Wednesday, May 11, 2016

Issi, kuna me kohale jõuame?


"Tüdrukud, ainult 600 kilomeetrit veel, siis jõuame kohale!"

Väikesed tüdrukud, vanustes 8, 6, 4 ja 2 istuvad suure mikrobussi tagaistmetel ja püüavad elus püsida. Oleme sõitnud juba tunde. Bussis on palav, sest väljas on palav. Sõidame läbi idapoolse Euroopa, Eestist alla Tšehhi (1323 km) ja siis tagasi ülesse.

See võib olla teinekord täielik piin. Kes ei saa magada, kellel on kopp ees kõrvalistujast, kellel on juba kümnendat korda pissihädi, või nälg või janu, ja alati leidub meie seas keegi, kes tahab teada, kui palju veel. 

"Kuna me kohale jõuame?"

"Issi, kuna me kohale jõuame?"

Tuleb vastata. Muidu nad lihtsalt küsivad ja küsivad.

"Ära küsi nii. Kui sa küsid, siis meil läheb kauem aega. Ütleme kui jõuame!"

Pressin pedaali. Sees on aeg-ajalt 130 km/h, kuid ka siis venivad kilomeetrid. Nagu tilkuvas kraanis, aegamisi ja häirivalt. Ei saa mõtteid ka mujale. 

See ei ole mu esimene kevadreis Josiah Venture konverentsile. Kuid aastatega olen õnneks ka midagi õppinud...

Nimelt on olemas selline asi nagu Tõotatud Maa. Mingi visuaalne kujutelm, mida sa saad enda sees kanda ja mida sa tead, et kunagi läheb täide. See on asi, mis sind elus hoiab. See on asi, mis sind kannatlikuks teeb ja teekonnale ajab. Meil kõigil on oma tõotatud maa, isegi kui selleks on Tšehhi konverentsikeskus.

Aga tõotatud maa kipub kahjuks närtsima ja udu sisse jääma. Aastatega kuluma. Meil on vaja, et keegi seda elustaks. Või pakuks uusi tõotuseid.

Ja nii ma siis mõtlesin. Mõtlesin, et kui otsa tagasi Eesti poole keeran, siis mina oma peret ei piina. Pigem sõidan rahulikumalt ja teen kasvõi kaks ööbimist. Jah, rekkameeste hotellidest hoiduks sel korral eemale, aga äkki prooviks airbnb'sid (vähe privaatsem, renditav korter).

Mõtlesin veel kaugemale. Mis siis kui avastaks natuke maad? Mis siis kui me ei sõidaks lihtsalt läbi Leedu ja ei loeks sildilt lihtsalt Kaunas, vaid keeraks kuskil ära? Keeraks mere äärde! Leedul on ju ka oma Pärnu, selle nimeks olla Klaipeda. Ma ei tunne teda, aga kaardil ja kodukal paistab ilus ja lihtne.

Ja niimoodi ma siis sõitsin. Mina ja rool. Tunnid ja kilomeetrid. Tõotatud maa polnud mitte kodu, vaid tundmatu Klaipeda.

"Kaua veel, issi?"

"Kaua veel?"

"Ma sõidan, ma sõidan! Natuke veel. Alla kahe tunni. Alla tunni." 

Lapsed juba tahavad üksteist lüüa või süüa. Istmete vahetamistest pole kasu. Neil on ikka väga nüri olla. 

Tõotatud maa, kus sa oled? Usk tõotatud maasse pannakse teinekord sajaga proovile. Greta vaeseke peab istuma kõige väiksema kõrval ja paneb samastumise mõttes beebimütsi pähe.

Panen oma viimase mängu ja luban lastele, et sõidan päikesega võidu. "Näe, see juba maandub. Sõidame päikesest kiiremini! Me peame enne päikest mereni jõudma. Vaatame, kumb jõuab! Küll me jõuame!"

Ja lõpuks me jõudsimegi!


Läksime veel vahetult enne südaööd randa ja võtsime maasikad kaasa. Me ei jõudnud mitte ainult tõotatud maale, vaid enam veel. Me jõudsime veel kaugemale! 

