Üks ime eelmisest aastast

Ma millegipärast ei pannud seda eelmine aasta suure kella otsa, aga tegelikult juhtus ju nii, et Greta sai terveks. See oli meie jaoks suur ime! Ja kui midagi sellist juhtub, siis mitte ainult teistel ei ole õigus, vaid ka on vaja teada.

Juhtus see nii.

Otsi pildilt minu kirjeldatud vigastus.

Kuskil juuni-juulikuu paiku hakkas Greta kurtma, et tal seljal valud. Ma algul väga teda ei kuulanud, lihtsalt täheldasin, et ju siis tal on seljal valud ja nii ongi.

Aga mingi hetk läks asi palju hullemaks ja viimaks ei saanud ta õieti liikudagi. Nädala olime nõutud, viimaks otsisime kiropraktiku (kelle võõrapärane nimi mind esialgu vaid skeptiliseks tegi) ning kes sai laiemalt tuntuks siis, kui Robbie Williams laval kepiga ringi käis ja dr Oolot kui seljapäästjat kuulutas.

Meil nii kergelt ei läinud. Öeldi lihtsalt, et ärge mitte mingil juhul valuvaigisteid võtke, see teeks lapsele ainult halvimat ja röntgenit ka palun mitte, sest rasedus on rasedus.

Mis me siis teeme? Olime nõutud. Käes kesksuvi, mul palju tööd siin-ja-seal üle Eesti ja Greta kolme lapsega kodus. Ei saa ei kummardada, pesu pesta, ega lapsi tõsta. Kui ma ka peaks töölt koju jääma, nii ei saa ju elada!

Tuleb olla detsembrini vagusi ja puhata, ütles paberitega kondiväänaja. Muidu lähete veel ratastooli ja kellel seda vaja on? Halvimal juhul te ei paranegi, sünnitate kuidagi ära, ja siis teeme operatsiooni.

Mingit ravimit me ei saanud. Mingist väänamisest suurt kasu polnud. Arvati, et disk oli selgroost välja nihkunud ja seda iseenesest tagasi ei pane.

No mis me siis tegime?

Sel perioodil mõistsin kuidagi teise nurga alt, miks nii paljud lähevad kohe peale edutut arstivisiiti tervendaja või selgeltnägija juurde. Kui lootust ei ole, siis seda otsitakse kust iganes. Võib-olla kõige lõpus isegi kirikust.

Meie jaoks oli kirik lähem kui muu abi. Lootsime Jumala peale, palvetasime ja usaldasime lastega ema tema kätte ja teadsime, et tema teab, tema oskab, ja tema teeb. Kõik omal ajal, ja omal viisil, aga meie võime alles hiljem asjadest aru saada.

Ja nii läkski!

Greta sai septembriks imekombel terveks. Vahetult enne minu kahte välisreisi USAsse. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui kogu sügis oleks jäänud seisma. Ja olen rõõmus, et tegelikult kõik just nii läks. Õppisime ju palju. Üht-teist on eelmise suve postitustes kirjas.

Ja töö noortega ka ei jäänud pooleli. Isegi kui koduseks jäime, tulid appi ja saime oma inimestega hoopis lähedasemaks. Usun, et meil Gretaga sai ka abielu lihvitud ja usk Jumalasse läks tähendusrikkamaks.

Selline ime siis juhtus meiega eelmine aasta.

NB. Enam ta nagu seljavaludest ei räägi. AGA KUI räägiks, siis kuulaksin suurema hoolega.

Eestlus, meheksolemine ja lootus

See on puitugraveeritud kirjutav mees, minu arust väga hea kujund.

Tuleb tunnistada, et raske on lükata selleks aastaks blogile uuesti hoogu sisse. Olen vist viimase kahe kuuga jälle palju muutunud. Mitte lihtsalt ei tulnud 4,6-kilogrammine Mirtel Adele ja neljakordsed tuulerõuged (või nagu Noomi ütleks "kõrvarõngad"), aga sain jõuluperioodil kuidagi tasa-tasa mõelda sellele, millesse ma usun ja mis asja ma sel aastal ajan.

Ühe päeva veetsin isegi Põlvas, mulle üsnagi südamlikus kohas, ja sain mõtelda sisulistele teemadele ja nii teiste kui ikka enda pärast palvetada. (PS. Suure palvevajaduse tunned selle järgi ära, et palvetad peamiselt enda pärast).

Blogi koha pealt sain nii palju targemaks, et see, mida ma eelmise aasta algul tähtsaks pidasin: eestlus ja meheksolemine, nii palju vette ei kanna, kui olen arvanud.

4-päevane Mirtel oli juba siis nunnu.

Kunagi kevadepoole jõudsin selgusele, et lihtsalt eestlusesse uskumine meid rahvana ei päästa. Lugesin Mart Laari artiklit, ja kuidagi jäi selline maik man, et "vot neid mõtteid ma olengi mõelnud ja nii need asjad vist tõesti kujuneksid... aga kas ma ise tahan mõelda niimoodi kui olen 50+?" Ikka ei tahtnud ja ütlesin oma esmase identiteedi eestluse koha pealt lahti.

Jah, ma olen ikka edasi eestlane ja ma armastan Eestit (sh iga uut kivipääsukest, mis meie maile lendab), aga eeskätt olen ma kristlane, ja minu identiteet lähtub Kristusest. See on parim, mis ma olen enda jaoks avastanud ja ka paljude teiste juures täheldanud!

Veel teise koha pealt. Talvepuhkuse ajal kui raamatuid laenutasin, jäin kuidagi süvenenumalt lugema Juhan Peegli viimatikirjutatud juttudekogumikku. Ma ise härra Peegliga kunagi ei kohtunud, aga ajakirjandusosakonnas oli ta meie jaoks nagu Voldemar Panso teatritudengitele.

Juhan kirjutas sellesse raamatusse ("Ja ongi kogu elu") ilmselt oma sügavaimad mõtted ja need räägivad paljuski meheksolemisest (st et on palju olulisi täheldusi naistest, tööst, ühiskonnast ja isiksuseks olemisest).

Aga sama tunne, mis mind valdas Mart Laari tekste lugedes, tuli esile ka Peegli jutus. Kuidagi siiras ja aus on see jutt, südamlik ja inimlik on see igatsus, aga midagi - ütleks lausa Midagi(!), jääb puudu.

Ja lootuse asemel ongi lootusetus.

Eestlus ja meheksolemine on väga oluline, aga kuna ma olen leidnud Midagi oma elus, mis annab kõigele selle õige värvi ja maitse, siis tahan seda ka siin blogis jagada.

Ma usun, et kõige võti on Kristuses.

Aga mil viisil?

Seda ma tahangi oma eluga ja siin blogis tunnistada. Vähemasti aastake.

Minu vennad ja isa Adu. Olen muidu keskmine, aga sel korral tundsin väiksena. Ma olen paremal, kui ära ei tunne.

Uue aasta ennetamised

Sellel aastal tahaks:


1. Elurõõmu, elulõbu asemel

2. Alandlikkust, edevusest ette

3. Palvemeelsust, enne tööd ja vaeva

4. Suhtlemist, et elu aeglustada