Stereotüüpsest armastusest

Valentinipäeval oleks kohatu jätta kirjutamata sõprusest ja armastusest. Võib küll läilaks kätte minna, aga mis mul endast ikka põdeda, kui olen veendunud, et kui ma midagi olen (ja ma kindlasti olen), siis läila mees ma ei ole.

Nõndaks siis.

Oled Sa kuulnud väljendeid - kotka tee taeva all, mao tee kalju peal, laeva tee keset merd? Mõnes mõttes väga lihtsad asjad, aga võtavad kokku kogu tegevuse maamuna peal, stratosfääri all. Need pärinevad ühelt huvitavalt inimeselt, Agurilt. Otsetõlkes tähendab see "meest, kes ei kartnud ajada tagada tarkust". Üks Saalomoni hüüdnimedest.

Sellel on neljas osa ka - mehe tee naise juurde. Sedagi nimetab Agur imeliseks ja mõistetamatuks, sest sellelegi pole rada, mida saaks näpuga taga ajada, et öelda - vot nii need asjad käivad (tünn siinkohal wikipediale ja googelile!)

Mina vaene mees olen kippunud arvama, et suhted ju on stereotüüpsed, eriti need romantilised komöödiad. Aga mis siis kui minu armastuslugu Gretaga ei anna samamoodi kuidagi kaardistada ega luubiga taga ajada? Mis siis kui seegi on mitte ainult Agurile, vaid KOGU INIMKONNALE imetlusväärne ja mõistetamatu? (Ja tagajärg --- kui ma seda tõeliselt usuksin, siis ma ka tõeliselt väärtustaksin, meie suhet!)

Stereotüüpne oleks arvata, et sõprus ja armastus kahe olendi, mehe ja naise vahel on stereotüüpne, järeldaks seesamune allakirjutanu hoopis.

PS. Mis ei tähenda, et enamus naisi lilli ja kaisus olla ei tahaks. Samuti võiks teda rohkem kuulata ja vaadata random hetkedel silma!