Annan juhtimise üle

On aeg teavitada ka laiemat üldsust (või siis lihtsalt neid, keda huvitab mu isiklik elu) sellest, mis on suurem muutus mu elus käesoleval aastal.

Nimelt mul on privileeg olla 31-aastasena mees, kes saab anda üle oma rajatud organisatsiooni/misjonimeeskonna kellelegi teisele ja tunda, et mul on mantlipärija!

Ajaloost nii palju, et kunagi (ütleme 15 aastat tagasi) alustas mu venna eestvedamisel Tartus selline liikumine nagu Going Up. Tollases kontekstis oli tegemist radikaalse nähtusega, sest kohalikud kirikud ei teinud enam noorteüritusi mitte iseendile vaid neile, kes Jumalat ei tundnud. Meie kohal oli Jumala käsi (ja paremini ma ei oskagi seda kirjeldada), mis kulmineerus sellega, et saime regulaarselt kokku umbes 500 noorega Tartu suurimas kogunemispaigas, Vanemuise kontsertmajas. Oli neid, kes tulid bussidega üle Eesti, et sellest osa olla.

Minu jaoks oli see märgiline aeg kasvõi selles mõttes, et siis, 18-aastasena, pidasin ma oma esimese jutluse, ja seda mitte kirikus, vaid teatrisaalis.

Sellest liikumisest kasvas välja Tartu Kristlik Risttee Kogudus (kus mu vend Peep ka täna pastorina teenib) ja veidi hiljem MTÜ Koma, mille eesmärgiks oligi olla misjonimeeskonnaks, kes varustaks noori juhte üle Eesti tegema kristlikku noorsootööd just seal, kus nad on. Minu teekond sai aga alguse sellega, et ühes Tšehhi linnas pani mulle rumeenia pastor noa kõri alla ja ütles, et ma ei niisama ei pulliks, aga järgneks Jumalale. Nagu arvata võite, olin sellega nõus.

Ja kuigi ma olen pühendanud suht palju oma elust, et varustada teisi noori juhte, olid need 8 aastat Komas eelkõige aastad, kus kujunesin ise noore juhina. Aga alles nüüd võin julgelt öelda, et olen läbinud juhtimiskooli esimese astme!

Selline oli meie 9. noorte juhtide konverents "Põlev Pirn"

Mis aga hiljuti juhtus, on see, et oma sügis Sabatiajal oli mul võimalus astuda senistest rollidest kõrvale ja märgata end lihtsalt tavalise inimesena. Sain tunda, et ma olengi täiesti asendatav ja mu roll pole (enam nii) kriitiline (kui varasemalt). Vaadates tagasi, on hea meel tõdeda, et minu asemele on astunud paljud teised ja küllalt on neid, kes minu tehtud püüdluseid või projekte palju paremini suudavad ellu viia!

Kuigi kõiki pole pildil, selline on meie Koma pere (2015, jõulud)

Üheks selliseks esileastujaks on olnud Vahur Kobin, kellega ma alles 4 aastat tagasi elasin koos ja kes tuli oma 20ndate alguses samuti Koma meeskonda. Alustas praktikandina, aga võttis ikka ja jälle uusi vastutusi. Oli mulle isegi assistendiks, aga siis ka kaasjuhiks. Kõigele tehtule lisaks on mul hea meel olla temaga ka lihtsalt sõber ja samas jagada (4.märts seisuga) veel 715 ühist sõprussuhet facebookis!

Minu arust on see arm Jumalalt, kui ta saadab kellegi su kõrvale ja mingi hetk ka su asemele! Aga selleks, et see saaks juhtuda on ikka päris oluline, et meie identiteet ei oleks kinni neis asjades, mida me teeme või mida teised sinult ootavad!

Seda kirjutades ma ei tea lõpuni, mis saab mu eluteest või "karjäärist", aga ma olen entusiastlik! Omaltpoolt olen teinud samuti julge sammu, ja mitte Komast või suheteringkondadest kuhugi ära läinud, vaid meeskonnale edasi pühendanud - seda aga Vahuri juhtimise all!

