Aga kas sa Paides oled käinud?

Eks minulgi on omad unistused. Või peaks ütlema tuhud. Sellised korra pähehüppavad soovid, kui on natuke vaba aega ja saab kellelegi seda välja öelda. Täna näiteks sain sõita Opeliga supilinna puitmajade vahel ja öeldud Gretale, et mulle meeldiks, kui mul oleks sõber supilinnas, kes mind külla kutsuks.

Tartu on ju edasi selline väike puust linn. Ja selleks, et seda kogeda ei pea seal tingimata elama, aga kuidagi isiklikult - kasvõi läbi külaskäimise - kokku puutuma.

Kaks tundi hiljem olin Paides. Linnas, kus käinud heal juhul kolm korda. Ja nüüd kui päike puitmajadele peale paistis, ja eemal oli nii akadeemiline kui suurpoodide hõng, oli sealgi supilinn. Terve linn oli nagu suur supilinn. Täitsa äge. Laat oli ka kõige keskel.

Ja siis sain ka ühel sõbral külas olla. Tuhu läks mööda ja unistus täide.

Imelik, aga olen jalutanud Atlantas ja Chicagos rohkem kui enamikes Eesti linnades. Ma ei ole mingi maailmakodanik. Aga tunnen, et olen millestki olulisest jäänud ilma.

Aga kas sina oled Paides käinud?

Konnasid nad küll ei leia

Kured läksid, kured tulid. Sel aastal siis sedamoodi.

Geopoliitiline õnnetu arvamus

Ma ei ole poliitikaekspert ja võib-olla kõlan möödunuid postitusi lugedes rahvuslasena, aga Jaak Alliku viimane seisukoht tekitab minugi arvates huvitavat meediafuroori. Sest, mis mõttes on Eesti iseseisvus (väliseestlane, loe "vabadus") geopoliitiline õnnelik juhus?

See on üks kõige mitteerutavamaid seisukohti, mis puudutab ühte meie kõige kallimat väärtust. Ja kui ka meie kõige kallim asi on juhus, siis me oleme ikka päris õnnetud inimesed. Aga me ei ole õnnetud.

Pigem on Allikul geopoliitiline õnnetu arvamus.

Ise usun, et meie vabadus on kingitus, kallihinnaline ja siiski minu jaoks tasuta. Ja mida rohkem ma seda sellisena näen, seda kõrgemalt ma seda hindan ja tagasi tahan panustada, seal hulgas ka selle kaitseks postitusi kirjutada.

Priiuse komm

Ma ei ole Eesti ajaloos kuigi tugev, ja sel on üks põhjus. Pole nagu midagi uurida või mille üle uhkust tunda. Umbes nagu mõne inimese jaoks on sugupuu, mida uurides saab hoopis haiget.

Aga nii palju ma olen viimasel ajal õppinud, et eile oli sümboolne päev - priiuse põlistamine. See tähendab, et meile on antud kaks korda vabadust ja seda teist vabadust on nüüdseks rohkem olnud kui esimest. 

Teglt täitsa hull ju!

See tähendab, et mulle on antud vabadust rohkem kui ühelegi varasemale põlvkonnale. Mis omakorda tekitab tunde nagu ma oleks üks väikene poiss, kellele on kingitud küll ilus komm, ent see mitu korda ja jõuga ära võetud. Ja see väike poiss ei tea enam, mida kommiga peale hakata - sest äkki võetakse veel uuesti ära... ja äkki peaks kommi kuhugi riiuli peale panema?

Targemaid vanemaid, kes oskaks nõu anda, ka nagu pole. Paljud patrioodid on ruumist lahkunud. On sõidetud kuhugi metsa vaikima või soojale maale omi ja mitte Meie asju ajama. 

Mitte priiuse põlistamine, vaid põlastamine.

Eesti lipp ei lehvi juba ammu Hermani tornis, või Tartu Raekojas, kuhu Treffneri poisid ta kunagi viisid. Eesti lipp on lume all, ja kui palju selle peal on jalajälgi, ei tea, kas tahangi teada.

Aga kui tõesti on kevad, siis tuleb ka sula! Ja siis olgu ma nii väike kui tahes, tahan olla see poiss, kes ka suuremaid trotsides võtab need värvid ja hoiab. Et Eestimaal oleks lugu ja nägu, mida uurida, mille üle uhkustki tunda! Jah, seda ma tahan!

Sander kukkus

"Pekki! Pekki-pekki-pekki," korrutas Sander kui kõndis bussi pealt koju.

Teda häiris nimelt see, kuidas ta auto kõigist pingutustest hoolimata mitte ainult uuesti poriseks ei saanud, vaid ka see, et külmaga aku kinni jooksis ja keegi ajukääbik talle kaks korda sisse sõitis.

