Ärkan. Kell on viis õhtul. Olen teinud kiire powernäpi, aga ärgates olen ikka powerless. Eelmise öö unetus on jätnud jälje ja ka parima püüdmise juures, ei suuda ma püsida reibas. Meenutan, et olen lubanud endale, et lõpetan täna sellenädalase blogipostituse ja vähem kui tunni pärast meisterdame naabritega külaplatsil istepinke.
Allkorrusele jõudes, näen, et lapsed on teleka ees. See on jõuetu lapsevanema vaatepilt. Ajan end kööki ja otsin endale midagi magusat. Selg kange ja valus möödunud peo grillmasinate tõstmisest.
Ja see on hetk, mil soovin, et oleksin keegi teine.
Ma soovin, et oleksin Maarja.
Juba see teadmine, et kogu aeg on vaja midagi teha, väsitab.
Ja ma isegi ei räägi tööst.
Miks ma ei võiks olla näiteks Maarja?
Ma õigustan end sellega, et iga asi juhtub tähtsal motiivil. Kui jätan midagi ära, siis jääb juhtumata hea.
Nii võib olla isegi kirikus, kus me propageerime armastust. Ma võin seal kaasa lüüa, ja teha nii palju, aga see ei tähenda, et sellega märkaksin inimest, ehitaksin suhet ja pakuksin või kogeksin armastust. Teenimisel on oma müra ja teinekord see võtab kõik üle.
Ma tahaksin olla hoopis Maarja!
Aga Issand vastas talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."
Sina aga, M2rt Adupoja , mingi Maarja pole. Sul on M2rt/Marta t66d palju teha, nii et tee t66d, n2e vaeva ja siis tuleb nii und kui ka j6udu peale et homme uuesti peale hakata. Edasi!
ReplyDeleteIssand andku sulle jõudu, Märt! Saad hakkama:)
ReplyDelete