Me jõudsime tulevikku! Me maitsesime suve. Liivarand ja lai meri. 

Järgmisel hommikul läksid lapsed ujuma, särkidega. Isegi tema, kes on kõige kartlikum. Nad on ikka täiesti segased! 

Meri on ju külm.


Monday, May 2, 2016

Mis tunne on olla paljulapseline isa?

Kuna olin möödunud 4 päeva üksinda kodus nelja lapsega, siis kirjutaksin siinkohal, mis tunne on olla paljulapseline isa. Jah, Greta, kes on praegu teel Soomest tagasi Eestisse, ütleks, et oli pigem ära lihtsalt 3 ööd, aga jäägu mullegi mu arvamus.

Kunagi korjasin netist üles sellise meemi. Ma usun, et see on üsna tabav.


Saada või olla nelja lapsega, need väga palju ei erinegi. Isegi kui meie noorim on juba kaks-ja-pool. See on see tunne kui sa käid nelja lapsega ujumas, aga lihtsalt selle teadmisega, et nad veel ei oska ujuda. 

Puhkamine lastega õnnestub siis kui jõuad vetsuukse enda selja tagant lukku panna. Siit ka vastus küsimusele, miks inglise keeles öeldakse vetsu kohta "restroom".

Tegelikult ma mõtlen väga oma mätta otsast. Neli last võib olla ju paljude mõistes palju, aga sellega alles võeti mind salaklubisse (millest on siin kunagi varem ka juttu olnud). Paljulapselised pered on minu meelest ikka need, kus on vähemalt 5 või rohkem last.

Aga võib-olla ma hakkasin praegu kõva meest mängima.

Tegelikult oli möödunud päevade jooksul üsna mitu olukorda, kus juhe jooksis kokku. Ja need on need hetked, kus hakkad mõtlema, et "Mina annan nii palju välja, aga saan vastu nii vähe!" (Kusjuures, ma ei kujuta ette, mida teevad need inimesed, kellel pole ka kanalit, kelle suunas end välja elada. Mul vähemasti on Jumal, ja olgem ausad, tedagi saab süüdistada.) 

"Miks pean mina lapsi armastama? Kui palju mind vastu armastatakse?"

See on nüüd üsnagi lihtne ilmutus, mille osaks sain, aga nii pea kui Jumalale selle küsimuse esitasin, meenus kiri, et laps on õnnistus-kingitus-rikkus Jumalalt. See on asi, mida on teinekord raske uskuda, aga kui sellele mõttele saab jääda seisma, siis on päris hea olla. Mina ajan tihti taga armastust, aga ei pane tähelegi, et mind on juba armastatud. Mina võin lapsi väga palju armastada kui tahan, aga tegelikult see on väga suur armastus minu vastu, et nad üldse mu perekonnas on! Loomulikult ma ei vääri neid - nad on puha kullatükid.

10 minutit jäänud, siis tuleb üks muusikakoolist, teine ärkab ja kaks tükki tulevad lasteaiast. Alla kahe tunni on jäänud Greta tulekuni. See on tegelikult ime, et see postitus sai tehtud.

PS. Kui sina veel ei ole lapsi saanud, ja võib-olla tahad kõigepealt meheks saada, siis siin on vastus küsimusele: "Mida noored mehed vajavad?"

Monday, April 25, 2016

Seksuaalse ajastu lapsed


Möödunud nädalal oli mul au teenida Vali Vabadus tuuri ridades ja seeläbi väisata läbi Virumaa, puutuda kokku sealete koolide, huvijuhtide ja noortega. Minu ülesandeks oli teha loenguid, aga ma olin ka muidu muhe mees.

Mina muidugi ei olnud ainuke muhe sell. Oli ka näiteks Anthony, kes siin pildil on üsna rahul  iseendaga.

