Kui ma sügise algul teavitasin oma ümberolevaid inimesi, et olen minemas puhkusele, nimetasin seda “sabbatiks”. Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi oleks õigem see siiski kirjutada ühe b-ga. Isegi kui kõlalt on nimetus juudipärane (nagu ka sõna “tohuvapohu”) ja kõlapildilt ehk võõras, on tegemist siiski täiesti meie oma sõnaga.
Ma nimetaksin sabatit jumalakartlikuks akadeemiliseks puhkuseks. Juhtme väljatõmbamine seinast, selleks, et taasühendada end Jumalaga. Temaga, kellest räägib piibel.
Sabatiliike on erinevaid. On pikemaid ja lühemaid. Intensiivsemaid ja lebomaid. Mitmekülgsemaid ja üheplaanilisemaid. Selles suhtes ma võrdleksin neid sisalikega. Neidki on eri liike ja eri moodi.
Minu sabat oli viimase-hetke sabat. Sain seda planeerida alla kahe kuu (üldiselt olen kuulnud soovitatavat vähemalt aastast ettevalmistust) ja selle vajaduse tunnistasin enda jaoks üles ka suht viimasel hetkel. Tagasivaadates näen, et igatsesin sellist aega paar aastat ja viimastel kuudel olid üsna mitmed lähedased küsimas, miks ma seda võimalusena ei kaaluks. Üks soovitajatest oli mu oma õde Tuuli, kellega me vaarikaid korjasime. Ta ütles, et isegi riigikogus võetakse iga 10 aasta tagant kohustuslik paus. Mina küll kuulasin, aga sõin vaarikaid edasi.
Tegelikult ma ei tea, mis oleks minust saanud, kui ma ei oleks seda aega võtnud ja töölt ametlikult ära tulnud. (Mu ametiks oli misjoniorganisatsiooni juhtimine, ja olin selles olnud viimased 8 aastat). Aga ma olen üsna veendunud, ma oleksin läbi põlenud ja hakanud ebatervislikke otsuseid tegema (olgu siin lugejal fantaasiaruumi).
Oli ka neid, kes ütlesid, et see oli julge samm minu poolt. Sain teada, et väga paljud näevad vajadust selliste otsuste järgi - aga tõtt-öelda, minu jaoks lihtsalt muid samme enam ei olnud. Olin paljusid asju proovinud - rollikirjeldust ümber sõnastada, targemini juhtida, loomingulisi tegevusi otsida, palvetada ja piiblit lugeda…
Ma ei hakka siinkohal tegema oma hinge süvaanalüüsi, et kirjeldada, mis mind sellesse olukorda viis. Eks neid põhjuseid oli mitmeid, ja iseenesest ei midagi liiga dramaatilist.
Samas olen kuulnud öeldavat, et läbipõlemine ei ole asi, mida usklik peaks kogema (vist isegi mu isa on nii öelnud). Mina aga ütlen, et tegijal juhtub, ja just need ametid, kus on kõrge olulisus inimestega töötamisel ja inimeste mitmeviisilisel aitamisel, on sellist soodumust ehk kõige rohkemgi. Vana testamendi kangelastest teame näiteks prohvet Eelijat, kes laksas 850 selgeltnägijale ühekorraga, aga siis läks maratoni jooksma, väsis ära ja tahtis ainult magada.
Ka vanal tegijal juhtub.
Lugu jätkates, Jumal tahtis, et Eelija saaks põõsa all magada, kohe mitu peatäit ja lasi tal ka korralikult süüa. Olen tänulik, et samal kombel lasti ka minul ja oli küllalt neid, kes mind ja mu pere sellel ajal toetasid ja samas ruumi andsid, et saaksin lihtsalt üksi olla.
 |
| Septembris kogusime tüdrukutega stikeezi. Saime 3 komplekti kokku! |
Asju, mida ma nende 3,5 kuu jooksul õppisin, oli küllaga. Võib-olla oli see isegi aeg, mil ma niivõrd ei õppinud asju Jumala, vaid enda kohta. Avastasin näiteks, et olen üsnagi ohvrimeelne inimene, ja mõistsin, et on küllalt asju, mida Jumal tahab, et ma ohvriks ei tooks. Talle meeldib kui mulle meeldivad asjad. Talle meeldib kui mitte ainult mu vaim, vaid ka hing ja ihu on rõõmus.
Kirjutasin sel ajal viis paksu päevikut täis, aga tooksin välja kuus esmast asja, mis tulevad meelde, kui meenutan õpitut:
1. Jumal tahab, et ma oskaks olla, mitte lihtsalt tegutseda
2. Mul ei ole vaja olla suhtes Jumalaga dominantsem pool ega ka mitte võrdne
3. Jumal tahab, et mängulisus oleks osa mu elust
4. Igatsused meie südames ei jää Jumala eest varjule ja tihti on ta need sinna ise pannud
5. Isegi kui arvan end teadvat, mis on hea ja õige, ei tea ma Jumala tahet piisavalt
6. Gretaga oleme üks ja perega ka, ja me järgneme ka edaspidi Jumalale täiega!
Kuigi olen selle postitusega üldhariduslikult lahendanud mitmeid küsimusi ja rahuldanud terve hulga inimeste uudishimu, usun, et sellega tekib ka mitmeid uusi küsimusi ja teemasid, mida ma siinkohal siiski vastama ei hakkaks. Aga põnev oleks ju teada, kuidas Gretale see aeg mõjus? Kas ma olen siis praeguseks päriselt välja puhanud? Mis saab minust ja Koma tööst edasi? Aga jäägu need küsimused kuhugi tulevikku ja muudesse olukordadesse.
Ehk on sinulgi praegu aeg vaadata aga iseendasse ja küsida, mida sa täna ja oma praeguses elufaasis tõeliselt vajad? Oled sa oma eluga õiges kohas ja mis juhtuks Sinuga kui Sa võtaksid mingi aja juhtme seinast ja küsiksid endalt olulisi, aga ka raskeid ja isiklikke küsimusi?
Ma arvan, et tänaalgava paastuaja (40 päeva!) raames oleks paslik neid teineteiselt pärida.
