Priiuse komm

Ma ei ole Eesti ajaloos kuigi tugev, ja sel on üks põhjus. Pole nagu midagi uurida või mille üle uhkust tunda. Umbes nagu mõne inimese jaoks on sugupuu, mida uurides saab hoopis haiget.

Aga nii palju ma olen viimasel ajal õppinud, et eile oli sümboolne päev - priiuse põlistamine. See tähendab, et meile on antud kaks korda vabadust ja seda teist vabadust on nüüdseks rohkem olnud kui esimest. 

Teglt täitsa hull ju!

See tähendab, et mulle on antud vabadust rohkem kui ühelegi varasemale põlvkonnale. Mis omakorda tekitab tunde nagu ma oleks üks väikene poiss, kellele on kingitud küll ilus komm, ent see mitu korda ja jõuga ära võetud. Ja see väike poiss ei tea enam, mida kommiga peale hakata - sest äkki võetakse veel uuesti ära... ja äkki peaks kommi kuhugi riiuli peale panema?

Targemaid vanemaid, kes oskaks nõu anda, ka nagu pole. Paljud patrioodid on ruumist lahkunud. On sõidetud kuhugi metsa vaikima või soojale maale omi ja mitte Meie asju ajama. 

Mitte priiuse põlistamine, vaid põlastamine.

Eesti lipp ei lehvi juba ammu Hermani tornis, või Tartu Raekojas, kuhu Treffneri poisid ta kunagi viisid. Eesti lipp on lume all, ja kui palju selle peal on jalajälgi, ei tea, kas tahangi teada.

Aga kui tõesti on kevad, siis tuleb ka sula! Ja siis olgu ma nii väike kui tahes, tahan olla see poiss, kes ka suuremaid trotsides võtab need värvid ja hoiab. Et Eestimaal oleks lugu ja nägu, mida uurida, mille üle uhkustki tunda! Jah, seda ma tahan!

Sander kukkus

"Pekki! Pekki-pekki-pekki," korrutas Sander kui kõndis bussi pealt koju.

Teda häiris nimelt see, kuidas ta auto kõigist pingutustest hoolimata mitte ainult uuesti poriseks ei saanud, vaid ka see, et külmaga aku kinni jooksis ja keegi ajukääbik talle kaks korda sisse sõitis.

Auto sesis nüüd kontori juures ja Sander astus koju. Astus seejuures oleks isegi ilusasti öeldud - sest Sandril olid jalas libeda tallaga ketsid.

Palju polnud vaja ja ka Sander oli siruli maas. Kenakesti suure kortermaja akende all. Samal ajal kui teised juba mõnuga külmkapist lihapalle võtsid ja mikrosse panid, ning akna peale ebamäärast ilma vaatama tulid - oli Sander kui langenud gladiaator (või mis gladiaator, pigem närune mees - vähemasti nii ta end tundis) nende ees käed harali.

"Pekki-pekki-pekki. Pekki!"

Elu ei olnud sugugi ilus. See oli pigem erand, kui ta midagi sellist oli. Võib-olla kolm või neli päeva aastas. Ja siis oli see ka ainult siis kui ilm oli soe, tööd ei pidanud mingi ime läbi tegema ja naine heas ennastsalgavas tujus. Snäkkidest, mitte-jonnivatest lastest ja tühjaksläinud telefoni-, laptopi- ja autoakudest rääkimata. Elu oli tõesti mõnikord ilus.

Aga täna ei olnud elu ilus kohe mitte. Täna oli nagu ta oli, kui nii tohib öelda ja see asju veel halvemaks ei tee.

Sander ajas end maja ees käpuli ja siis püsti ning püüdis mitte möödujatele otsa vaadata. Muidu ta ikka tervitas neid, aga täna ta tahtis lihtsalt kiirelt tuppa minna ja kasvõi viieks minutiks vetsu peitu minna. Et saaks elust hingata ja istuva filosoofi kombel mõtteid selgeks mõelda. 

