Seksuaalse ajastu lapsed

Möödunud nädalal oli mul au teenida Vali Vabadus tuuri ridades ja seeläbi väisata läbi Virumaa, puutuda kokku sealete koolide, huvijuhtide ja noortega. Minu ülesandeks oli teha loenguid, aga ma olin ka muidu muhe mees.

Mina muidugi ei olnud ainuke muhe sell. Oli ka näiteks Anthony, kes siin pildil on üsna rahul  iseendaga.

Öeldakse küll, et Jumal kasutab lihtsaid inimesi, ja nii see on. Aga see, et ta läbi Briti poissmehe õpetaks meie noortele ka õiget arusaamist intiimsuhetest, seda vist ei oskaks meist keegi oodata! Ma soovin, et temataoliseid andekaid ja samas alandlikke mehi oleks meie maal rohkemgi. Päris tõsiselt!

Esimesel nädalal oli tuuritamas selline kooslus nagu CrossFya. Mina hüppasin kaasa teisel nädalal, ja siis vilistasin ja tegin rõõmuhüppeid Memphise vendadele, Airsidele, kes oma Euroopa tuurile on märkinud ka sellise koha nagu Kunda! Järjekordne tõestus, et kui Kundas on lahedaid noortetöötegijaid, siis kundataolised paigad ei ole ega saagi pommiaukudeks.

Selline oli üks minu ja hr H loengutest, teemal "Minapilt"

Mulle meeldis kõige rohkem see, et sai rääkida noortega lihtsatest asjadest ja isiklikul pinnal. Kõik me teame, et maailm võib olla pekkis, aga kuidas jääda iseendaks, enne kui end päriselt ära kaotad?

Mida teha kui 70% ajakirjade sisust keskendub välimusele - meist 2/3ndikku tahab olla kellegi kuulsuse moodi (jah, vuntside pärast on mind võrreldud viimasel ajal korduvalt Freddy Mercuryga).

Kurvaks läheb asi siis kui enamus tüdrukutest pole enam rahul oma välimusega ja pooled poistest samuti mitte. Me elame masendavalt seksuaalsel ajastul ja saame iga päev vähemalt 30 seksuaalset viidet. Mõni ime siis!

Aga nüüd siis pilt inimestest, kes siiski on rahul endaga. Herkis oli ka kusjuures väga tore vend, kellega loenguid teha.

Ootasime kevadet, nüüd ootame...

Alles ootasime kevadet, nüüd ootame järgmiseid ilminguid. Mina näiteks vaatan kuidagi eriti tähelepanelikult, kuidas puud roheliseks lähevad. Vaatan ja kommenteerin, et näe, vaadake lapsed, kuidas loodus muutub!

Ütleks, et selline vaatlemine ja ootamine pakub mulle suisa pinget.

Võib-olla on see isegi päris hea, et me saame kogu aeg midagi oodata? See näitab, et meil on midagi tulevikuski ja meil on lootust. See on ju tegelikult väga kurb, kui inimene lakkab ootamast. Ja samas, päris põnev on olla inimestega, kes on tulevikuootuses. Siis nagu tahaks igasugu projekte alustada.

Sina vist ka ootasid midagi, kui sa siia blogisse tulid?

Sellel pildil ootan ma koos külaga, millal mäe peale muru tekib. Varem ootasime liivakasti ja mäe  tulekut. Lindid on ümber kuhja, et keegi seemneid sõtkuma ei läheks.

Ja siin on minu külvatud redised. Tegelikult on neid 6 tükki ja neid ootasime vähemalt 3 nädalat. Selleks sain inspiratsiooni kui kuulsin, et mu ema juba miinukraadidega kasvuhoonesse läks.

Ning praegu ma ootan, et üks laps "nurgas" jonnimise lõpetaks.

Minu õnn on olla meeskonnaliige

Ah-hoi. Mina jälle siin. Ära arvagi, et ma niisama jätaks ühe nädalatest niisama vahele ja ei postitaks. Loomulikult postitan, ja teen seda mõnuga. Ja loomulikult on mul teile jälle häid uudised!

Nimelt see, et kas teadsid, et:

Õnn 
On 
Olla 
Meeskonnaliige

Mina olen saanud seda õnne kogeda viimased paar kuud, siin ja seal. Võib-olla paljude jaoks on see argipäev, või asi, mille staatusest soovitakse hoopistükis lahti saada (või "edasi areneda"), aga minu jaoks on see nagu uus reaalsus, milles pole saanud pea terve dekaadi käia. Olen näinud ennast kaua aega juhina, ja pole saanud nautida igapäevaseid juhitudolemise mõnusid!

