koolitee oleks olnud vähem kivisem. Käisin pikalt Härmas ja korra ka Kunstigümnaasiumis.

Ma arvan, et ma tean üsna hästi, kuidas Eesti koolid lõhnavad. Arvan, et tean kõikvõimalikke traumasid, mida laps võib koolis läbi elada. Ja ma arvan, et mul on tegelikult väga palju edasi anda, sest ma tean, mis tunne see on, kui sul jäävad asjad koju. Kui sa ei tea, mis toimub. Ja kui sul on jälle õppimata! Kui sa tahad, aga ei taha ka, et vanemad tuleks lapsevanemate koosolekule.

Ma arvan, et ma oskan üsna hästi lohutada ja näha ridade taha, aga ma teen omaltpoolt kõik, et Wilma ei peaks seda kogema. Tubliolemine ja esimese hooga äretegemine on see koht, kus ma ise nõrk olin.

Kindlasti ma pingutan üle. Eile näiteks pahandasin pikalt Gretaga. Me ei jõudnud kõiki kooliasju valmis teha ja olin vist segaduses. Ma tahan ju Wilmale parimat, aga mis sa teed kui oled sedasorti pliiats, mis igasse koolipinalisse ei mahu?

Hommikul ma muidugi vabandasin ja ütlesin, et ma ei tea, miks ma nii nõmedalt käitusin. Greta lohutas ja ütles, et tema teab. "Sa oled jälle seitsmeaastane poiss, kes kooli läheb."

"Kuueaastane," parandasin teda ja jooksin õue Wilmale järgi, kes bussile jalutas.

Jumalat otsides 6: Puhkamine teeb alandlikuks

Homme on juba kõne teemal "Puhkamine, lõõgastumine ja lõbutsemine", mille pean Risttee koguduses ja sellega seoses kirjutasin Vapramäe metsa vahel ülesse umbes 30 põhjust, miks mul on raske võtta aega puhkamiseks...

Pildil on Aafrika lõvi, kes puhkab Uganda loomaaias

Üks läbiv kategooria minu jaoks oli see, et See On Alandav.

Sellega ma justkui tunnistan kogu maailmale, et ma ei saagi niisama hakkama. Ma vajan puhkust! Ükskõik kui kõvamehe imidži ma olen endale teinud. Mul saab ka jõud otsa ja mul kiilub ka kuul kinni.

Näiteks. Mõnikord ei taha ma minna powernäppi (loe: 30min uinakut) tegema, sest pärast on padjakas ja uimane olek ja mis siis kui keegi tuleb uksele? Mis ta minust arvab kui ta mind päeval magamast on tabanud?

Ja mis siis kui puhata on tegelikult väga lihtne? Ja nii lihtne ongi mind korda teha? Ma tahan olla keerulisem! Ma tahan keerulisemalt puhata kui lihtsalt minna jalutama või kinno koos kommidega. Ma pigem keerutan ja olen keeruline ning ei puhka välja, kui teen seda lihtsalt.

Puhates ma ühtlasi tunnistan, et keegi teine liigutab asju. Mina lülitan välja, aga asjad liiguvad edasi, ma pole kõigega kursis ja ma ei saagi tulemusi kontrollida.

Väiksed lapsed vajavad puhkust. Aga mina, tugev eesti mees ka.

Noh, nüüd sai seegi siis välja öeldud. Aeg minna tudule. Adjöö.

Jumalat otsides 5: Kuidas ennast Kosutada?

"Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse."

Saalomoni õpetussõnad (vt lähemalt)