See on päris põnev ja haavatav teekond, saan juba möödunud kuu valgel öelda :) Öeldakse, et hea juht on ka hea alluv ja see on see, mis saab minus rohkelt proovile pandud :)

Usun, et see üleandmise protsess on saamas ka selle blogipostitusega rohkem ühele poole ja saame teenida edasi, nii nagu Jumal meid kumbagi on kutsunud. Minu roll kusjuures on sama kui see, mis ma ülikooliminnes tundsin! Saan olla "kommunikaatoriks" - ehk siis kirjutada, kõnesid pidada ja juhtidega kohtuda ja neid omal viisil toetada/inspireerida.

"Ärge alahinnake väikseid alguseid," ütleks üks mu lemmik muusikuid, Juhan Ungru ja ma kirjutaksin sellele lausa kahe käega alla.

Sellel kivil olime 4 aastat tagasi, esimesel ühisel USA-tuuril

Kaisareas, Iisraeli mere ääres, ajasime taga Jeesuse jälgi

Ja siin on minu viimased avalikud õpetussõnad Vahurile, 27.veb 2016

Minu malepartiid

Sügisel hakkasin lugema Paul Kerese elulugu, "Meie Keres". Eks mitmed seda juba teavad, aga avastasin sellega enda jaoks male võlu. See on minu arust päris eriline kui nii analüütiline ja loov mõtlemine väiksel laual, 64-ruudul, kokku saavad ja nii juba sajandeid. Sain teada, et kunagi olid laual elevandid ja nõunikud, ja kunagi oli see suisa kohustulikuks skilliks, mida rüütlid omandama pidid.

Mitte et ma nüüd mingi tegija või supernohik oleks. Ei, ei, seda mitte... aga mingis mõttes asjaarmastaja olen küll. Vähemalt see hooaeg - kipungi olema ehk hasartse (loe: kirgliku) loomuga inimene.

Sellega seoses siis mõned uudised. Facebookis juba kuulutasin - hea tuttava käest sain lingi, mis rääkis sellest, et messengeris on võimalik omavahel tekstikäikude abil malet mängida. Vägev!

Olen sestpeale umbes 10 vennaga platsi peal kohtunud. Ütleks nii, et täitsa omamoodi osadusvorm. Tuleb välja, et pea kõik oskavad käike (võtmesõnad isad ja vanaisad), ja on küllalt neid, kes pakuvad mulle isegi pinget. Ülla-ülla, eksaole! Sellest lähemalt allpool.

Kerese, Fischeri, Morphy ja Carlsoni kombel avaldaksin ka ise paar mängitud partiid. Olgu need mu lugejale innustuseks leidma või jätkama oma maleteed või tuletamaks meelde asjaarmastust mõne teisegi hobi suhtes.

Partii Eesti noorima pastoriga

Saar vs Remmel (mustad)

Remmel käis 40nda käiguna etturiga b4 ja oli põhimõtteliselt partiid kaotamas. Siis aga "juhuslikult" juhtus nii, et talle tuli appi temast kõrgem jõud ja tal õnnestus mängida viiki. (Vihje, kõrgem jõud oli Saar isiklikult). Ütlen oma vabanduseks seda, et ei märganud autoroolis istudes, et mu ettur teisel liinil istus ja järgmisel käigul ta ära süüakse. Saar pakkus viiki ja Remmel magas sel ööl väga hästi.

Partii Eesti unikaalseima hipsteriga

Roll vs Saar (mustad)

Saar tegi blunderi ja käis välja ratsuga (Nc6), ega märganud, et järgmisel käigul teeb valge šahh-mati. Siis tegi aga Roll väikse blunderi ja käis lipu asemel odaga. Muhhahhaa! Partii lõppes loomulikult Saare võiduga. Sel öösel ei saanud Saar siiski hästi magada (oli liiga emocionado).

