Ma ei ole Eesti ajaloos kuigi tugev, ja sel on üks põhjus. Pole nagu midagi uurida või mille üle uhkust tunda. Umbes nagu mõne inimese jaoks on sugupuu, mida uurides saab hoopis haiget.
Aga nii palju ma olen viimasel ajal õppinud, et eile oli sümboolne päev - priiuse põlistamine. See tähendab, et meile on antud kaks korda vabadust ja seda teist vabadust on nüüdseks rohkem olnud kui esimest.
Teglt täitsa hull ju!
See tähendab, et mulle on antud vabadust rohkem kui ühelegi varasemale põlvkonnale. Mis omakorda tekitab tunde nagu ma oleks üks väikene poiss, kellele on kingitud küll ilus komm, ent see mitu korda ja jõuga ära võetud. Ja see väike poiss ei tea enam, mida kommiga peale hakata - sest äkki võetakse veel uuesti ära... ja äkki peaks kommi kuhugi riiuli peale panema?
Targemaid vanemaid, kes oskaks nõu anda, ka nagu pole. Paljud patrioodid on ruumist lahkunud. On sõidetud kuhugi metsa vaikima või soojale maale omi ja mitte Meie asju ajama.
Mitte priiuse põlistamine, vaid põlastamine.
Eesti lipp ei lehvi juba ammu Hermani tornis, või Tartu Raekojas, kuhu Treffneri poisid ta kunagi viisid. Eesti lipp on lume all, ja kui palju selle peal on jalajälgi, ei tea, kas tahangi teada.
Aga kui tõesti on kevad, siis tuleb ka sula! Ja siis olgu ma nii väike kui tahes, tahan olla see poiss, kes ka suuremaid trotsides võtab need värvid ja hoiab. Et Eestimaal oleks lugu ja nägu, mida uurida, mille üle uhkustki tunda! Jah, seda ma tahan!
No comments:
Post a Comment