Ma tahaksin olla hoopis Maarja

Ärkan. Kell on viis õhtul. Olen teinud kiire powernäpi, aga ärgates olen ikka powerless. Eelmise öö unetus on jätnud jälje ja ka parima püüdmise juures, ei suuda ma püsida reibas. Meenutan, et olen lubanud endale, et lõpetan täna sellenädalase blogipostituse ja vähem kui tunni pärast meisterdame naabritega külaplatsil istepinke.

Allkorrusele jõudes, näen, et lapsed on teleka ees. See on jõuetu lapsevanema vaatepilt. Ajan end kööki ja otsin endale midagi magusat. Selg kange ja valus möödunud peo grillmasinate tõstmisest.

Ja see on hetk, mil soovin, et oleksin keegi teine.

Ma soovin, et oleksin Maarja.

Ükskõik, millisesse ruumi satud, ma tean, et asjad on pooleli. Tean seda vägagi hästi. Seinal seisab juba mitmendat päeva poolikult pandud pildiraamistik. Õues sirguvad võililled ja tuuleke teeb oma tööd ja lennutab seemneid naabrite aeda. Auto on jätkuvalt pesemata. Juuksuris on käimata ja see on ilmselt viimane asi, millele mõelda jõuab.

Juba see teadmine, et kogu aeg on vaja midagi teha, väsitab.

Ja ma isegi ei räägi tööst.

Miks ma ei võiks olla näiteks Maarja?

Ma õigustan end sellega, et iga asi juhtub tähtsal motiivil. Kui jätan midagi ära, siis jääb juhtumata hea.

Nii võib olla isegi kirikus, kus me propageerime armastust. Ma võin seal kaasa lüüa, ja teha nii palju, aga see ei tähenda, et sellega märkaksin inimest, ehitaksin suhet ja pakuksin või kogeksin armastust. Teenimisel on oma müra ja teinekord see võtab kõik üle.

Ma tahaksin olla hoopis Maarja!

Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!"

Aga Issand vastas talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."

Minu arvamus Radari "paljastatud Peebust"

Nonii.

"Nonii, nonii." Nii ütleb mõnikord ka Peep-Ain Saar, kes on nagu minagi üks adupoegadest ja kes võib nüüd rahulikumalt hingata ja lihased vähe lõdvemaks lasta, sest lõppenud on see pingeline aeg, mil ei olnud teada, kuidas Kanal 2 teda kui muskleidnäitavat pastorit kajastab.

Nüüd on see siis teada ja link Radari "paljastavast" saatest on siin.

Nonii, mida arvan asjast mina? Olen ju näinud Peepu oma elu jooksul pea igas olekus ja tean, millised olid ta musklid siis kui ta gümnaasiumi lõpetas või kuidas ta me emale naeratas näiteks siis kui oli mu nutma ajanud, aga ei soovinud seda üles tunnistada.

Niimoodi teeb Peep jõusaalis trenni

Mida arvan mina kui keegi, kes fitnessi-meeste üle pigem nalja teeb, kuigi tõsi, Peep kinkis mulle isiklikult möödunud sünnipäev jõusaali pääsme ja mina omakorda olen jätnud selle kasutamata.

Saates anti sõna abikaasale Annale, kellel on instragammis üle 4000 followeri (mind isegi ei ole instragrammis) ja Emmale, kes on youtuber. Tõsi, tegemist on väikse tüdrukuga, kes on teostanud mu salaunistuse (Emma on 9-aastane, mina 31-aastane).

Sellised on Emma ja Anna

Saates sai sõna ka habetunud mees, aga minuga võrreldes ikkagi noor inimene, Vahur (24a), kes Peepu väga kiitis.

Tsiteerin. "Peep pani ikka pika puuga ära."

Ma ei tea, kas ma ise ütleksin nii?

1. Ma ei tea, kas ma laseksin Peebul endale pika puuga ära teha
2. Kui ta ka peaks mulle pika puuga ära tegema, ma ei tea, kas ma seda avalikult tunnistaks

Aga näed, Vahur ütleb, Anna toetab ja väike Emma naeratab!

Samal ajal aga küsitakse minu käest, et millal näitan mina oma muskleid?

Mis ma selle peale ikka ostan kosta? Ma parem kommenteerin, kes on Peep minu arvates.

