Jumalat otsides 6: Puhkamine teeb alandlikuks

Homme on juba kõne teemal "Puhkamine, lõõgastumine ja lõbutsemine", mille pean Risttee koguduses ja sellega seoses kirjutasin Vapramäe metsa vahel ülesse umbes 30 põhjust, miks mul on raske võtta aega puhkamiseks...

Pildil on Aafrika lõvi, kes puhkab Uganda loomaaias

Üks läbiv kategooria minu jaoks oli see, et See On Alandav.

Sellega ma justkui tunnistan kogu maailmale, et ma ei saagi niisama hakkama. Ma vajan puhkust! Ükskõik kui kõvamehe imidži ma olen endale teinud. Mul saab ka jõud otsa ja mul kiilub ka kuul kinni.

Näiteks. Mõnikord ei taha ma minna powernäppi (loe: 30min uinakut) tegema, sest pärast on padjakas ja uimane olek ja mis siis kui keegi tuleb uksele? Mis ta minust arvab kui ta mind päeval magamast on tabanud?

Ja mis siis kui puhata on tegelikult väga lihtne? Ja nii lihtne ongi mind korda teha? Ma tahan olla keerulisem! Ma tahan keerulisemalt puhata kui lihtsalt minna jalutama või kinno koos kommidega. Ma pigem keerutan ja olen keeruline ning ei puhka välja, kui teen seda lihtsalt.

Puhates ma ühtlasi tunnistan, et keegi teine liigutab asju. Mina lülitan välja, aga asjad liiguvad edasi, ma pole kõigega kursis ja ma ei saagi tulemusi kontrollida.

Väiksed lapsed vajavad puhkust. Aga mina, tugev eesti mees ka.

Noh, nüüd sai seegi siis välja öeldud. Aeg minna tudule. Adjöö.

Jumalat otsides 5: Kuidas ennast Kosutada?

"Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse."

Saalomoni õpetussõnad (vt lähemalt)

Jumalat otsides 4: Mis annab hingele puhkust?

Täna saime oma meeskonna ja paljude kogudustega suure ja olulise verstapostini. Selleks korraks meie juhitud suvelaagrid lõppesid ja nähtavale tuli esimene vili, mis möödunud aasta panustamiste tulemuseks.

Üle 500 laagerdaja kristlikes keele-, muusika-, jalgpallilaagrites, kellest omakorda ligemale 100 olid meie omad grupijuhid.

Selline asi annab minu hingele puhkust. Ja usun, et see ameerikalik kokapudel Estonia teatri kõrval kirjeldab hästi meie teenimistöö olemust.


Ega minu roll nii oluline olegi. Sel nädalal käisin lihtsalt mõnes laagris külas. Rõõm on näha Elva noori kanamuna lennutamas.

Üks suve leidudest oli ka Tartu-Tallinn maanteel olev Anna kirik. Sellel kirikul on huvitav sünnilugu  -  folkloor räägib seal teatepostil sellest, et kunagi üks pime tüdruk nimega Anna eksis metsas ära, kuni leidis seal risti.

Leiukoha peale ehitas küla kiriku. Minagi usun, et Eestimaa noortele ehitab Jumal oma kirikut. Kusjuures, nii ütles ka Jeesus kunagi noorele abielumehele Peetrusele. Teadsid sa seda?

Kõige rohkem annab mu hingele puhkust muidugi hea naine, kes on hoidnud kodu korras ja lapsi elurõõmsatena. Alloleval pildil teen oma Tallinna viimase ossiküki Vabaduse platsi juures. Seal on kuju aastast 1974, nimeks "Meremehe naine".

Jumalat otsides 3: Yolo elust

Jätkan mõtlemast teemal: lõõgastumine ja lõbutsemine sellisel viisil, et oleme otsinud ning leidnud Jumala. Ilmselt ka üks sellistest teemadest, mida olen pidanud alles täiskasvanuna õppima hakkama...

