Sirbist, Kenderist ja Pereraadiost

Mis neil kolmel sõnal ühist on?

Sirp on tõsine eesti kultuurileht.

Kender on ropu suuga kirjanik, kes müüb üsna hästi.

Pereraadio seevastu legendaarne usuraadio.

Täna need kolm ristuvad.

Kender sai Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks ja juba on esimene uudis facebookis liikvel: 2 töötajat koondatud!

Samal ajal, õigemini terve see nädal, tähistab Pereraadio läbi erinevate stuudiote üle kogu maa: Käes on juubel, 20 aastat rasket tööd ja vilju!

Miks need kolm peaks olema aga sinu asi, ma mõtlen.

Sest Kender võib rautada sirbi mõõgaks ja see, mida Mutt ja Tarand on nimetanud kultuuriks, võib saada ajalooannaalidesse minetatud! Kender armastab actionit, menu ja raha. Ta on selles mõttes unikaalne (rahva)kirjanik ja ta võib paljuski muuta me kultuursust.

Pereraadio, mis omakorda on täiesti uskumatul (või siis just, usklikul) kombel suutnud eestis mastid püsti panna, ja teha seda kõike õhust ja armastusest, võib jätkata järgmised 20 aastat samamoodi ja võib-olla veelgi usinamalt.

Aga kas need tõmbetuuled lähevad Sulle korda? Kas sind kotib see, milline on eesti keel, kultuur ja moraal?

Kas sina hakkaksid ostma Sirpi või annetama Pereraadiole (tänu millele see püsti seisabki)?

Kusjuures, kui hästi läheb ja tuul mind ära ei võta, siis olen täna kuskil 15.30-17.00 sagedusel 89.0 megahertsil otseetris ja muljetan koos teistega kunagisi seikluseid kui raadios hommikuprogramme juhtisin.

Ma loodan, et kultuurimees olen minagi.

Mardipäev läks Märtripäevaks

Tere. Mina olen Märt ja mulle meeldib Mardipäev. See on nagu meie rahva leiutatud halloween, kus saab naabritel niisama külas käia ja palju tasuta magusat süüa. Saab naljakaid kostüüme teha ja kui tahad, ka oma väljamõeldud mõistatusi ja luuletusi esitada. Ühtlasi on see minu nimepäev.

Aga ma olen ka kristlane ja mu nimi "märt" on sarnane sõnaga "märterlus". See tähendab usulist tagakiusu, ja sellest tavaliselt väga palju ei räägita.

...kuigi statistika ütleb...

... et aastas tapetakse vähemalt 8000 kristlast aastas nende usulise kuuluvuse pärast (või suisa 1 kristlane/5 minutiga?), siis eks on ikka nii nagu meile ülikooli ajakirjandusosakonnas õpetati - ühe inimese lugu läheb meile rohkem korda kui tuhandete.

Milline on Minu Lugu?

Mina olen tänaseks üsna ära harjunud, et mind jehoova-tunnistajatega ühte patta pannakse ja et-ma-kohe-kindlasti-määrin-usku-kõigile-pähe (kuigi usu koht on ju südame ja sinna niisama ei saa).

Olen harjunud, et aeg-ajalt inimesed ümber minu on mingisuguse aukartuse (nagu mul oleks erivõimed) või eelarvamustega (nagu mul oleksid mingid salariitused ja palju reegleid).

Tegelikult olen lihtsalt Märt, keda on tingimusteta armastatud.

Jah, kindlasti on hetki, kus mõtlen, et olen kõva ja lahe mees. Aga nii nagu igal teiselgi, olen minagi jooksnud vastu seina, olnud vapustatud ja pidanud tunnistama, et parim kingitus siin maailmas on nimega "arm".

Olla kristlane tähendabki olla kui inimene, kes ühel päeval avastab, et ta on kellegi poolt üles korjatud. Nagu second hand poest leitud mööblitükk, millel polnud isegi hinnasilti ja mida keegi ei tahtnud. Olla kristlane tähendab olla ostetud üles Jumala poolt ja sellise hinnaga, et poodnik sai kreepsu.

Ja kui see armusaanud mööblitükk koju viia, siis loomulikult on ta valmis andma endast kõik oma uuele omanikule. Kasvõi oma uue elu.

Respekt kõigile tänastele märtritele ja neile, kes julgevad tunnistada, kes nad tegelikult on!

Lõpetuseks üks hitt aastast 1995. See meeldis kusjuures nii usklikele kui ateistidele ühepalju.

95 aastaseks, kui ma vaid elaksin...

95 aaastaseks
kui ma vaid elaksin.
Billy Graham suutis,
miks siis mitte mina?

Olen eestlane
olen haige?
Olen statistilises tipus?

Kunagi arvasin, et 23
on minu lõpp
ja kuulsuse algus
et olen meisterkirjanik
ja samas mees,
kes vajas armastust.

Kunagi arvasin, et 28
on liiga hilja
et teha perekond,
sest siis olen juba väsind
ja lastega ei jõua
mängida, mängida.

