Sõjas ei võideta

Kui varasemalt olen usinalt lippu üles riputanud, siis sel jaanipäeval ei tulnud see nii kergelt. Üheltpoolt on ju täna parim päev üldse, et pidutseda ja oma maa ja ilma eest tänulik olla, aga samas - kui seadus ütleb, et lipp peab täna väljas olema, et tähistada võidupüha, siis mida see tähendab minule?

Mul on paljud naabrid vene rahvusest. Nemad lippu lehvima ei pane, ja ma mõtlen, et nad ei seosta end eesti rahva looga. Üheltpoolt mõistan neid, aga kuidagi imelik olukord. Seadus ju käsib. Ja mina tahan olla ka neile hea naaber, ja mitte asjatult nina all lipuga lehvitada, justkui me peaksime üksteisest eemalduma.

Teine põhjus on veel. Ma olen küll väljaõppelt miinipildur, aga sõdasid ma spordina ei vaatleks. Lahingutes, ammugi siis veel sõdades, ei ole võitjaid, teisele kohale jääjaid ja viimaseid. Kõik on kaotajad! Kõik saavad haiget! Kõigile jäävad koledad, sügavad armid! Kuidas sa seda ikka tähistad?

Sellega olen nõus küll, et no vabadust tuleb hinnata ja meelde tuletada. Ilma selleta ju oleksime päris õnnetud. Aga kuidagi lihtsalt tundub, et enam ei ole ajalugu nii lineaarne ja üheseltmõistetav kui õpikutes. Ja lõpuks, kes seda kirjutada tohib?

Uhke enda Eesti üle?

Samal ajal kui peaminister kuulutab meie rahvast valitseva erakonnaga, et on uhke eesti üle, pigem kirtsutatakse nina. Kompliment rahva suunas mõjub pigem eneseupitamisena. Midagi on mööda.

Hiljutise Rocksummeri kommentaatorid ütlevad samuti, et miks peaks maksma 100 euri, et kuulda, kuidas Iff laulab meie olemise uhkusest ja jäämisest. Täna jätab see laul tühjaks. Ja jätab tühjaks ka väljamüümata väljaku.

Sellist lauluisu praegu ei ole.

Sest uhkeolemise lause jääb kaugeks, selles pole õiget tunnet. Patrioot Laargi kirjutab lahkumiskirja ja on pettunud tänases seisus.

Jah, mõistusetasandil saame aru, et uhkust tuleb ikka tunda ja tänaseks on saavutatut rohkem kui kunagi varem, aga midagi olulisemat on ju puudu! Kes leiaks üles rahva väärikuse? Kuhu see kadus? Me elame märgist mööda, ja ilmselt oleme seda teinud juba jupp aega.

Me oleme pingutanud ja proovinud. Eelmine põlvkond ilmselt mitme mehe eest. See on suur asi, ja seda tuleb tunnustada. Tublid tõesti! Aga au, rikkust ja kuulsust on ikka vähe. Seda ei jätku kellelegi. Ja nii ongi raske tunda uhkust enda ja eestimaa üle. Kas pole?