Mina lihtsalt arvan, et Peep on...

selline ta on

...normaalne vend. Vägagi normaalne vend.

Ja nii lihtne see ongi!

Tema on tema ja mina olen mina. Tema on koguduses pastor ja mina olen koguduses liige. Tema jutlustab siis kui mina istun ja mina jutlustan siis kui teda ei ole. Tema teeb pulmasid ja mina teen matuseid. Tema käib jõusaalis ja tõstab kangi, mina tõstan malenuppu. Tema on natuke rohkem musklis ja mina natuke vähem.

Samuti on mul hea meel kui Peebul hästi läheb ja meedia teda kajastab. Mul on hea meel kui teda kiidetakse ja kui on rohkelt inimesi, kes tema ettevõtmistega kaasa lähevad. Ma ütleks hoopis teisipidi...

...Mulle teeks hoopis haiget see kui ta peale viltu vaadataks, halvasti öeldaks või naljanumber tehaks. Mulle meeldib Peep ja nii on. Ja seda kõike ma ei ütle selle eesmärgiga, et näidata kui vägevalt alandlik ma olen.

Mis ma tahan öelda, on see, et Peep ongi Peep ja Märt ongi Märt. Meil mõlemal on see au!

Ma usun, et mul on oma vennaga vedanud ja arvan, et temal niisamuti.

"Nonii, nonii."

"Nii on, nii on!"

Issi, kuna me kohale jõuame?

"Tüdrukud, ainult 600 kilomeetrit veel, siis jõuame kohale!"

Väikesed tüdrukud, vanustes 8, 6, 4 ja 2 istuvad suure mikrobussi tagaistmetel ja püüavad elus püsida. Oleme sõitnud juba tunde. Bussis on palav, sest väljas on palav. Sõidame läbi idapoolse Euroopa, Eestist alla Tšehhi (1323 km) ja siis tagasi ülesse.

See võib olla teinekord täielik piin. Kes ei saa magada, kellel on kopp ees kõrvalistujast, kellel on juba kümnendat korda pissihädi, või nälg või janu, ja alati leidub meie seas keegi, kes tahab teada, kui palju veel. 

"Kuna me kohale jõuame?"

"Issi, kuna me kohale jõuame?"

Tuleb vastata. Muidu nad lihtsalt küsivad ja küsivad.

"Ära küsi nii. Kui sa küsid, siis meil läheb kauem aega. Ütleme kui jõuame!"

Pressin pedaali. Sees on aeg-ajalt 130 km/h, kuid ka siis venivad kilomeetrid. Nagu tilkuvas kraanis, aegamisi ja häirivalt. Ei saa mõtteid ka mujale. 

See ei ole mu esimene kevadreis Josiah Venture konverentsile. Kuid aastatega olen õnneks ka midagi õppinud...

Nimelt on olemas selline asi nagu Tõotatud Maa. Mingi visuaalne kujutelm, mida sa saad enda sees kanda ja mida sa tead, et kunagi läheb täide. See on asi, mis sind elus hoiab. See on asi, mis sind kannatlikuks teeb ja teekonnale ajab. Meil kõigil on oma tõotatud maa, isegi kui selleks on Tšehhi konverentsikeskus.

Aga tõotatud maa kipub kahjuks närtsima ja udu sisse jääma. Aastatega kuluma. Meil on vaja, et keegi seda elustaks. Või pakuks uusi tõotuseid.

Ja nii ma siis mõtlesin. Mõtlesin, et kui otsa tagasi Eesti poole keeran, siis mina oma peret ei piina. Pigem sõidan rahulikumalt ja teen kasvõi kaks ööbimist. Jah, rekkameeste hotellidest hoiduks sel korral eemale, aga äkki prooviks airbnb'sid (vähe privaatsem, renditav korter).

Mõtlesin veel kaugemale. Mis siis kui avastaks natuke maad? Mis siis kui me ei sõidaks lihtsalt läbi Leedu ja ei loeks sildilt lihtsalt Kaunas, vaid keeraks kuskil ära? Keeraks mere äärde! Leedul on ju ka oma Pärnu, selle nimeks olla Klaipeda. Ma ei tunne teda, aga kaardil ja kodukal paistab ilus ja lihtne.

Ja niimoodi ma siis sõitsin. Mina ja rool. Tunnid ja kilomeetrid. Tõotatud maa polnud mitte kodu, vaid tundmatu Klaipeda.

