Uusi mõtteid homoseksuaalsusest

Üsna väsitav ja kurvameelne on viimase aja sündmused Eesti ühiskonnas. Taban end tihti mõtlemast, et kas ma millestki muust ei saaks mõelda ja kirjutada? --- Aga kuidagi korda läheb see, milliseid valikuid me tänane riigikogu teeb, ja kas moraalsuses me läheme tõesti Lääne-Euroopa jälgedes?

Kas meil tõesti pole paremat teed, mida valida?

Paljud minu sõbrad on väga tolerantsed, ja usun, et ka hoolivad. Mul on iseenesest oma sõprade üle väga hea meel. Mul ilmselt ei ole kunagi olnud nii palju lähedasi kui nüüd, 29-aastaselt. Ilmselt peetakse mind oma tutvusringkonnas pigem radikaalseks (eriti uskmatute seas) ja vastuvooluujujaks. Mitmed minu inimesed on ka seksuaalsetes vaadetes hoopis teises paadis kui mina.

See iseenesest mind ei häiri. Küll aga see, et nii kergelt räägitakse "mina" ja mitte "meie" vormis ja see, et usutakse sinisilmselt, et hea elumoto on see: "teha võib kõike, nii kaua kuni sa kellelegi haiget ei tee." (Haiget-tegemine siinjuures on väga õrn termin, sest me saame ja teeme tihti haiget nii, et aru ei saagi).

Kas meil on üldse võimalik elada suurema elueesmärgiga, kui see, et elada võimalikult isekat elu, ilma et me teisi häiriks? Oma perekondades ja lähisuhetes me ju taotleme enamat - miks me ei või seda siis oodata oma kogukondadelt ja ühiskonnalt?

Minu eesmärk ei ole võidelda sooneutraalse kooseluseaduse vastu, ega ka vastu-pommitada aina häälekamaid homoseksuaalne. Küll aga paistab see olevat tänane teema, millest vaikida ei tohi ja mille valgel ma kristlasena saan väljendada hoolimist ja tunnistust oma elust Kristuses.

Ma olen päri Eesti noorima pastori Jakob Remmeliga, kes oma postituses väitis, et mitte-kristlastel on palju raskem praegu seista oma seniste vaadete eest, sest selleks on vaja mingit kindlat alust (nagu piibel on kristlastele).

Aga MIDA ON MUL SIIS LISADA tänasesse arutellu? Mida KASULIKKU ON MUL ÖELDA ja anda oma lugejatele (keda on igasuguste lugudega)?

Minu kolm uut mõtet:


1. Homoseksuaalsus on vaimsus. Tihti võrreldakse seda kas haiguse, patu või lihtsalt vabatahtliku orientatsiooniga. Isegi rassidega! Olen viimased 7 aastat tegutsenud üle-eestiliselt sadade vaimulike juhtidega ja tean, et on küllalt näiliselt ilusaid ja häid vaimsuseid, mille suhtes ei pea olema tingimata vastuvõtlik, vaid vastupidi, ettevaatlik.


2. Homoseksuaalsus on tihtilugu mitte patt, vaid patu tagajärg. Paljud, keda ma oma hoolekande töös nõustanud olen ja kel on probleeme või küsimusi seksuaalsusega, tunnistavad, et lapse- või nooruspõlves on neid kuritarvitatud (kas vanema või samasoolise inimese poolt). Tihti just teise inimese kuritarvitamine muudab ja väärastab meie käitumismalle negatiivselt. Seepärast ei olegi homoseksuaalsusest nii kerge lahti saada - selle juured on sügavamal kui lihtsalt inimese vabatahtlikus otsuses.


3. Jumal ise võib luua olukorra, kus homoseksuaalsus levib!

Ühes piibliraamatus, kirjas Roomlastele (kunagise impeeriumi elanikele), on järgmised sõnad:

"Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu - mees on teinud mehega nurjatust - ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär." (Rm 1:26-28)


Vast annab see sullegi mõtteid juurde, ja teemasid, mida tasub meie kõigi huvides läbi mõelda.

Kuidas rikkuda isu?

Olin mina täna saunas jälle. Võtsin snäkid otseloomulikult kaasa. Sel korral siis suitsujuustu ja suitsusinki. Ütleks nii, et oli pidupäev. Võib-olla oligi, sest kummalgi meist oli Gretaga hea töönädala algus.

Tema sai ühe raske majandusaruande ema keelde (rootsi) tõlgitud ja mina sain kontoris värske koosolekuruumi valmis.

Mul oli väga raske ühtki singipilti siia Googlest leida, sest mul ei olnud mingit isu.

Aga üks hetk kui Greta minuga sauna eesruumis juttu tahtis puhuda - mina aga oma snäkke mekkisin, ütles ta - nii palju kui sel hetkel suutis - et küll see on rõve!