Partii Virumaa esiluuletajaga

Saar vs Eigi

Eigi valis e4 vastu Sitsiilia kaitse ja Saar tahtis luuletajat selle peale provotseerida. Tuli välja, et Eigi polnudki nii rumal ja hakkas kolme etturiga vastu tulema. Saar pakkus viiki, aga Eigi millegipärast lükkas tagasi. Nagu what? Partii on praeguseni veel pooleli ja Saar kaalub kas ta enam Eigile viiki pakub. Kuidas Eigi magab, seda allakirjutanu ei tea ja see on okay.

Mida ma Sabatil õppisin?

Kui ma sügise algul teavitasin oma ümberolevaid inimesi, et olen minemas puhkusele, nimetasin seda “sabbatiks”. Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi oleks õigem see siiski kirjutada ühe b-ga. Isegi kui kõlalt on nimetus juudipärane (nagu ka sõna “tohuvapohu”) ja kõlapildilt ehk võõras, on tegemist siiski täiesti meie oma sõnaga.

Ma nimetaksin sabatit jumalakartlikuks akadeemiliseks puhkuseks. Juhtme väljatõmbamine seinast, selleks, et taasühendada end Jumalaga. Temaga, kellest räägib piibel.

Sabatiliike on erinevaid. On pikemaid ja lühemaid. Intensiivsemaid ja lebomaid. Mitmekülgsemaid ja üheplaanilisemaid. Selles suhtes ma võrdleksin neid sisalikega. Neidki on eri liike ja eri moodi.

Minu sabat oli viimase-hetke sabat. Sain seda planeerida alla kahe kuu (üldiselt olen kuulnud soovitatavat vähemalt aastast ettevalmistust) ja selle vajaduse tunnistasin enda jaoks üles ka suht viimasel hetkel. Tagasivaadates näen, et igatsesin sellist aega paar aastat ja viimastel kuudel olid üsna mitmed lähedased küsimas, miks ma seda võimalusena ei kaaluks. Üks soovitajatest oli mu oma õde Tuuli, kellega me vaarikaid korjasime. Ta ütles, et isegi riigikogus võetakse iga 10 aasta tagant kohustuslik paus. Mina küll kuulasin, aga sõin vaarikaid edasi.

Tegelikult ma ei tea, mis oleks minust saanud, kui ma ei oleks seda aega võtnud ja töölt ametlikult ära tulnud. (Mu ametiks oli misjoniorganisatsiooni juhtimine, ja olin selles olnud viimased 8 aastat). Aga ma olen üsna veendunud, ma oleksin läbi põlenud ja hakanud ebatervislikke otsuseid tegema (olgu siin lugejal fantaasiaruumi).

Oli ka neid, kes ütlesid, et see oli julge samm minu poolt. Sain teada, et väga paljud näevad vajadust selliste otsuste järgi - aga tõtt-öelda, minu jaoks lihtsalt muid samme enam ei olnud. Olin paljusid asju proovinud - rollikirjeldust ümber sõnastada, targemini juhtida, loomingulisi tegevusi otsida, palvetada ja piiblit lugeda…

Ma ei hakka siinkohal tegema oma hinge süvaanalüüsi, et kirjeldada, mis mind sellesse olukorda viis. Eks neid põhjuseid oli mitmeid, ja iseenesest ei midagi liiga dramaatilist.

Samas olen kuulnud öeldavat, et läbipõlemine ei ole asi, mida usklik peaks kogema (vist isegi mu isa on nii öelnud). Mina aga ütlen, et tegijal juhtub, ja just need ametid, kus on kõrge olulisus inimestega töötamisel ja inimeste mitmeviisilisel aitamisel, on sellist soodumust ehk kõige rohkemgi. Vana testamendi kangelastest teame näiteks prohvet Eelijat, kes laksas 850 selgeltnägijale ühekorraga, aga siis läks maratoni jooksma, väsis ära ja tahtis ainult magada. 