Öeldakse küll, et Jumal kasutab lihtsaid inimesi, ja nii see on. Aga see, et ta läbi Briti poissmehe õpetaks meie noortele ka õiget arusaamist intiimsuhetest, seda vist ei oskaks meist keegi oodata! Ma soovin, et temataoliseid andekaid ja samas alandlikke mehi oleks meie maal rohkemgi. Päris tõsiselt!

Esimesel nädalal oli tuuritamas selline kooslus nagu CrossFya. Mina hüppasin kaasa teisel nädalal, ja siis vilistasin ja tegin rõõmuhüppeid Memphise vendadele, Airsidele, kes oma Euroopa tuurile on märkinud ka sellise koha nagu Kunda! Järjekordne tõestus, et kui Kundas on lahedaid noortetöötegijaid, siis kundataolised paigad ei ole ega saagi pommiaukudeks.

Selline oli üks minu ja hr H loengutest, teemal "Minapilt"

Mulle meeldis kõige rohkem see, et sai rääkida noortega lihtsatest asjadest ja isiklikul pinnal. Kõik me teame, et maailm võib olla pekkis, aga kuidas jääda iseendaks, enne kui end päriselt ära kaotad?

Mida teha kui 70% ajakirjade sisust keskendub välimusele - meist 2/3ndikku tahab olla kellegi kuulsuse moodi (jah, vuntside pärast on mind võrreldud viimasel ajal korduvalt Freddy Mercuryga).

Kurvaks läheb asi siis kui enamus tüdrukutest pole enam rahul oma välimusega ja pooled poistest samuti mitte. Me elame masendavalt seksuaalsel ajastul ja saame iga päev vähemalt 30 seksuaalset viidet. Mõni ime siis!

Aga nüüd siis pilt inimestest, kes siiski on rahul endaga. Herkis oli ka kusjuures väga tore vend, kellega loenguid teha.

Monday, April 18, 2016

Ootasime kevadet, nüüd ootame...

Alles ootasime kevadet, nüüd ootame järgmiseid ilminguid. Mina näiteks vaatan kuidagi eriti tähelepanelikult, kuidas puud roheliseks lähevad. Vaatan ja kommenteerin, et näe, vaadake lapsed, kuidas loodus muutub!

Ütleks, et selline vaatlemine ja ootamine pakub mulle suisa pinget.

Võib-olla on see isegi päris hea, et me saame kogu aeg midagi oodata? See näitab, et meil on midagi tulevikuski ja meil on lootust. See on ju tegelikult väga kurb, kui inimene lakkab ootamast. Ja samas, päris põnev on olla inimestega, kes on tulevikuootuses. Siis nagu tahaks igasugu projekte alustada.

Sina vist ka ootasid midagi, kui sa siia blogisse tulid?


Sellel pildil ootan ma koos külaga, millal mäe peale muru tekib. Varem ootasime liivakasti ja mäe  tulekut. Lindid on ümber kuhja, et keegi seemneid sõtkuma ei läheks.


Ja siin on minu külvatud redised. Tegelikult on neid 6 tükki ja neid ootasime vähemalt 3 nädalat. Selleks sain inspiratsiooni kui kuulsin, et mu ema juba miinukraadidega kasvuhoonesse läks.

Ning praegu ma ootan, et üks laps "nurgas" jonnimise lõpetaks.

Friday, April 8, 2016

Minu õnn on olla meeskonnaliige



Ah-hoi. Mina jälle siin. Ära arvagi, et ma niisama jätaks ühe nädalatest niisama vahele ja ei postitaks. Loomulikult postitan, ja teen seda mõnuga. Ja loomulikult on mul teile jälle häid uudised!

Nimelt see, et kas teadsid, et:

Õnn 
On 
Olla 
Meeskonnaliige

Mina olen saanud seda õnne kogeda viimased paar kuud, siin ja seal. Võib-olla paljude jaoks on see argipäev, või asi, mille staatusest soovitakse hoopistükis lahti saada (või "edasi areneda"), aga minu jaoks on see nagu uus reaalsus, milles pole saanud pea terve dekaadi käia. Olen näinud ennast kaua aega juhina, ja pole saanud nautida igapäevaseid juhitudolemise mõnusid!