Kujutan ette, et sellel hetkel kinnitasingi ehedalt seda stereotüüpi meeste seaksolemisest. Võimalik, et ma isegi röhitsesin?

No okei, jäin naisest ilma, aga vähemalt mul on saun ja snäkid. Olen saunasõber, nagu väike kuueaastane Wilma ütleb.

Aga tegelikult jäin snäkkidest ka ilma. Lihtsalt enam ei olnud isu. Enam nagu ei kipu noaga tükkigi lõikama!

Sõnadel ikka on jõud. Eriti kui neid ütleb su lähedane. Vahet pole, mis on sõnum, see mõjutab.

Tegelikult pole vaja alati isegi midagi öelda. Piisab olekust. Sa lausa tajud, kuidas teine inimene mõtleb - mida paremini sa teda tunned, seda paremini sa teda tunned, ütleks ma diibilt.

Ja tegelikult on Greta mul ikka maru hea naine. Ütleb asju välja nii nagu tunneb ja näeb, ja eks seda olegi ju mul vaja.

Röh-röh.

Mida noored mehed vajavad?

Sa tahad teada, mida noored mehed vajavad?

Nad ei vaja kartulikrõpsu ja lahedat muusikat
Nad ei vaja lihtsalt mänge ja nalju
Nad ei vaja tüdrukute tähelepanu
Nad ei vaja ilusaid asju ja kenasid vidinaid
Nad ei vaja ka suuremat musklit selfi peal

Nad ei vaja
Et neist tehaks tarbijaid

Iroonia,
aga nad vajavad seda, mida meil kõige vähem on
Ja seda, mida neil endil on kõige raskem eneses märgata
Nad vajavad, et näeksime neis seda, kes nad veel ei ole
Aga kes kunagi võiks olla
Et neist võiksid kasvada mehed üle oma isade varjude
Nii palju kui neid varje me isade maal veel on

Nad vajavad väljakutset elada üle oma mugavuste
Mitte lonkida lihtsalt teistega kõrvuti
Vaid teha jooksu, võidujooksu!
Ja vaadata, kes võtab rohkem vastutust

Mida nad vajavad?
Väljakutset
Challenget
Bызовi
Izaicinājumsi (jah, isegi läti poisid!)

Nad vajavad nii suuri väljakutseid kui see on võimalik
Sest see väljendab usku neisse ja sügavat usaldust

Üheks suurimaks väljakutset me väikesel maal ja väikesel rahval on abielluda
Ja võtta vastutust teise eest, ja veel teiste eest!
Saada lapsi ja rohkem kui üks
Luua perekond ja seista kogukonna eest

Kahjuks on see just see, mida tänaseks trendiks ei ole
On intelligentne olla tolerantne, s.t. piirideta
vastutuseta enda, teiste, tulevaste ja rahva eest
Ma ei ole lahe, et ma niimoodi kirjutan.
Aga ma tean, et ma tegelikult seisan õige asja eest!

Ja ma ei taha tarbida!
Ma ei taha tarbida oma õigust vaikida

Kuid noortele meestele
miks me teeme nõndaviisi?

Asi ei ole ainult Venemaas

Ma ei oleks osanud arvatagi, et mulle läheb teiste riikide poliitika nii väga korda.
Ma pean silmas Venemaad ja Ukrainat.
Tänaseks on selge, et küsimus ei ole neis kahes, vaid idas ja läänes.

Samuti olen kogenud rohkem kui kunagi varem, et pinged väsitavad. Ma ei tea, kuidas on sinuga?
Usun, et kui sa ei ole ignorantne, väsitab see sindki - sest kui sa midagi väga tahad ja vajad, aga seda ei saa, ega saa ka midagi selle jaoks teha, siis see väsitab. Me tahame ja vajame rahu.

Meie pildis on Putin see, kes on paha poiss.
Ja kindlasti ongi. Aga tunnen, et pahasid on veelgi.
Küllalt on neid lääneski, kes oma vaateid ja suundumusi peale suruvad.
Millegipärast arvan, et tänane Venemaa käitub sõjakalt mitte seepärast, et ta tahaks rünnata, vaid hoopis ennast kaitsta.
Moraalitus on see, mida Lääs tahab Venemaad alla neelama. Ja nüüd kogu maailma nähes.

Demokraatia nime all pakutakse täna nii suurtele kui väikestele imeliku maitsega komme, mille sisu meile veel tükiks ajaks tundmatuks jääb.
Iga kommentaar, mida teeme ja sedagi õigluse lipu all - võib potentsiaalselt õhutada vaenu. Ja seegi on kuri! Arvame, et kaitseme kodu ja vabadust, aga värvime munade kõrval oma naabrid mustaks ja valgeks, aga kõige nähtamatumad ohud jäävad märkamata!