Sander on fiksionaalne tegelane, kes on üks läbivastest tegelastest viieaastase Wilma lasteaeda- ja unneminekulugudes. Tal ei ole väga palju sarnasusi tema kirjaniku Märdiga. Aga võta sa näpust!

Aadamast ja Aadamast

Homoseksuaalsus on raske teema. Ja mitte see, kui arutleda selle üle, kas see on õige või vale, hea või halb, vaid kõik muu, mis selle teemaga kaasneb.

Üheltpoolt on kerge öelda, et mul on teemast savi, niikuinii kokku ei puutu, ei tahagi - las nad olla ja teevad mis tahavad. Või siis mõelda, et kuidas ikka saab üldse nii mõelda, kas normaalsusel polegi enam piire, ja lõpetame ometi selle jutu!

Aga kui homod on omad eestimaa õed ja vennad, ja vahet pole, kuidas nad selleks said - on nad ju omad inimesed. Ei saa lihtsalt öelda, et sallime, või ärme sallime. Tuleb öelda - hoolime!

Ma ei ole nõus Erki Noolega, kes äkiliselt ütles, et ärme nendega suhtle või ühte seltskonda satu. Kui hoolid, siis ikka satud. Ja samuti ei ole ma nõus Kompuse või Massoga, kes ütlevad, et kõik teevad nii, teeme siis ka. Tuleb öelda - hoolime!

Elada teistega inimestega koos - on elu pingeväljas. Tegelikult on meil ju kõigil arusaamine mis on tõeline, ja mis on armastus. Ja me tahame hoida alles seda "meiet". Jagame siis üksteisele oma parimat edasi (kasvõi edasi mõeldes ja rääkides), sest me ju tegelikult hoolime, ükskõik millised me oleme.

Märt Saar on 28a tavaline eesti mees, kellel on õnn olla ühenaisemees ja kolme tütre isa. Ta on ühtlasi kristlane, kes tahab, et eestis oleks elu taevaga sarnasem.

Sallivus on hoolimatus

Tundub, et elame pingelisel ajal. Tahame kangesti areneda, ja jõuda teistele riikidele järgi, aga tihti ei märkagi seda, mis toimub meie naabruskonnas või naaberkülas. Unustame selle, kust tuleme ja milline on pärand, mida kanname.

Meie rahva üheks pärandiks on katkised perekonnad ja isade puudumine. Ma tean, et ma olen üks väheseid, kes on saanud elada tõeliselt õnnelikku elu. Mul on palju vedanud. Arm, et mu ema võib olla aasta ema ja isa tõeline mees.

Ja isegi kui kuskil keegi hüüab - sallige rohkem, sallige seda ja kõik peavad sallima - siis miski minus võnksatab. Ma ei ole inimene, kes ei suudaks sallida, suudan küll! Aga ma suudan ka armastada ja hoolida. Ma hoolin kuidas läheb eesti rahval. Ma hoolin oma naabritest, ma hoolin oma inimestest.

Nii nagu minugi eest on hoolitud. Minuga on silmitsi seistud, mind on püsti aidatud, minuga on oldud kannatlikud.

Aga mitte kunagi ei ole mu isa või ema mind lihtsalt sallinud. Sest sallivus on hoolimatus.

Luuletus lastele

"Kääbiku elu"

Väiksel kääbikul on urus kodu
saiu küpsetab ta uusi, vanu
vahest sõpru külla ootab
siis ta aknast välja vaatab

Vahel mõelda võid, et mida!
miks on kääbikul nii tihti igav?
see on nii, sest ta on üksi
ja kaotsi läksid mängupüksid

Kirjutasin selle oma kääbikulugude suurimale fännile, Wilmale. Tal on homme vaja lasteaias kas 4- või 8-realine luuletus kodust või maast vaja etelda. Tema sai tuupida, mina sain tuusata.

Usu tähelepanelikult

Olen lihtne eesti mees, kellel on arm olla usklik. Olen kasvanud üles kristlikus perekonnas ja näinud usuliikumisi mitmeid, osalenud aktiivselt ka ise koguduse või usuorganisatsioonide juhtimises.