Nii tore, et ei pea alati rahvast kokku kutsuma
Nii tore, et ei pea teemat üles võtma
Nii tore, et ei pea uuesti samu küsimusi kordama
Nii tore, et ei pea kõike üle vaatama

Ja tegelikult, kui ei ole juht,
nii tore, et ei pea lõpuks kõige eest ka Jumala ees vastutust andma :)

Eks ma räägin praegu paarikuise kogemuse baasil ja seda teemat saab vaadata ka mitme muu nurga alt, aga luba mul hõisata ja mitte vaka alla jätta.

Samuti olen märganud, et meeskonnaliikena saan:

Küsida raskeid küsimusi, kartmata, et olen nendega üksi
Võtta initsiatiivi ja teemat üles just seal, kus mul on südant
Tunnustada ja julgustada, ehitada üles meeskonda
Provotseerida ja pushida, ja samas teada, et sellelgi on õnneks piirid
Olla aktiivne ja aus ning anda tunda juhile, et temagi pole üksi

(Tark ja hea juht oskab muidugi olla samaaegselt ka meeskonnaliige)

Minu meeskonnad: Noorteühendus Koma ja Pereraadio hommikuprogramm. Aina rohkem ka oma Ülenurmel, küla nõukogus ning loodetavasti, kui mind vastu võetakse, siis Risttee Lifti noortetöö meeskonnas.

Jepikajee!

Hiljutised virmalised meie külas. Pilt tehtud naabripoiss Lauri poolt. 

Saturday, April 2, 2016

Lagunev raamatupüramiid - või siis mitte?

Mitte kaua aega tagasi postitasid facebookis 2 minu sõpradest (Jonna ja Casandra) raamavahetuskampaaniast kui kaudsest meetodist, kuidas #päästamekultuuri.

Kuna jäin Jonna postitusele reageerimisega aeglaseks ja polnud kindel, kas ma jõuan omaltpoolt raamatu teele saata, siis läksin kaasa Casandra pakkumisega ja selle tulemusel tegin samuti midagi, mida kunagi varem teinud ei ole... saatsin edasi ahel-ahel-ahel-ahel-ahel-ahelkirja (postituse) ja jäin lootma parimat.

Arvutuste järgi käib see nii, et kui sina sellega ettevõtmisega liitud ja siis sinu sõpradest kasvõi 2 inimest veel, siis juhtubki nii, et sina saadad ühe raamatu, aga sulle saadetakse kordades rohkem. Kui 2 sõpra, kellel oleks veel näiteks kaks sõpra, saad juba 4 raamatut. Pole ju palju pingutatud ja kas viljad pole mitte magusad? Sharing is caring ja jagada on ju rõõm?

Kampaania algtekst muidugi lubab veel rohkem. Kui sul on 6 sõpra, ja neil läheb ka see kampaania sama hästi, siis saad juba 36 (6x6) raamatut! Vot see on see eesmärk, mida ka mina sihtisin (tegelikult isegi 36+).

Nagu alati, sihtida võimalikult kaugele...

Niisiis, võtsin paar päeva hoogu ja tegin omaltpoolt postituse ära. Alustasin seda ilusasti oma sõnadega: "Ma ei ole püramiidimees, aga mul on..." ja sain paar vaikset laiki. Natuke hiljem sain ka ühelt vahvalt sõbralt siiski peaaegu, et heiti sisaldava sõnumi, mis ütles, et olen ikka küll püramiidimees. Mina ja minu Jumal ka. Tema lihtsalt olla tipus (ja mina ilmselt pimesi siis kuskil keskel).

:)

Kusjuures, üsna diip mõte mu meelest!

Otsisin riiulid läbi ja otsustasin, et ikkagi ühestki oma raamatust ma veel ilma ei taha jääda ja ostan parem uue. Ostsingi. Sain väga hea hinnaga, kaalub pool kilo, on ajalooline romaan ja pärineb mu ühe lemmikautori sulest (W.Scott).