Mul on olnud õigus...
23-selt olin blogija,
msaar.blogspot.com
nüüdseks 75 000 külastust
ja 75 spämmkommentaari takka
otsa.

Vajasin armastust,
kohtasin Gretaga.
Ja mind õpetati mehemoodi
käima.
Thanks sõbrad, thanks Andy,
thanks Jumal.

28-selt ütlesin lastele tsitaadi
ma tean, miks kutsutakse vetsu
"restroomiks".
Nad ei saanud aru,
aga Greta küll. Ta naeris.
Ja kirjutasin uude blogisse, ehk siia
väikese loo nimega "Sander kukkus".
Mida vaid vähesed
vast Vahur ja v-bolla keegi veel?
kodeeris...

Olen mõelnud ka 30-50
mis siis?
Et olen siis asjalik töömees
väsinud aga iseseisev.
Kindlasti annaks sedagi up-up-up
greidida.

aga

Täna olen 29 ja pool kuud.
Aitäh õnnesoovide eest!

Olen mõelnud ka kunagi Innariga
TLN-Tartu maanteel,
et kui oleksin 84-ne
siis tahaksin olla vana-vana-isa
tugitoolil, öökapiga
Hersheyse kommid
ja mitu põlvkonda jalge ees
küsimas nõu.
ma olen naljakas.

Aga mis siis kui 95?

1. Mu tervis ei pea vastu. Mul on väike kõht juba praegu ja sporti teha ei armasta.

2. Kas see oleks hea uudis mu perele ja suguvõsale? Oleksin ma õnnistuseks või koormaks?

3. Kui saaks, siis oleks muidugi šeff.

4. Mulle piisaks vähesest. Väike ühekordne maja. Kiiktool. Naisuke.

Vahet pole kui pekkis on maailm...

Siin on üks kõige südamlikum ja agresiivsem videolugu, mida ma näinud olen, ühekorraga. Kui sa ei ole kunagi kuulnud ühtegi kristlikku kõnelejat rääkimas, siis soovitan tutvuda vähemasti temaga.


Nimeks Billy Graham, kes sellel neljapäeval sai 95 aastat vanaks ja tegi sünnipäevakingiks eelkõige oma kaasmaalastele, ameeriklastele, teleülekande/youtube video.


Minu esmane reaktsioon loole oli: "Vahet pole kui pekkis on maailm, meil on lootust."

Skypereaalsus

Paljud eesti mehed teevad välismaal tööd. Mina muidugi ei tea, mida tähendab olla pikalt ja mitu aastat perest eemal. Saan täna Wilma sünnipäevaõhtuks tagasi koju.


Aga mida teha siis kui lapsed näiteks jonnivad ja lihtsalt rääkimisest ei piisa?

PS. Huvitav on see, et peaaegu alati tahavad nad näha, millises voodis ma magan.

Mida ma kõrbest endaga kaasa võtsin?

Lähen kõrbesse.

Mul on olnud see võimalus oma elus vaid korra. Olin Iisraelis beduiinide juures ja avastasin, et kõrb koosnes kividest. See oli kusjuures samas piirkonnas, kus Saatan olla kiusanud Kristust sellega, et soovitas tal teha kividest leivapätsid.

Selle kohapealne kogemine muutis mu elu. Piibel muutus ühtäkki visuaalseks.

Täna lähen päris kõrbe. See on liivane. Seal on maailma suurimad kaktused ja mürkmaod.

Don, mu host, kes on Eestis käinud vaid kommunismi lõppedes, annab mulle botased, ülimugavad, ja asume teele.

Päike on juba kõrgel ja väljas 80 Fahrenheiti. Kõik, mis mul on, on veepudel ja hea tuju. 

Kõrb, mis meid ees ootab, on meelierutav. Seal hulguvad koiotid ja ilvesed. Isegi 150 kilogrammised mägilõvid! Seal olla isegi sahiseva sabaga rattle snakes'id!


Räägin Donile eesti madudest. Meil on sakiline rästik ja kaval nastik. Nastik, kes põllu peal hiilib lehma udara alla, ajab end püsti ja siis limpsab keelega paaripäevase piimakoguse.

Päriselt! Mu isa rääkis mulle kunagi!


Doni arvates on see väga naljakas. Nagu enamus mu kommentaaridest. Ja loomulikult paneb see mind hästi tundma - mitte, et ma naljakas olen, vaid et ma Doniga ühte maailma jagan ja ta minust hoolib ning üsna kõvaks meheks peab.


Don on ise ka tegija. Ta on endine marine, jalaväelane, kes teeb misjonitööd pea kõigis maailma ohtlikumates kohtades. 


Kaks mägiratturit sõidavad mööda. See on üks hobidest, mis mulle meeldiks, aga milleks mul pealehakkamist, või siis lihtsalt julgust pole. 


Võib-olla mõned unistused ongi niimoodi toredamad, kui sa neist lihtsalt aeg-ajalt mõtled?