Auto sesis nüüd kontori juures ja Sander astus koju. Astus seejuures oleks isegi ilusasti öeldud - sest Sandril olid jalas libeda tallaga ketsid.

Palju polnud vaja ja ka Sander oli siruli maas. Kenakesti suure kortermaja akende all. Samal ajal kui teised juba mõnuga külmkapist lihapalle võtsid ja mikrosse panid, ning akna peale ebamäärast ilma vaatama tulid - oli Sander kui langenud gladiaator (või mis gladiaator, pigem närune mees - vähemasti nii ta end tundis) nende ees käed harali.

"Pekki-pekki-pekki. Pekki!"

Elu ei olnud sugugi ilus. See oli pigem erand, kui ta midagi sellist oli. Võib-olla kolm või neli päeva aastas. Ja siis oli see ka ainult siis kui ilm oli soe, tööd ei pidanud mingi ime läbi tegema ja naine heas ennastsalgavas tujus. Snäkkidest, mitte-jonnivatest lastest ja tühjaksläinud telefoni-, laptopi- ja autoakudest rääkimata. Elu oli tõesti mõnikord ilus.

Aga täna ei olnud elu ilus kohe mitte. Täna oli nagu ta oli, kui nii tohib öelda ja see asju veel halvemaks ei tee.

Sander ajas end maja ees käpuli ja siis püsti ning püüdis mitte möödujatele otsa vaadata. Muidu ta ikka tervitas neid, aga täna ta tahtis lihtsalt kiirelt tuppa minna ja kasvõi viieks minutiks vetsu peitu minna. Et saaks elust hingata ja istuva filosoofi kombel mõtteid selgeks mõelda. 

Sander on fiksionaalne tegelane, kes on üks läbivastest tegelastest viieaastase Wilma lasteaeda- ja unneminekulugudes. Tal ei ole väga palju sarnasusi tema kirjaniku Märdiga. Aga võta sa näpust!

Aadamast ja Aadamast

Homoseksuaalsus on raske teema. Ja mitte see, kui arutleda selle üle, kas see on õige või vale, hea või halb, vaid kõik muu, mis selle teemaga kaasneb.

Üheltpoolt on kerge öelda, et mul on teemast savi, niikuinii kokku ei puutu, ei tahagi - las nad olla ja teevad mis tahavad. Või siis mõelda, et kuidas ikka saab üldse nii mõelda, kas normaalsusel polegi enam piire, ja lõpetame ometi selle jutu!

Aga kui homod on omad eestimaa õed ja vennad, ja vahet pole, kuidas nad selleks said - on nad ju omad inimesed. Ei saa lihtsalt öelda, et sallime, või ärme sallime. Tuleb öelda - hoolime!

Ma ei ole nõus Erki Noolega, kes äkiliselt ütles, et ärme nendega suhtle või ühte seltskonda satu. Kui hoolid, siis ikka satud. Ja samuti ei ole ma nõus Kompuse või Massoga, kes ütlevad, et kõik teevad nii, teeme siis ka. Tuleb öelda - hoolime!

Elada teistega inimestega koos - on elu pingeväljas. Tegelikult on meil ju kõigil arusaamine mis on tõeline, ja mis on armastus. Ja me tahame hoida alles seda "meiet". Jagame siis üksteisele oma parimat edasi (kasvõi edasi mõeldes ja rääkides), sest me ju tegelikult hoolime, ükskõik millised me oleme.

Märt Saar on 28a tavaline eesti mees, kellel on õnn olla ühenaisemees ja kolme tütre isa. Ta on ühtlasi kristlane, kes tahab, et eestis oleks elu taevaga sarnasem.

Sallivus on hoolimatus

Tundub, et elame pingelisel ajal. Tahame kangesti areneda, ja jõuda teistele riikidele järgi, aga tihti ei märkagi seda, mis toimub meie naabruskonnas või naaberkülas. Unustame selle, kust tuleme ja milline on pärand, mida kanname.

Meie rahva üheks pärandiks on katkised perekonnad ja isade puudumine. Ma tean, et ma olen üks väheseid, kes on saanud elada tõeliselt õnnelikku elu. Mul on palju vedanud. Arm, et mu ema võib olla aasta ema ja isa tõeline mees.

Ja isegi kui kuskil keegi hüüab - sallige rohkem, sallige seda ja kõik peavad sallima - siis miski minus võnksatab. Ma ei ole inimene, kes ei suudaks sallida, suudan küll! Aga ma suudan ka armastada ja hoolida. Ma hoolin kuidas läheb eesti rahval. Ma hoolin oma naabritest, ma hoolin oma inimestest.

Nii nagu minugi eest on hoolitud. Minuga on silmitsi seistud, mind on püsti aidatud, minuga on oldud kannatlikud.

Aga mitte kunagi ei ole mu isa või ema mind lihtsalt sallinud. Sest sallivus on hoolimatus.