Ka vanal tegijal juhtub.

Lugu jätkates, Jumal tahtis, et Eelija saaks põõsa all magada, kohe mitu peatäit ja lasi tal ka korralikult süüa. Olen tänulik, et samal kombel lasti ka minul ja oli küllalt neid, kes mind ja mu pere sellel ajal toetasid ja samas ruumi andsid, et saaksin lihtsalt üksi olla.

Septembris kogusime tüdrukutega stikeezi. Saime 3 komplekti kokku!

Asju, mida ma nende 3,5 kuu jooksul õppisin, oli küllaga. Võib-olla oli see isegi aeg, mil ma niivõrd ei õppinud asju Jumala, vaid enda kohta. Avastasin näiteks, et olen üsnagi ohvrimeelne inimene, ja mõistsin, et on küllalt asju, mida Jumal tahab, et ma ohvriks ei tooks. Talle meeldib kui mulle meeldivad asjad. Talle meeldib kui mitte ainult mu vaim, vaid ka hing ja ihu on rõõmus.

Kirjutasin sel ajal viis paksu päevikut täis, aga tooksin välja kuus esmast asja, mis tulevad meelde, kui meenutan õpitut:

1. Jumal tahab, et ma oskaks olla, mitte lihtsalt tegutseda

2. Mul ei ole vaja olla suhtes Jumalaga dominantsem pool ega ka mitte võrdne

3. Jumal tahab, et mängulisus oleks osa mu elust

4. Igatsused meie südames ei jää Jumala eest varjule ja tihti on ta need sinna ise pannud

5. Isegi kui arvan end teadvat, mis on hea ja õige, ei tea ma Jumala tahet piisavalt

6. Gretaga oleme üks ja perega ka, ja me järgneme ka edaspidi Jumalale täiega!

Kuigi olen selle postitusega üldhariduslikult lahendanud mitmeid küsimusi ja rahuldanud terve hulga inimeste uudishimu, usun, et sellega tekib ka mitmeid uusi küsimusi ja teemasid, mida ma siinkohal siiski vastama ei hakkaks. Aga põnev oleks ju teada, kuidas Gretale see aeg mõjus? Kas ma olen siis praeguseks päriselt välja puhanud? Mis saab minust ja Koma tööst edasi? Aga jäägu need küsimused kuhugi tulevikku ja muudesse olukordadesse.

Ehk on sinulgi praegu aeg vaadata aga iseendasse ja küsida, mida sa täna ja oma praeguses elufaasis tõeliselt vajad? Oled sa oma eluga õiges kohas ja mis juhtuks Sinuga kui Sa võtaksid mingi aja juhtme seinast ja küsiksid endalt olulisi, aga ka raskeid ja isiklikke küsimusi?

Ma arvan, et tänaalgava paastuaja (40 päeva!) raames oleks paslik neid teineteiselt pärida.

Saladus, mis vajas avastamist...

Ühel maal nimega Iisrael ja linnas nimega Jeruusalemm

Oli üks saladus, mis vajas avastamist

Ja loomulikult üks mees nimega Märt asus teele

Lennuk puhtaks ja kohale!

Jõudnud kohalikku hotelli, nägi ta kohalikku terrorit

Ja sai oma vanale nokiale sõnumi

"Kui sa nii kõva mees oled, siis tule välja ja otsi üles selle linna kangelane"

Religioone ja valitsusi on palju, aga on olemas ÜKS

Kes võtab ka kõige rajumatel meestel pisara välja

Ja Märt otsis

Ja otsis

Ja otsis

Kuni jõudis aeda, kus haud

Justkui lihtne auk ühes seinas

Aga Märt vaatas auku

Ja LEIDIS...!

...et HAUD ON TÜHI!

Ja Märt sai rõõmsaks!