Aga kallis lugeja. Olen pannud tähele, et tihti puudub meil informatsioon, kriitiline mõtlemine või õige tunnetus, mille põhjal asju läbi katsuda.

Mõned küsimused, mida ma küsiksin enne kui astuksin ühessegi (eba)usulisse liikumisse või organisatsiooni:

1. Mida mult sealt oodatakse? Kui vannet, siis kellele ja miks? Vannet antakse endast suuremale.

2. Miks ma tahan olla millestki osa? Kui mul on vajadus kuuluda, olla armastatud või austatud, siis kes mulle tegelikult seda peaks ja saaks anda?

3. Kas tegemist on avaliku või pigem salaliku organisatsiooniga? Kas nad on valmis kõigest avalikult rääkima? (sh suhted, rahaasjad, arengukavad)

4. Mis on selle usuorganisatsiooni õpetus ja kas see on kooskõlas sellega, millest ta öeldakse lähtuvat (nt elu või piibel)?

Mina olen oma tee leidnud ja mu enda isiklik kogemus on see, et minu elu ainus päästja ja valitseja on Kristus (mis ei tähenda jällegi seda, et minagi aeg-ajalt pattu ei teeks, teenides lihtsate inimeste ebajumalaid).

Aga ma usun tema sõnu, mis on kirjas Piiblis. "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu." Ja usun seda sõna-sõnalt. Kui sa järgi mõtled, siis uskuda seda ühe Kristuse-nimelise mehe kohta on väga põhjapanev steitment, mis omakorda viib pikale teekonnale. 

Lisaks temale olen ma vandunud truudust ka abikaasale ja isamaale, aga ma sügavalt kahtlen, et mul oleks seda vaja teha ka kellelegi teisele. Ja ma võtan oma vandeid tõsiselt.

Võib-olla seepärast ma ka kirjutan. Hoolin sinust ja kuulun temale. Ära kaota oma usku, aga usu tähelepanelikult!

Unes või ilmsi

Mida sa viimati unes nägid? Ma nägin unes, kuidas ma aktiivselt tänaval ringi jalutasin ja siis kirjanikumehele Sass Hennole otsa astusin. Sain rõõmsaks, sest olin talle tükk aega tahtnud öelda, et tubli töö "Mina olin siin" raamatu ja filmiga.

Ta sai kohe rõõmsaks.

Ütlesin, et väga julgelt ja ausalt kirjutas. Ja et nii peabki. Nägin filmi ja see läks mulle korda.

Kui siis mõned tunnid hiljem ärkvel olin ja facebooki sattusin, mõtlesin, et komplimente oleks parem päriselt kui unes teha. Nii tegingi. Kirjutasin messi ja minu koolivennast kirjanikuhärra, kellega me minu teada kunagi varem rääkinudki polnud, smailisid tegi.

Täpselt nagu unes, aga päriselt.

Kunsti ABC

Viimati kõnelesin ühel konverentsil jutlustamise abc'st. Mitte, et ma hull spets oleks, aga olen vaimulike ja kohati vaimukate kõnedega viimased 10 aastat ringi liikunud küll. Ja aeg-ajalt on juba aeg tagasi vaadata, ja öelda, et see teadmine on minu jaoks vana.

Aga see ABC kangesti häirib. Eriti selliste sõnade taga, millel on maru palju tähendust. Kõnelemine on minu jaoks üks selliseid. Retoorika on ju suisa kõnekunst...

Kunsti ei saa purki panna. Ei saa öelda, et see on A ja see on B. Kohati saab lihtsustada, teha süsteeme. Aga lõpuks tuleb niikuinii kõik reeglid muuta ja intuitiivselt läheneda. Muidu oled matemaatik, mitte kunstik. Ja kindlasti on ka matemaatikutel oma ilutunnetus ja kunst, mida taga aetakse.

Naljakas on see, et mõned ikka on pannud kunsti purki ka, hiljuti Eestiski. Kohe kole uudis oli.