Luuletus lastele

"Kääbiku elu"

Väiksel kääbikul on urus kodu
saiu küpsetab ta uusi, vanu
vahest sõpru külla ootab
siis ta aknast välja vaatab

Vahel mõelda võid, et mida!
miks on kääbikul nii tihti igav?
see on nii, sest ta on üksi
ja kaotsi läksid mängupüksid

Kirjutasin selle oma kääbikulugude suurimale fännile, Wilmale. Tal on homme vaja lasteaias kas 4- või 8-realine luuletus kodust või maast vaja etelda. Tema sai tuupida, mina sain tuusata.

Usu tähelepanelikult

Olen lihtne eesti mees, kellel on arm olla usklik. Olen kasvanud üles kristlikus perekonnas ja näinud usuliikumisi mitmeid, osalenud aktiivselt ka ise koguduse või usuorganisatsioonide juhtimises.

Aga kallis lugeja. Olen pannud tähele, et tihti puudub meil informatsioon, kriitiline mõtlemine või õige tunnetus, mille põhjal asju läbi katsuda.

Mõned küsimused, mida ma küsiksin enne kui astuksin ühessegi (eba)usulisse liikumisse või organisatsiooni:

1. Mida mult sealt oodatakse? Kui vannet, siis kellele ja miks? Vannet antakse endast suuremale.

2. Miks ma tahan olla millestki osa? Kui mul on vajadus kuuluda, olla armastatud või austatud, siis kes mulle tegelikult seda peaks ja saaks anda?

3. Kas tegemist on avaliku või pigem salaliku organisatsiooniga? Kas nad on valmis kõigest avalikult rääkima? (sh suhted, rahaasjad, arengukavad)

4. Mis on selle usuorganisatsiooni õpetus ja kas see on kooskõlas sellega, millest ta öeldakse lähtuvat (nt elu või piibel)?

Mina olen oma tee leidnud ja mu enda isiklik kogemus on see, et minu elu ainus päästja ja valitseja on Kristus (mis ei tähenda jällegi seda, et minagi aeg-ajalt pattu ei teeks, teenides lihtsate inimeste ebajumalaid).

Aga ma usun tema sõnu, mis on kirjas Piiblis. "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu." Ja usun seda sõna-sõnalt. Kui sa järgi mõtled, siis uskuda seda ühe Kristuse-nimelise mehe kohta on väga põhjapanev steitment, mis omakorda viib pikale teekonnale. 

Lisaks temale olen ma vandunud truudust ka abikaasale ja isamaale, aga ma sügavalt kahtlen, et mul oleks seda vaja teha ka kellelegi teisele. Ja ma võtan oma vandeid tõsiselt.

Võib-olla seepärast ma ka kirjutan. Hoolin sinust ja kuulun temale. Ära kaota oma usku, aga usu tähelepanelikult!

Unes või ilmsi

Mida sa viimati unes nägid? Ma nägin unes, kuidas ma aktiivselt tänaval ringi jalutasin ja siis kirjanikumehele Sass Hennole otsa astusin. Sain rõõmsaks, sest olin talle tükk aega tahtnud öelda, et tubli töö "Mina olin siin" raamatu ja filmiga.

Ta sai kohe rõõmsaks.

Ütlesin, et väga julgelt ja ausalt kirjutas. Ja et nii peabki. Nägin filmi ja see läks mulle korda.

Kui siis mõned tunnid hiljem ärkvel olin ja facebooki sattusin, mõtlesin, et komplimente oleks parem päriselt kui unes teha. Nii tegingi. Kirjutasin messi ja minu koolivennast kirjanikuhärra, kellega me minu teada kunagi varem rääkinudki polnud, smailisid tegi.

Täpselt nagu unes, aga päriselt.

Kunsti ABC

Viimati kõnelesin ühel konverentsil jutlustamise abc'st. Mitte, et ma hull spets oleks, aga olen vaimulike ja kohati vaimukate kõnedega viimased 10 aastat ringi liikunud küll. Ja aeg-ajalt on juba aeg tagasi vaadata, ja öelda, et see teadmine on minu jaoks vana.

Aga see ABC kangesti häirib. Eriti selliste sõnade taga, millel on maru palju tähendust. Kõnelemine on minu jaoks üks selliseid. Retoorika on ju suisa kõnekunst...

Kunsti ei saa purki panna. Ei saa öelda, et see on A ja see on B. Kohati saab lihtsustada, teha süsteeme. Aga lõpuks tuleb niikuinii kõik reeglid muuta ja intuitiivselt läheneda. Muidu oled matemaatik, mitte kunstik. Ja kindlasti on ka matemaatikutel oma ilutunnetus ja kunst, mida taga aetakse.

Naljakas on see, et mõned ikka on pannud kunsti purki ka, hiljuti Eestiski. Kohe kole uudis oli.

Prints valgel hobusel

Ahh. Kuna olen viimasel ajal niikuinii suhete ja armastusteema faasis, siis jätkan sama liini.

Nimelt homme kõnelen väärikas Tartu Kolgata koguduse noorteõhtul ja sellisel teemal nagu: See Õige. Või siis heietan omamoodi, kas on olemas veel prints valgel hobusel.