"Kaua veel, issi?"

"Kaua veel?"

"Ma sõidan, ma sõidan! Natuke veel. Alla kahe tunni. Alla tunni." 

Lapsed juba tahavad üksteist lüüa või süüa. Istmete vahetamistest pole kasu. Neil on ikka väga nüri olla. 

Tõotatud maa, kus sa oled? Usk tõotatud maasse pannakse teinekord sajaga proovile. Greta vaeseke peab istuma kõige väiksema kõrval ja paneb samastumise mõttes beebimütsi pähe.

Panen oma viimase mängu ja luban lastele, et sõidan päikesega võidu. "Näe, see juba maandub. Sõidame päikesest kiiremini! Me peame enne päikest mereni jõudma. Vaatame, kumb jõuab! Küll me jõuame!"

Ja lõpuks me jõudsimegi!

Läksime veel vahetult enne südaööd randa ja võtsime maasikad kaasa. Me ei jõudnud mitte ainult tõotatud maale, vaid enam veel. Me jõudsime veel kaugemale! 

Me jõudsime tulevikku! Me maitsesime suve. Liivarand ja lai meri. 

Järgmisel hommikul läksid lapsed ujuma, särkidega. Isegi tema, kes on kõige kartlikum. Nad on ikka täiesti segased! 

Meri on ju külm.

Mis tunne on olla paljulapseline isa?

Kuna olin möödunud 4 päeva üksinda kodus nelja lapsega, siis kirjutaksin siinkohal, mis tunne on olla paljulapseline isa. Jah, Greta, kes on praegu teel Soomest tagasi Eestisse, ütleks, et oli pigem ära lihtsalt 3 ööd, aga jäägu mullegi mu arvamus.

Kunagi korjasin netist üles sellise meemi. Ma usun, et see on üsna tabav.

Saada või olla nelja lapsega, need väga palju ei erinegi. Isegi kui meie noorim on juba kaks-ja-pool. See on see tunne kui sa käid nelja lapsega ujumas, aga lihtsalt selle teadmisega, et nad veel ei oska ujuda. 

Puhkamine lastega õnnestub siis kui jõuad vetsuukse enda selja tagant lukku panna. Siit ka vastus küsimusele, miks inglise keeles öeldakse vetsu kohta "restroom".

Tegelikult ma mõtlen väga oma mätta otsast. Neli last võib olla ju paljude mõistes palju, aga sellega alles võeti mind salaklubisse (millest on siin kunagi varem ka juttu olnud). Paljulapselised pered on minu meelest ikka need, kus on vähemalt 5 või rohkem last.

Aga võib-olla ma hakkasin praegu kõva meest mängima.

Tegelikult oli möödunud päevade jooksul üsna mitu olukorda, kus juhe jooksis kokku. Ja need on need hetked, kus hakkad mõtlema, et "Mina annan nii palju välja, aga saan vastu nii vähe!" (Kusjuures, ma ei kujuta ette, mida teevad need inimesed, kellel pole ka kanalit, kelle suunas end välja elada. Mul vähemasti on Jumal, ja olgem ausad, tedagi saab süüdistada.) 

"Miks pean mina lapsi armastama? Kui palju mind vastu armastatakse?"

See on nüüd üsnagi lihtne ilmutus, mille osaks sain, aga nii pea kui Jumalale selle küsimuse esitasin, meenus kiri, et laps on õnnistus-kingitus-rikkus Jumalalt. See on asi, mida on teinekord raske uskuda, aga kui sellele mõttele saab jääda seisma, siis on päris hea olla. Mina ajan tihti taga armastust, aga ei pane tähelegi, et mind on juba armastatud. Mina võin lapsi väga palju armastada kui tahan, aga tegelikult see on väga suur armastus minu vastu, et nad üldse mu perekonnas on! Loomulikult ma ei vääri neid - nad on puha kullatükid.

10 minutit jäänud, siis tuleb üks muusikakoolist, teine ärkab ja kaks tükki tulevad lasteaiast. Alla kahe tunni on jäänud Greta tulekuni. See on tegelikult ime, et see postitus sai tehtud.

PS. Kui sina veel ei ole lapsi saanud, ja võib-olla tahad kõigepealt meheks saada, siis siin on vastus küsimusele: "Mida noored mehed vajavad?"