Aga oli neid, kes ei uskund

Ja neid, kes otsisid midagi muud

Aga Märt soovib teile

Sest

Salaja vetsus, lõksus

Käisin mina Lõunakeskuse avalikus vetsus. See teisel korrusel, üks vähestest, kus mehed ja naised koos saavad käia. Kui ma end sinna mõneks ajaks ära olin isoleerinud, kuulasin tähelepanelikult, et kes seal teisel pool ust on. Eriti kui tegemist peaks olema naisterahvaga, kes veel kõva häälega räägib, oleks see ju minu argipäeva olmes tavatu!

Mõnejagu on siis sellises vetsus põnevam olla (sest kunagi ei tea, milliseid jutte juhtud pealt kuulama) ja teisalt ei saa ka päris vabalt tunda (sest kunagi ei tea, milline seltskond sind teiselt pool ust ootab).

Aga läks raskeks, sest mingi hetk kui ma omadega valmis olin ja põhimõtteliselt tahtsin lahkuda, ma enam ei saanud aru, kas seal ukse taga on veel inimesi või ei ole? Eelistaksin sellisel hetkel, et ei oleks kedagi - sest see on kuidagi privaatne, tulla vetsust välja ja vaadata võõrale silma.

Kuulatasin. Keegi nagu nagistas küll, aga ei saanud aru, kas ta ootas või oli minekul...

Kaua ta seal käsi peseb? Miks ta ära ei lähe? Ma pean siis ootama, ma pean siis ootama. Jope ühes käes, ja teises kott.

Ma siis ootasin.

Ja ootasin veel.

Aeg tiksub.

Kui ma oleksin kohe läinud, oleksin juba võib-olla saanud maha istuda ja edasi töötada? Aga nüüd on natuke hilja.

See keegi nagistas veepudeliga ja keeras plastmasskorki lahti kinni. Selleks ei pea Sherlock olema, et selliseid hääli eristada, kusjuures! Vahepeal nagu oleks veel paar inimest tulnud ja läinud, aga aga miks see plastmasskorgiga inimene ära ei lähe? Mis ta seal ootab? Kas asi on selles, et olen liiga kauaks oma kabiini lukustanud? Nüüd pean mina ka ju ootama?!

Ja siis ta hüüdis. Hüüdis oma kõva häälega.

"Rasmus, oled ära uppunud või?"

Vanem naisterahvas, veits tüdinud ja rahutu. Arvan, et just sellise profiiliga naine ja veel minuga ühes vetsus! Aga ei tea, kas ta ootas minu või teise kabiiniukse taga? Vast ikka teise.

Loodan vaikselt, et ka Rasmus pole uppunud, vaid tuleb ilusti välja. Muidu ma jäängi siia!

Olin olnud juba tükk aega kuss ja krõbistamata midagi. Ainult vaikselt hinganud ja teinud omi järeldusi. Kuidas ma siis nüüd ikka oma strateegiat muudan? Kas lihtsalt marsin vetsust välja ja teen näo nagu ma ei teaks midagi? Ei taha olla ju mingi veidrik (avalikult), kes lihtsalt pikka aega vetsus istub ja keegi ei tea lõpuks, mis ta seal teeb!

Kui ma aga salaja edasi ootaks, siis ma ju ei oleks veidrik (?), sest keegi ei tea, et ma seal sees isegi olen. Või kuidas? No olgu, see punane lukk - seda nähakse, aga tegelikult ju ei teata, kas seal sees on siis keegi: mina, Rasmus või keegi teine. Anonüümsus päästab.

Mõtlesin siis, et eks ma oota. Seisan vaikselt, jope ühes käes, teises kott. Seisan ja ootan.

Lasen oma kallil tööpausil raisku minna ja ootan, et see Rasmuse-emand oma plastmasspudeliga mingi hetk loobub ja ära läheb. Küll läheb! Küll ta kunagi läheb!

Ja ootama ma jäingi.