Samal ajal käisin ikka vaatamas teiste facebooki seinasid ka ja seda, kui ustavalt nad asjaga kaasa tulevad. Tegin järelduse, et laiki on kerge panna, aga asjaga kaasa tulla, vist sugugi mitte nii lihtne.

Nüüdseks on mind 12 inimest laikinud ja isegi kui neil oleks kasvõi üks sõber, kes sellega kaasa tuleks, peaks mul olema juba 12 raamatut, aga ma ootan ikka veel! Ma ei nuta, mu selg on sirgu, aga mu lootuseküünal küll võbeleb!

Siinkohal ma teeksingi veel viimase kutsungina reklaami meie üllale kampaaniale ja oma kolmele FB sõbrale, kes siiski on mu postitust ka oma seinale jaganud:

Maria, Vaike ja Mariann. Aitüma teile! Ja kui keegi peaks tahtma veel rongiga kaasa sõita, siis tulge ja laikige neid! Võib-olla te veel üllatate mind ja oi, kuidas veel!

Sunday, March 27, 2016

Rohkem kui munad



Miks on Eestis kirikud? Ja nii juba 800 aastat. 

Pildil Hageri luteri kirik (leitav ka pinterestis)

Mina olen sellele küsimusele rohkem kui kolm korda mõelnud ja kaks korda sellele vastust ning kinnitust otsides isegi Jeruusalemmas käinud. 


Rooma impeeriumi ilmselt kuulsaim ajaloolane Tacitus on kirjutanud "Annaalid XV" (100 pKr) sellised read: "Christus, kristlaste liikumise rajaja, mõisteti Tiberiuse valitsusajal Juudamaa valitseja Pontius Pilaatuse poolt surma; pärast ajutist mahasurumist tärkas vastik ebausk aga taas ja mitte ainult Juudamaal, kust see alguse sai, vaid levis ka Rooma linna."

Kristluse puhul peeti ja peetakse siiamaani hämmastavaks seda asjaolu, et kuigi usuliikumise rajaja (sh karismaatiline juht) suri, see sellest olenemata jätkus ja aina kasvas. Ühtlasi on see üks tänaseid argumente, millega tõestatakse, et Kristus tõesti tõusis surnuist ülesse, nagu ka u 1040 aastat eKr oli prohveteeritud: "Sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist" (Psalm 16).

Kusjuures, see oli kõigest üks 300+ prohveteeringust, mida on leitud üleskirjutatuna saabuva Messia kohta.

Minu jaoks on veenvaid argumente palju, kuigi ka igasugu alterntiivseid variante ja linnalegende on erinevatel motiividel tekitatud (nt see, et "ta ei surnudki" - "jüngrid lavastasid ta süüdi" - "ta hauda ei leitudki" jne). Aga mida rohkem uurida ajalugu ja kõikvõimalikke allikaid, seda ilmsemaks saab mitte ainult Kristuse olemasolu ja surm, vaid ka ülestõusmine.

Aga veel paar pilti.



Öeldakse, et Jerusalemm on nii vana linn, et seal ei ole asjad vanad enne kui nad on 500 aastat vanad. Üks vanemaid asju, mis seal leitud on ja 7 aastat tagasi korralikumalt restaureeritud, on Aabrahami Värav (pronksajastust, 1750 eKr). Kõige populaarsemad külastuskohad on aga ikkagi Kristuse arvatavad hauaplatsid, mida on kaks. Ühe peale on ehitatud kirik (ja sellest pole midagi järgi) ja teine asub sellisel aadressil nagu: 430 Civic Center Plaza, Jerusalem. Seal on üks ilus aed, mis vastab samamoodi ajaloolistele viidetele (vanast linnamüürist väljapool, pealuu mäe lähestikus, rikka mehe aias).


Lõpuks, isegi kui oled uurinud enda jaoks piisavalt tõendusmaterjale, jääb alles üsnagi isiklik pool. Kui ta ka elas, suri ja tõusis ülesse, siis mida sellest arvata?

Ta ise ütles nii: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab ja tal on igavene elu." (Jeesus, peale Laatsaruse elluäratamist)