Ettevalmistuse käigus leidsin aga üles ühe novelli, mille kirjutasin umbes 11 aastat tagasi (olin siis 17). Ilmselt oma vanaema ja vanatädi said mu prototüüpideks ja tagasivaadates tõden, et olen üsna rahul. Väike lõik loost siis:

"Vanamees on juba ammu surnud. Viisteist aastat varsti möödunud. Jäi teine keskeas põduraks. Põetasin küll, kuid mis see enam aitab, kui teine juba niigi haige. Vanamees suri köhides, pisarad silmis. Selgelt mäletan, kuidas ta järsku vakatas, käed külmaks muutusid ja mina üksi jäin. Tütar elas sel ajal veel minuga.

Uut abikaasat ma enda kõrvale ei taha. Eks neil kõigil ole mõni «kiiks» küljes. Jaanusel oli, väimehel on, piimamehel on, presidendil on...
Aga prints valgel hobusel? Kas nemad on olemas?

Usun, et kusagil nad olemas on, sest miks me (naised) muidu neid ootame. Kedagi täiuslikku, ilusat, «kiiksudeta» ja valgel ratsul. Kohe päris valgel."

Kõige parem seejuures on see, et mul oli võimalus ühes raamatukogus täna kahe pensionäriga (80+ a) rääkida tõelisest armastusest. Mulle tundus, et see lõik, mis ma samamoodi neile ette lugesin "Printsist valgel hobusel" kuidagi rabas neid. Üks oli täpselt nii oma meest põetanud, ja teine mehe umbes nii ammu maha matnud.

Ja mõlemad olid õhetavate põskedega pomisemas midagi ilusat printsidest ja hobustest.

Armastus on ikka olemas. Vähemalt nii arvab 17, 28 mehed ja 80+ naised.

Stereotüüpsest armastusest

Valentinipäeval oleks kohatu jätta kirjutamata sõprusest ja armastusest. Võib küll läilaks kätte minna, aga mis mul endast ikka põdeda, kui olen veendunud, et kui ma midagi olen (ja ma kindlasti olen), siis läila mees ma ei ole.

Nõndaks siis.

Oled Sa kuulnud väljendeid - kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd? Mõnes mõttes väga lihtsad asjad, aga võtavad kokku kogu tegevuse maamuna peal, stratosfääri all. Need pärinevad ühelt huvitavalt inimeselt, Agurilt. Otsetõlkes tähendab see "meest, kes ei kartnud ajada tagada tarkust". Üks Saalomoni hüüdnimedest.

Sellel on neljas osa ka - mehe tee naise juurde. Sedagi nimetab Agur imeliseks ja mõistetamatuks, sest sellelegi pole rada, mida saaks näpuga taga ajada, et öelda - vot nii need asjad käivad (tünn siinkohal wikipediale ja googelile!)

Mina vaene mees olen kippunud arvama, et suhted ju on stereotüüpsed, eriti need romantilised komöödiad. Aga mis siis kui minu armastuslugu Gretaga ei anna samamoodi kuidagi kaardistada ega luubiga taga ajada? Mis siis kui seegi on mitte ainult Agurile, vaid KOGU INIMKONNALE imetlusväärne ja mõistetamatu? (Ja tagajärg --- kui ma seda tõeliselt usuksin, siis ma ka tõeliselt väärtustaksin, meie suhet!)

Stereotüüpne oleks arvata, et sõprus ja armastus kahe olendi, mehe ja naise vahel on stereotüüpne, järeldaks seesamune allakirjutanu hoopis.

PS. Mis ei tähenda, et enamus naisi lilli ja kaisus olla ei tahaks. Samuti võiks teda rohkem kuulata ja vaadata random hetkedel silma!

Minu Ülenurme

Vist kirjutatakse igasuguseid raamatuid eksootilistest maadest, mis kellelegi on väga korda läinud. Minu Hispaania, Ameerika ja Kreeka. Aga kas keegi peale minu on mõelnud ka kirjutada Minu Ülenurmest?

See on üks vald Tartu külje all. Seal, kus on pilved ja nurmed, traktorid ja lennukid. Ja loomulikult inimesed, kes kas seal sündinud või viimase kümne aastaga kolinud.

Kunagi ma olin Ülenurmest väga kaugel. Elasin Raadil. Käisin eliitkoolis ja olin pigem üleoleva suhtumisega. Aga siis kohtasin ühes bussis kahte Ülenurme poissi, ja sain rääkida nendega terve Tallinna tee. Üks hooaeg hakkasin Tõrvandis sõpradel külas käima, ja lõpuks kolisime kogu perega siia... Ostsime maja, kuigi otsisime korterit, ja pühendusin siinelamisele vähemalt 28-aastaks.

Nüüd on varsti 3 aastat möödas ja ma olen palju muutunud. Just seesmisest. Ega võib-olla väljapoolt palju ei märkagi.

Aga nüüd ma hoolin palju rohkem. Naljakatest asjadest on saanud armsad asjad. Olen võtnud kohustuseks tuua Ülenurme maailmakaardile - paljud ei saa sellest aru. Aga nii juhtub, kui sul on kodu ja see on sulle kallis. Mõtlen, et kui keegi veel raamatut ei kirjuta, siis blogipostitusest võiks alata.

Alloleva foto tegi meie Mikk, kes valiti ka Tartu aasta nooreks!