Mõne jaoks on lõõgastumine ja lõbutsemine elustiil. Selline yolo elu. Teenitakse raha ja siis lüüakse see laiaks. Minnakse pidevalt kuhugi soojale maale, kruiisitakse ja pidutsetakse, kuni raha otsa saab. Siis teenitakse või saadakse kuskilt uuesti raha ja võimalusi, ning minnakse uuele ringile.

Olen aus, mulle isiklikult on selline elu võõras.

Selles elus on palju pinnapealseid naudinguid, mis lõpuks elukõverasse hoopis sügava lohu vorbivad. See on elu ilma eesmärgi ja erilise pärandita. Paljud tulevad sellele mõistmisele aga peale aastakümnetepikkust karusellilsõitu.

Tihti mängitakse maha niimoodi terve noorus, ja sellega koos kõik antud võimalused ning annid. Hiljem mõeldakse, miks ei leitud üles iseennast või oma õiget kaaslast?

Lihtne vastus: seda ei otsitudki! Otsiti hoopis midagi sellist, mis hea enesetunde tekitaks. Seda ebamäärast õnnetunnet, mis on nagu lumehelves - saad ta korra käe peale, aga juba ta sulanud ongi...

Yolo elul ehk "you only live once" (sa elad vaid ühe korra!) mantral on oma tõepõhi all. Me tõesti saame vaid ühe võimaluse elada. Ja see eluke on heal juhul 80-90 aastat. Aga mis siis kui see lause ei viita ainult sellele, et "ah vahet pole, mis saab homme ja kas see on õige või vale..."

Vaid see viitab ühtaegi nii elu erilisusele kui ka tühisusele? Mis siis kui see lause annab alles järelemõtlejale tõelise pingevälja, millel surfata?

Ja mis siis kui selle lausele järgneb veel midagi? Mis siis kui peale meie lühikest elu, peale surma, saame kätte selle, mida oleme terve elu külvanud?

Kui me julgeme seda küsida, siis yolo saab endale hoopis teise kaalu. Enam ei ole ta mitte lihtsalt-võtjate lauseke, vaid ka raskemeelsete küsimus.

Kui ma elan seda elu vaid ühe korra, siis mis on see, mida ma tahan oma eluga saavutada? Mis on need küsimused, millele tahan vastuse leida? Ja kui ma kunagi vaatan surivoodil tagasi oma elule, mida ma tahan seal näha? Kas midagi jääb alles?

Milline oled sina yolo-küsimuses? Kas sa lased elu peal liugu ja lihtsalt lõbutsed ja lõõgastud, otsimata midagi enamat? Või julged sa näha selle lause radikaalsemat poolt ja vaadata oma elu üle kui keegi, kes tahab ka hiljem vastutada?

Varsti suvi lõpeb ja siis on aeg edasi liikuda. Aga nii nagu Põhja-Tallinna räpparid meile ütlesid - meil on aega veel mõelda ja vastata. Aega kaaluda ja sihte seada. Tänu Jumalale!

Aga südamele ma sulle panen, sest ma tean juba ette... järgmisele suvepuhkusele minnes, sul on võimalik tagasi vaadata ja küsida endalt: kas oled oma eluga ka tegelikult rahul? Ole aus ja pane täiega!

Otsides Jumalat 2: Maasikad jäävad

Oluline punkt rõõmu, naudingu ja puhkuse kogemisel on kõrgete, kuid realistlike ootuste olemasolu ja nende täideminek.

Minul oli üheks sellesuviseks ootuseks maasikad. Oojaa. Saime tegelikult isegi mitu korda rohkem süüa kui eelmine aasta. Õppisin eelmise aasta vigadest ja ühe korra oimetuks söömise asemel käisime perega mitu korda turul.

Vaata kui palju erinevusi sa pildilt leiad! 

Õige vastuse võid näiteks e-mailile (m2rtsaar@gmail.com) saata. 

