Tundub, et elame pingelisel ajal. Tahame kangesti areneda, ja jõuda teistele riikidele järgi, aga tihti ei märkagi seda, mis toimub meie naabruskonnas või naaberkülas. Unustame selle, kust tuleme ja milline on pärand, mida kanname.
Meie rahva üheks pärandiks on katkised perekonnad ja isade puudumine. Ma tean, et ma olen üks väheseid, kes on saanud elada tõeliselt õnnelikku elu. Mul on palju vedanud. Arm, et mu ema võib olla aasta ema ja isa tõeline mees.
Ja isegi kui kuskil keegi hüüab - sallige rohkem, sallige seda ja kõik peavad sallima - siis miski minus võnksatab. Ma ei ole inimene, kes ei suudaks sallida, suudan küll! Aga ma suudan ka armastada ja hoolida. Ma hoolin kuidas läheb eesti rahval. Ma hoolin oma naabritest, ma hoolin oma inimestest.
Nii nagu minugi eest on hoolitud. Minuga on silmitsi seistud, mind on püsti aidatud, minuga on oldud kannatlikud.
Aga mitte kunagi ei ole mu isa või ema mind lihtsalt sallinud. Sest sallivus on hoolimatus.
No comments:
Post a Comment