Prints valgel hobusel

Ahh. Kuna olen viimasel ajal niikuinii suhete ja armastusteema faasis, siis jätkan sama liini.

Nimelt homme kõnelen väärikas Tartu Kolgata koguduse noorteõhtul ja sellisel teemal nagu: See Õige. Või siis heietan omamoodi, kas on olemas veel prints valgel hobusel.

Ettevalmistuse käigus leidsin aga üles ühe novelli, mille kirjutasin umbes 11 aastat tagasi (olin siis 17). Ilmselt oma vanaema ja vanatädi said mu prototüüpideks ja tagasivaadates tõden, et olen üsna rahul. Väike lõik loost siis:

"Vanamees on juba ammu surnud. Viisteist aastat varsti möödunud. Jäi teine keskeas põduraks. Põetasin küll, kuid mis see enam aitab, kui teine juba niigi haige. Vanamees suri köhides, pisarad silmis. Selgelt mäletan, kuidas ta järsku vakatas, käed külmaks muutusid ja mina üksi jäin. Tütar elas sel ajal veel minuga.

Uut abikaasat ma enda kõrvale ei taha. Eks neil kõigil ole mõni «kiiks» küljes. Jaanusel oli, väimehel on, piimamehel on, presidendil on...
Aga prints valgel hobusel? Kas nemad on olemas?

Usun, et kusagil nad olemas on, sest miks me (naised) muidu neid ootame. Kedagi täiuslikku, ilusat, «kiiksudeta» ja valgel ratsul. Kohe päris valgel."

Kõige parem seejuures on see, et mul oli võimalus ühes raamatukogus täna kahe pensionäriga (80+ a) rääkida tõelisest armastusest. Mulle tundus, et see lõik, mis ma samamoodi neile ette lugesin "Printsist valgel hobusel" kuidagi rabas neid. Üks oli täpselt nii oma meest põetanud, ja teine mehe umbes nii ammu maha matnud.

Ja mõlemad olid õhetavate põskedega pomisemas midagi ilusat printsidest ja hobustest.

Armastus on ikka olemas. Vähemalt nii arvab 17, 28 mehed ja 80+ naised.