Ma tõusin haigusest nagu fööniks tuhast

Tere mentorrr! Kirjutan sulle jaanuari viimasel päeval. Hilinen sellega, sest jäin haigeks... 
Kujuta ette, kirikulaagris pooltsada inimest oksendamas! Mina sealhulgas. Või siis natuke aega hiljem, omaenda koduseinte vahel elamas läbi sedasama, mida Ed Sheeran oma vanalinna müüriloos. 
Mul oli mingi tõsisemat sorti nohugripp paar päeva kallal, ei saanud õieti püstigi! Täna olen õnneks terve ja järeldan seda sellest, et mul on olnud jõudu ja tahtmist isegi dinosaurustele mõelda. Hommikul kui ärkasin, tundsin end (tänu Jumalale!) Peetruse ämmana, kes peale tervenemist köögis asjatama hakkas. 
Päeva lõpuks sõnastasin ära ka oma selle-aastased fookused. Nendega on olnud viimased nädalad ikka tükk jändamist, kui aus olla! Mis need fookused siis on? 

Esmalt, see aasta 2015 on "Süvendatud sõpruste aasta". Teisalt aga ka "Uute alguste ja kättevõtmiste aasta". Tunnen, et sihtpunkte nagu ei peakski sõnastama, küll aga tuleb neid põhituuli jälgida, mis mu pere ja lähedaste juurde on jõudnud. Mulle tundub, et nad on üsnagi terviklikud ja teravad, aga kuidas sulle? Mida soovitad edasiseks?

Märt föönix

-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

Tubli poiss, Märt-poiss, tuhast-tõusnu!

Eks haigused tõestagi, et oleme heitlikku laadi olendid ja elutse katkises (kui mitte aina katkisemas) maailmas. Kusjuures, olen just haigena jõudnud teatud sorti järeldusteni, milleni ilmselt poleks üheski teises olekus jõudnud! Haigused on ravitavad, aga minu poolest ka tervitatavad! 

Muidugi, kui inimese süda on kibe, siis kipub see haigusega minema veelgi kibedamaks.

Ilmselt said ühele-kahele teemale mõelda siis ka ise, kui nüüd haige olid, ja seda põhjusega. Mis oli see, mille juurde sa pikaliolles ikka ja jälle tulid? Mis oli see, mida sa (kasutades su enda toodud võrdumit) Peetruse ämmana Jumalale üle pidid andma? Püüa "see" meeles hoida ja usu mind, selle koha pealt saab olema see aasta rohkem kui võidukas! (mul ükskord hakkas haigevoodis süda väga valutama, et ma oma mammit ei armasta, vaid kogu aeg eeldan, et ta mulle virsikukompotti teeks ja mu pesu triigiks).

Mõned mõtted, mis tekivad kui su kahte põhifookust (süvendatud sõprussuhted ja uued algused) loen:

1. Kui sa ütled need olevat oma pere ja lähedaste “põhituuled”, siis vähemasti sama veendunult suhtle nendega otse, et anda neile omapoolne tunnetus teekonnast, kuhu sattunud olete. Sul võib olla täiesti õigus, et sulle on antud see privileeg sõnastada ära mitmete inimeste aastapikkused prioriteedid - aga ära jäta neid inimesi kohe alguses mängust välja ega ka sekundaarsetesse rollidesse! Küsi nende tagasisidet ja panust. Muidu neil tekib selline järelelohisemise kogemus, ja usu mind, see ei ole meeldiv kellelegi! Küsi siis neiltki, kuidas seda saaks kõige paremini välja elada ja mida nad sulle soovitaks. Püüa seda teha juba selsamal nädal!

2. Süvendatud sõprused on head asjad, aga tavaliselt on suhetesse maetud rohkem kui head ja aina paremad suhted. Suhted on nagu sillad, mis mingil põhjusel sul lubatakse üles ehitada, ja siis on küsimus, miks just nüüd ja mida nad kandma peavad? Keegi on kunagi öelnud, et armastus on sild, mille peal tõde käib. Kui sild on nõrk, siis saad vaid natuke tõde transportida (või sild läheb katki).