Meie tähelepanu on mujale viidud, meile on antud uus valitsus, ja samal tehakse kiireid vangerdusi tänase perekonna ja abielu kaotamiseks. Võib-olla sa polegi märganud?

Vaene Eesti!

Raskemaks teeb asja see, et põeme väikese riigi kompleksi. Eks me olemegi kaitsetud! Paljude jaoks on see tunne esmakordne, tõenäoliselt ka meie uue peaministri jaoks.
Seda enam siis on praegu vaja palju tarkust ja tasakaalukust, mitte ainult julgust ja südikust.
Kes üldse on meie nõuandjad ja mis on see nõu, mida meile antakse?

Ei täna ega homme kaitse meid artikkel 5 (ehk nato) või eesti mehepoegadest kaitsevägi, vaid südamepuhtus ja see, mis on Jumala ees.
Igaühel on roll, ja on palju mida karta, aga olgu meil aukartust Kõigekõrgema ees, mis saab nähtavaks selles, kuidas reageerime seadustele me üle ja inimestele me kõrval!
Kurjust on palju ja Putin on vaid üks tegelastest.
Aga tegelane oled Sinagi!

Kaitse siis oma südant enam kui muud, sest sellest lähtub elu. (õpetussõnad piiblist)

Identiteedikriisist

Mis on mu eesmärk ja kuhu ma teel olen?

Nii ma mõtlen tulevaste kolmekümnendate eel.

Ma mõistan, et ma pole enam see, kes ma olin, kui lõpetasin ülikooli ja asusin maailma parandama. Nüüd on hoopis mingi elukooli etapp jäämas selja taha. Võib-olla on see minu puhul seotud sellega, et lapsi on meil peres palju ja mis siis kui neid rohkem ei tule? Mis siis kui mingid uksed selja taga lähevadki kinni ja on küllalt teid, mida ma ei valiks?

Enam pole maailm nii lahti mu ees kui varem, sest enam ma ei ole nii mobiilne ja kohanev. Kui me peaksime perega kolima, oleks see minu jaoks suur pingutus ja ohver, sest juba on tekkinud juured ja needki on olulised...

Ja äkki siis ongi nii, et esimene meie linnupoegadest läheb sellel aastal kooli ("Jee, tubli Wilma!") ja järgmistel aastatel järgmised kolm?

Üheltpoolt panevadki just lapsed asjad perspektiivi ja teisalt kriisi. Ja kriis vist ongi see kui seisad olulisel lävepakul, aga sul ei ole kõiki vastuseid.

Õnneks ma tean, et ma ei ole üksi nende küsimustega, ja kui vahest vaatan taevasse, siis tean, et minulgi on aega veel. Siuke värk siis.

Üks ime eelmisest aastast

Ma millegipärast ei pannud seda eelmine aasta suure kella otsa, aga tegelikult juhtus ju nii, et Greta sai terveks. See oli meie jaoks suur ime! Ja kui midagi sellist juhtub, siis mitte ainult teistel ei ole õigus, vaid ka on vaja teada.

Juhtus see nii.

Otsi pildilt minu kirjeldatud vigastus.

Kuskil juuni-juulikuu paiku hakkas Greta kurtma, et tal seljal valud. Ma algul väga teda ei kuulanud, lihtsalt täheldasin, et ju siis tal on seljal valud ja nii ongi.

Aga mingi hetk läks asi palju hullemaks ja viimaks ei saanud ta õieti liikudagi. Nädala olime nõutud, viimaks otsisime kiropraktiku (kelle võõrapärane nimi mind esialgu vaid skeptiliseks tegi) ning kes sai laiemalt tuntuks siis, kui Robbie Williams laval kepiga ringi käis ja dr Oolot kui seljapäästjat kuulutas.

Meil nii kergelt ei läinud. Öeldi lihtsalt, et ärge mitte mingil juhul valuvaigisteid võtke, see teeks lapsele ainult halvimat ja röntgenit ka palun mitte, sest rasedus on rasedus.

Mis me siis teeme? Olime nõutud. Käes kesksuvi, mul palju tööd siin-ja-seal üle Eesti ja Greta kolme lapsega kodus. Ei saa ei kummardada, pesu pesta, ega lapsi tõsta. Kui ma ka peaks töölt koju jääma, nii ei saa ju elada!

Tuleb olla detsembrini vagusi ja puhata, ütles paberitega kondiväänaja. Muidu lähete veel ratastooli ja kellel seda vaja on? Halvimal juhul te ei paranegi, sünnitate kuidagi ära, ja siis teeme operatsiooni.

Mingit ravimit me ei saanud. Mingist väänamisest suurt kasu polnud. Arvati, et disk oli selgroost välja nihkunud ja seda iseenesest tagasi ei pane.

No mis me siis tegime?