Nii tore, et ei pea alati rahvast kokku kutsuma
Nii tore, et ei pea teemat üles võtma
Nii tore, et ei pea uuesti samu küsimusi kordama
Nii tore, et ei pea kõike üle vaatama

Ja tegelikult, kui ei ole juht,
nii tore, et ei pea lõpuks kõige eest ka Jumala ees vastutust andma :)

Eks ma räägin praegu paarikuise kogemuse baasil ja seda teemat saab vaadata ka mitme muu nurga alt, aga luba mul hõisata ja mitte vaka alla jätta.

Samuti olen märganud, et meeskonnaliikena saan:

Küsida raskeid küsimusi, kartmata, et olen nendega üksi
Võtta initsiatiivi ja teemat üles just seal, kus mul on südant
Tunnustada ja julgustada, ehitada üles meeskonda
Provotseerida ja pushida, ja samas teada, et sellelgi on õnneks piirid
Olla aktiivne ja aus ning anda tunda juhile, et temagi pole üksi

(Tark ja hea juht oskab muidugi olla samaaegselt ka meeskonnaliige)

Minu meeskonnad: Noorteühendus Koma ja Pereraadio hommikuprogramm. Aina rohkem ka oma Ülenurmel, küla nõukogus ning loodetavasti, kui mind vastu võetakse, siis Risttee Lifti noortetöö meeskonnas.

Jepikajee!

Hiljutised virmalised meie külas. Pilt tehtud naabripoiss Lauri poolt. 

Lagunev raamatupüramiid - või siis mitte?

Mitte kaua aega tagasi postitasid facebookis 2 minu sõpradest (Jonna ja Casandra) raamavahetuskampaaniast kui kaudsest meetodist, kuidas #päästamekultuuri.

Kuna jäin Jonna postitusele reageerimisega aeglaseks ja polnud kindel, kas ma jõuan omaltpoolt raamatu teele saata, siis läksin kaasa Casandra pakkumisega ja selle tulemusel tegin samuti midagi, mida kunagi varem teinud ei ole... saatsin edasi ahel-ahel-ahel-ahel-ahel-ahelkirja (postituse) ja jäin lootma parimat.

Arvutuste järgi käib see nii, et kui sina sellega ettevõtmisega liitud ja siis sinu sõpradest kasvõi 2 inimest veel, siis juhtubki nii, et sina saadad ühe raamatu, aga sulle saadetakse kordades rohkem. Kui 2 sõpra, kellel oleks veel näiteks kaks sõpra, saad juba 4 raamatut. Pole ju palju pingutatud ja kas viljad pole mitte magusad? Sharing is caring ja jagada on ju rõõm?

Kampaania algtekst muidugi lubab veel rohkem. Kui sul on 6 sõpra, ja neil läheb ka see kampaania sama hästi, siis saad juba 36 (6x6) raamatut! Vot see on see eesmärk, mida ka mina sihtisin (tegelikult isegi 36+).

Nagu alati, sihtida võimalikult kaugele...

Niisiis, võtsin paar päeva hoogu ja tegin omaltpoolt postituse ära. Alustasin seda ilusasti oma sõnadega: "Ma ei ole püramiidimees, aga mul on..." ja sain paar vaikset laiki. Natuke hiljem sain ka ühelt vahvalt sõbralt siiski peaaegu, et heiti sisaldava sõnumi, mis ütles, et olen ikka küll püramiidimees. Mina ja minu Jumal ka. Tema lihtsalt olla tipus (ja mina ilmselt pimesi siis kuskil keskel).

:)

Kusjuures, üsna diip mõte mu meelest!

Otsisin riiulid läbi ja otsustasin, et ikkagi ühestki oma raamatust ma veel ilma ei taha jääda ja ostan parem uue. Ostsingi. Sain väga hea hinnaga, kaalub pool kilo, on ajalooline romaan ja pärineb mu ühe lemmikautori sulest (W.Scott).

Samal ajal käisin ikka vaatamas teiste facebooki seinasid ka ja seda, kui ustavalt nad asjaga kaasa tulevad. Tegin järelduse, et laiki on kerge panna, aga asjaga kaasa tulla, vist sugugi mitte nii lihtne.

Nüüdseks on mind 12 inimest laikinud ja isegi kui neil oleks kasvõi üks sõber, kes sellega kaasa tuleks, peaks mul olema juba 12 raamatut, aga ma ootan ikka veel! Ma ei nuta, mu selg on sirgu, aga mu lootuseküünal küll võbeleb!

Siinkohal ma teeksingi veel viimase kutsungina reklaami meie üllale kampaaniale ja oma kolmele FB sõbrale, kes siiski on mu postitust ka oma seinale jaganud:

Maria, Vaike ja Mariann. Aitüma teile! Ja kui keegi peaks tahtma veel rongiga kaasa sõita, siis tulge ja laikige neid! Võib-olla te veel üllatate mind ja oi, kuidas veel!