Võitjate vahel loosin välja maasika, mis oli jaanipäeval rahehunniku peal. See oli üle ootuste sündmus.

Otsides Jumalat 1: Lõõgastumisest ja lõbutsemisest

Mulle täitsa meeldis eelmise nädala kiirblogimine, kuigi kohati oli selleks vaba aega alles südaööl. Pean ennast loominguliseks inimeseks, kellel on suht pidevalt midagi öelda (iseasi, kas see tõsi on), ja reeglid ja raamistused teevad minu elu ka blogimisel tunduvalt lihtsamaks.

Kui on etteantud teema ja tähtaeg, võtab inimene ikka end palju paremini kokku.

Sellest ka see uus teema-seeria. Tahan iga päev teha kindlaks, et otsin Jumalat ja seda valdkonnas: lõõgastumine ja lõbutsemine. Varsti pean kirikus jutlustama sellel teemal ja pinget lisab seegi, et natuke on selle teemaga nagu kodu ja peregagi - justkui peaks lähikonnale tõestama, et olen sellel teemal piisavalt tegija.

Kas olen? Kas Märt Adupoeg oskab tegelikult lõõgastuda ja lõbutseda?

Ütleme nii, et 10 aastat tagasi oli see tunduvalt lihtsam, sest siis oli selleks aega. Siis mu elus oli Greta ja vabatahtlik noorsootöö, natuke kooli. Nüüd on noorteühendus Koma juhatamine, 5 naisega koos-elamine, Ülenurme valla koguduserajamine ja lihtsalt igapäevane majapidamine.

Nüüd hindan aega, mis saab panna lõõgastumisele-lõbutsemisele tunduvalt kõrgemalt ja mõistan, et see on midagi, mida lausa Peab tegema - muidu põleks kahe-kolme päevaga läbi ja siis lapiks nii iseenda kui teiste haavu 2-3 nädalat.

Ja ikka julgen öelda, et tahaks osata rohkem!

Homme siis lähemalt.

Mine lõõgastu natuke! Kui oskad muidugi.

Kiirblogimine 7: Tallinn ikka üllatab

Viimased kaks aastat olen otsekui võluväel sattunud ikka-ja-jälle Tallinnasse ja iga kord avastama midagi uut. Varem ma lihtsalt eksisin siin ära ja mõtlesin, et Tartu on ikka poole lahedam või üldse eraldi kategooria... aga nüüd vaikselt hakkab see kuulus kilukarp lahti minema ja välja ei tule mitte haisvad kilud, vaid hoopis pärlid!

Tihti näidatakse Tallinnat vaateplatvormilt ja siis ka peamiselt vanalinna katuseid. Aga siin on pilt sellest, milline on pealinn udus. Mulle tundub, et praegu on vaimses mõttes seis pigem selline, mitte selge ja keskaegne...

Igal linnal on oma elu.

Teinekord muutub tüütuks see kui lähened linnale ühe nurga alt. Näiteks kitsast ja kuumast bussist, kus oled arvutiga üle töötanud ja pea on paks.

Aga mis siis kui sulle tuleb üllatuslikult vastu sõber mootorrattal, kaasas veel üks kiiver ning kutsub sind Järvevanale vastu sõitma?

Ja nii et järvevana sulle üle 100 km/h suvepükstesse puhub...

See on vahva ja tekitab ootust ka muude asjade suhtes.

Näiteks Kalamaja ja Hirve park. Jõle kihvtid kohad. Eriti kui jalutad üksi!







Siin sattusin Viru väljaku juurde hõiskama Eesti noortele. Siin pildil on otseloomulikult omad joped, Ülenurme noored.



Ja siin on Merepäevade-aegne vaade tagasi linnale. Selle tegi vahva pedagoog Risto Tamm purjeka pealt.

Huvitav, kui oleksin nagu ulmekirjanik Indrek Hargla ja kirjutaksin nö oma Melchiori sarja Tallinnast, millise ajastu ja milliseid lugusid vestaksin mina?