Don näitab mulle horisondil üht punast mäge. See on Red Mountain, mille indiaanlased on nimetanud pühaks mäeks. Sinna ei tohi ükski kahvatunägu (nagu mina) minna. Seda kaitstakse relvadega ja keegi ei tea täpselt, mida seal tehakse.


Otsustame Doniga, et lähme sinna kunagi teine kord. Salaja, loomulikult!


Rühime edasi. Mööda mäge ülesse.


Kaktused, mis siin kasvavad, on kuni 5-meetrised. Saguarod, on nende nimeks. Need kasvavad kuni 200 aastaseks.

Kui peaksid kõrbes kunagi ära eksima ja janunema, tasub mõnel väiksem kaktus ära skalpida (nagu indiaanlane seda kahvatunäoga teeks). Ja siis saab juua. Vähemalt nii õpetab mind Don.



Samuti ta hoiatab, et ma ühele väiksemale põõsale liiga ligi ei läheks. Selle nimi olla jumping cholla. 
Hispaana keeles “hüppav kaktus”.

Iga väike okas tahab sulle sääre sisse lennata. Nurjatu taim!


Rühime ülesmäge. See teekond võtab higiseks.

Donil on kaasas üks meetrine jalutuskepp. 

Rippuva nööri ja läikiva lakiga. Ta nimetab seda “Moosese kepiks”. Selliseks, mida kunagine juutide rahvajuht marssalikepina kandis ja mille mahaviskamisel see maoks muutus.


Lõpuks jõuame mäe otsa.

Siit paistab peaaegu kõik! Võib-olla isegi paarsada miili igas ilmakaares!

Kuskil kaugustes paistab Phoenixi kesklinn oma mõne pilvelõhkujaga. Teisel pool on aga suur mägi, mille taga olla lasketiir ning siis 200 miili ulatuses tühermaad.

Jalge all lösutub uus elamurajoon liivast majadega ja erkroheliste golfiväljakutega. Siia kolitakse, et olla vaikuses, lõputus.

See ongi see Lääs, mida esimesed explorerid tulid avastama. Siit osariikidest leiti meeletutes kogustes kulda, mis mägedest alla oli uhutud. Siit aeti välja ameerika viimased indiaanlased apachid.

Ja seda kõike, kolme hiiglasuurt osariiki, osteti 1 miljoni dollari eest. (Tõsi küll, sel ajal teenis inimene keskmiselt 30$ kuus ja miljon oli rohkem kui miljon).

Siia mäe otsa on Don toonud paljud oma sõpradest. Ja kui aus olla, siis see on üks paremaid kohti, kus saab näha ja kogeda seda, mida kõike saab ehitada kui vaid vähegi on raha. Samuti on see näide sellest, et kõik on võimalik sellele, kes usub!

Istume mäetippu. Või “nipple” (eesti keeles “nibu”) otsa, nagu mu 64-aastasele sõbrale meeldib öelda.Selle mäe otsas, vaadates üle kõrbelaotuste ja teiste mägede, on võimalik mõelda ükskõik mida. Kõik, mis sa siin mõtled, on lõpuks tähendusrikas ja jääb sulle kauaks ajaks meelde.

Mis on see, millele ma peaksin mõtlema? Mida ma tahan, et mulle jääks meelde?

Kõnnime Doniga uuesti mäest alla. Teeme väikse offroadi, sest nii on seiklusrohkem. Ta räägib, et ei taha targutada, aga juhi roll tema arvates ei ole mitte öelda teistele, kuidas mäkke jõuda, vaid hoopis öelda noorematele, milliseid radu pigem mitte võtta, sest mõned lõppevad halvasti ega ole kõige paremate tagajärgedega. Me teekond ja õpetus käib käsikäes.

Ma olen temaga nõus. Mul on jätkuvalt temalt palju õppida.

Libisen mööda killustikku ja haaran kuivanud puuoksast kinni. See murdub. Kätte jääb väikene poolemeetrine jublakas. Kääbikule jalutuskepiks sobilik.

Mõtlen, et see ongi See, mida olen siit kõrbest otsinud. Kui ma saaksin vaid ühe asja siit kõrbest mälestuseks endaga kaasa võtta, siis see olekski See.

Don kõnnib ees, mina järel. Ta on mees, kes on võtnud vaevaks aidata teistelgi (minusugustel ja kahvanägudel) meheks saada. Ja isegi kui ta on minust ligi 40 aastat vanem, ja me oleme kasvanud üles maailma eri otstes, mulle meeldib temaga aega veeta ja lihtsalt rääkida.

Vahet pole, et tal on meetrine jalutuskepp ja mul poolemeetrine. See polegi kõige tähtsam! 



Ma võtan selle jublaka endaga kaasa ja otsustan, kui saan, lakin ära. Siis see kestab kauem. Kui temal on Moosese kepp, võib see olla minulgi! Ja võib-olla, kui hästi läheb, ja mul väikene poeg sünnib - ehk saan talle selle kunagi edasi pärandada?

“Näe, issi käis kõrbes ja tule, käi mu jälgedes!”

Hüüdja hääl kõrbes