Selle foto ma tegin kunagi Sydneys

3. Ära unusta ära ka seda, et isegi kui suhted on olulised ja minu veendumust mööda kõige aluseks, on neis siiski ka oma hierarhia, heatahtlik järjekord. Umbes nii nagu üks sild ühes suures linnas võib olla tähtsam kui teised sillad. Sama-aegselt kui sa oma sildu süvendad, pea meeles, milline neist on sinu suhe nr 1 ja milline number 2 jne. Sa veel tänad mind! Sillad tänavad sind!

4. Uute alguste ja kättevõtmiste koha pealt ütlen vaid ühe asja... Õpetan sind natuke ajas rändama. Nimelt kujuta end olevat ajast (s.t. praegusest) ees. Mõtle, et kunagi kõik See, mida sa praegu alustad (ilmselt on need mingi projektid või meeskonnad), on juba edasiviidud kui mitte lõpukorral. Ja NÜÜD, peatu hetkeks! Nüüd mõtle, mida sa soovinuks, et teinuks kohe alguses, siis kui veel sai. Siis kui nii palju uksi oli veel avatud (ja samas, nii paljud uksed olid kinni). Sulle on antud praegu meeletu vabadus teha ükskõik kui häid või rumalaid otsuseid, aga mis on see, mida sa hiljem peaksid elementaarseks - mida sa soovid kunagi hiljem, et Märt Saar teinuks aastal 2015 veebruarikuus, siis kui teised näiteks facebookis istusid, bussiga sõitsid või kohustuslikke töid tegid? Ja usu mind, su vastus üllatab sind, sest õige vastus on tihti see, mida me ei märka (kuna esmapilgul on see üsna igav ja ei-midagi-ütlev!)

Lisamärkena: Olen mõelnud, et millal sa seda Ed Sheerani lugu edasi kirjutad? Kas ta läks hingusele või? Ma olen hakanud mõtlema, et äkki on asi selles, et tegelikult see tegelane ei huvitagi sind? Võtsid sa selle kirjutamist alguses liiga kergena ja hiljem liiga tõsisena? Soovid, et ta oleks olnud alguses pigem tavalisem ja hiljem erilisem? Ma ei usu, et sa oled oma tuhandetes anonüümsetes lugejates kinni, aga samas, kui ma su kirjutisi analüüsin, jääb mulje, nagu sõltuksid võimalikult paljude tagasisidest (minu teada, aga seda ei viitsita enamikel juhtudel anda!). Kusjuures, ma hea meelega avaldaks sulle oma luuletuste kogumiku (ja neid on mul tegelikult õige mitu tükki!), aga ma mõtlen, et küll jõuab - mulle meeldib mõelda, et mu luule on nagu vein - läheb ajaga (ja mitte-avamisega) aina paremaks! Sinu kirjutised. No see on rohkem nagu mullijook. Ära liiga palju raputa ja vala kohe välja kui külmkapist välja võtad!

Märdi kirjutised meenutavad mulle mullijooke

sind mentordav Jõuluvana

veebruari esimesel päeval

Siis kui sa ärgata ei taha...

(see postitus on kirjutatud blogija ritsiku palvel)

Hommik. Kell 7. Heliseb telefon. Tegelikult olen juba ärkvel, aga ärgata ei taha.

See pole esimene sedasorti hommik. Selliseid hommikuid on liiga palju. Ükskord üks sõber Soomest kommenteeris, et “no kidding, waking up, I want to shoot myself.”

Loomulikult ma ei nõustuks temaga, aga ma tundsin kergendust, kui sain teada, et ma pole ainus, kellele ärgata ei meeldi. Kohati on vastik.

Aga miks? Kas mul on midagi viga või?

Miks just siis, kui päike veel metsa taga, tuleb suur päev ja lööb oma vastutustega justkui külmade ja kangete kaigastega, oma armutute hoopidega ega jäta? Öeldakse ju, et maaslamajat ei lööda?! Voodislamajat ammugi mitte! Seal on ju inimene, vaeseke, teinekord isegi armsas looteasendis ja ta vajab puhkust. 