Sel perioodil mõistsin kuidagi teise nurga alt, miks nii paljud lähevad kohe peale edutut arstivisiiti tervendaja või selgeltnägija juurde. Kui lootust ei ole, siis seda otsitakse kust iganes. Võib-olla kõige lõpus isegi kirikust.

Meie jaoks oli kirik lähem kui muu abi. Lootsime Jumala peale, palvetasime ja usaldasime lastega ema tema kätte ja teadsime, et tema teab, tema oskab, ja tema teeb. Kõik omal ajal, ja omal viisil, aga meie võime alles hiljem asjadest aru saada.

Ja nii läkski!

Greta sai septembriks imekombel terveks. Vahetult enne minu kahte välisreisi USAsse. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui kogu sügis oleks jäänud seisma. Ja olen rõõmus, et tegelikult kõik just nii läks. Õppisime ju palju. Üht-teist on eelmise suve postitustes kirjas.

Ja töö noortega ka ei jäänud pooleli. Isegi kui koduseks jäime, tulid appi ja saime oma inimestega hoopis lähedasemaks. Usun, et meil Gretaga sai ka abielu lihvitud ja usk Jumalasse läks tähendusrikkamaks.

Selline ime siis juhtus meiega eelmine aasta.

NB. Enam ta nagu seljavaludest ei räägi. AGA KUI räägiks, siis kuulaksin suurema hoolega.

Eestlus, meheksolemine ja lootus

See on puitugraveeritud kirjutav mees, minu arust väga hea kujund.

Tuleb tunnistada, et raske on lükata selleks aastaks blogile uuesti hoogu sisse. Olen vist viimase kahe kuuga jälle palju muutunud. Mitte lihtsalt ei tulnud 4,6-kilogrammine Mirtel Adele ja neljakordsed tuulerõuged (või nagu Noomi ütleks "kõrvarõngad"), aga sain jõuluperioodil kuidagi tasa-tasa mõelda sellele, millesse ma usun ja mis asja ma sel aastal ajan.

Ühe päeva veetsin isegi Põlvas, mulle üsnagi südamlikus kohas, ja sain mõtelda sisulistele teemadele ja nii teiste kui ikka enda pärast palvetada. (PS. Suure palvevajaduse tunned selle järgi ära, et palvetad peamiselt enda pärast).

Blogi koha pealt sain nii palju targemaks, et see, mida ma eelmise aasta algul tähtsaks pidasin: eestlus ja meheksolemine, nii palju vette ei kanna, kui olen arvanud.

4-päevane Mirtel oli juba siis nunnu.

Kunagi kevadepoole jõudsin selgusele, et lihtsalt eestlusesse uskumine meid rahvana ei päästa. Lugesin Mart Laari artiklit, ja kuidagi jäi selline maik man, et "vot neid mõtteid ma olengi mõelnud ja nii need asjad vist tõesti kujuneksid... aga kas ma ise tahan mõelda niimoodi kui olen 50+?" Ikka ei tahtnud ja ütlesin oma esmase identiteedi eestluse koha pealt lahti.

Jah, ma olen ikka edasi eestlane ja ma armastan Eestit (sh iga uut kivipääsukest, mis meie maile lendab), aga eeskätt olen ma kristlane, ja minu identiteet lähtub Kristusest. See on parim, mis ma olen enda jaoks avastanud ja ka paljude teiste juures täheldanud!

Veel teise koha pealt. Talvepuhkuse ajal kui raamatuid laenutasin, jäin kuidagi süvenenumalt lugema Juhan Peegli viimatikirjutatud juttudekogumikku. Ma ise härra Peegliga kunagi ei kohtunud, aga ajakirjandusosakonnas oli ta meie jaoks nagu Voldemar Panso teatritudengitele.

Juhan kirjutas sellesse raamatusse ("Ja ongi kogu elu") ilmselt oma sügavaimad mõtted ja need räägivad paljuski meheksolemisest (st et on palju olulisi täheldusi naistest, tööst, ühiskonnast ja isiksuseks olemisest).

Aga sama tunne, mis mind valdas Mart Laari tekste lugedes, tuli esile ka Peegli jutus. Kuidagi siiras ja aus on see jutt, südamlik ja inimlik on see igatsus, aga midagi - ütleks lausa Midagi(!), jääb puudu.

Ja lootuse asemel ongi lootusetus.

Eestlus ja meheksolemine on väga oluline, aga kuna ma olen leidnud Midagi oma elus, mis annab kõigele selle õige värvi ja maitse, siis tahan seda ka siin blogis jagada.

Ma usun, et kõige võti on Kristuses.

Aga mil viisil?

Seda ma tahangi oma eluga ja siin blogis tunnistada. Vähemasti aastake.

Minu vennad ja isa Adu. Olen muidu keskmine, aga sel korral tundsin väiksena. Ma olen paremal, kui ära ei tunne.