Ootasime kevadet, nüüd ootame...

Alles ootasime kevadet, nüüd ootame järgmiseid ilminguid. Mina näiteks vaatan kuidagi eriti tähelepanelikult, kuidas puud roheliseks lähevad. Vaatan ja kommenteerin, et näe, vaadake lapsed, kuidas loodus muutub!

Ütleks, et selline vaatlemine ja ootamine pakub mulle suisa pinget.

Võib-olla on see isegi päris hea, et me saame kogu aeg midagi oodata? See näitab, et meil on midagi tulevikuski ja meil on lootust. See on ju tegelikult väga kurb, kui inimene lakkab ootamast. Ja samas, päris põnev on olla inimestega, kes on tulevikuootuses. Siis nagu tahaks igasugu projekte alustada.

Sina vist ka ootasid midagi, kui sa siia blogisse tulid?

Sellel pildil ootan ma koos külaga, millal mäe peale muru tekib. Varem ootasime liivakasti ja mäe  tulekut. Lindid on ümber kuhja, et keegi seemneid sõtkuma ei läheks.

Ja siin on minu külvatud redised. Tegelikult on neid 6 tükki ja neid ootasime vähemalt 3 nädalat. Selleks sain inspiratsiooni kui kuulsin, et mu ema juba miinukraadidega kasvuhoonesse läks.

Ning praegu ma ootan, et üks laps "nurgas" jonnimise lõpetaks.