Ärge tehke mulle liiga!

Ma ei suuda tõstatada kõiki küsimusi, mis tekivad mul hommikul, ega ole ka mul püsivust neile vastuseid leida, küll aga saan kirjutada oma blogisõbra Karini palvel sellest, kuidas ma leian perspektiivi ja nii enamus päevadel? Keset argipäeva, kohustusi ja koormaid, ka siis kui hambaid ei viitsi pesta ja külmkapp on eelkõige külm. Kui auto ei käivitu või paak on tühi.

Ma usun, et iga päev valib inimene endale kaaslase. 

Kõigil on nad kuskil olemas. Mõni leiutab uue kaaslase igal hommikul kui häid endeid loeb, teine surub hambad kokku ja sisendab endale peegli ees, et Tema Ise Ongi See Kaaslane. 

Kui päris ausad oleme, siis tahame, et see kaaslane oleks kogu aeg olemas, alati saadaval ja tal oleks alati midagi head kosta. See võiks olla ka teine inimene, aga see ei toimiks. Esiteks, ta pole alati saadaval ja talle ei meeldiks kui me temasse klammerduks. 

Parem oleks kui see kaaslane oleks keegi, kes on kogu aeg sinuga ja eelistatavalt nähtamatu!

Kristlasena on mu kaaslaseks Jumal ja ma tean, et ta ei ole ainult pilve peal või kivi all. Ta on ka mu kõrval. Kas te siis ei näe?

Kas te siis ei näe?!

Mul on talle tihti küsimusi, olulisi vestluseid. Ma pean tähtsaks teda kuulata. 

Võib-olla mõne inimese jaoks ongi Jumal nagu kargud, mille abil ta end voodist (või raskest perioodist) üles ajab, aga siis viskab nurka, läheb vannituppa, peseb näo puhtaks, paneb meigi peale ja unustab ära kelle nägu ta on.

Samuti pean ma päevikut. Ma salvestan me vestluseid. Eelkõige ikka oma sõnavõtte. Ma näen, mis on olnud ja kus ma olen muutunud. Minu ja Jumala lugu kasvab iga päevaga ja see on midagi väga erilist. 

Läbi Kristuse ma usun, et mul on temaga tehtud hea kõnepakett. Ma saan talle alati sõnumeid saata, teha kasvõi öösel pikki pikamaa kõnesid ja ma ei pea mõtlema seejuures arvete maksmisele, sest meie arve on makstud. Umbes-täpselt kakstuhat aastat tagasi Jeruusalemma müüride taga, kolgata mäel ja see oli piisavalt kallis, et kesta terve mu elu!

Kuidas ma tema häält kuulen? Kuidas ma tean, mis ta mulle vastab? 

Mulle meeldib see, mis ütles üks tänane Poola piiblitõlk. “Piibel on ainus raamat maailmas, mida sa loed autori juuresolekul.” See tähendab, et ma saan alati küsida, mis see või teine tähendab? Mis ta mõtleb? Ma tean, et ta arvamus on püha.

Mõnikord on minus julgust ja viisakust küsida ka temalt, kuidas tal läheb. 

Loomulikult ma ei saa rääkida sulle kõigest, millest me rääkinud oleme!

Seda oleks liiga palju, ja võib-olla on meie suhtes omajagu isiklikku?

Kuid ka argipäev jääb. Jääb elu oma külmade ja kangete kaigastega. Jäävad lühikesed öötunnid, mitte nii hästi tehtud otsused, soovunelmad ja puudujäägid. Jääb hommik kell 7 ja see kui tore pole ärgata.

Aga ma tean, et kui leian aja ja koha, kus lihtsalt olla. Kasvõi istuda ja vaadata aknast välja. Siis ta on seal ja meil on, mida rääkida. 

Jumal on hea kaaslane, ja mul on väga vedanud!

Kes on sinu kaaslane?