Üks ime eelmisest aastast

Ma millegipärast ei pannud seda eelmine aasta suure kella otsa, aga tegelikult juhtus ju nii, et Greta sai terveks. See oli meie jaoks suur ime! Ja kui midagi sellist juhtub, siis mitte ainult teistel ei ole õigus, vaid ka on vaja teada.

Juhtus see nii.

Otsi pildilt minu kirjeldatud vigastus.

Kuskil juuni-juulikuu paiku hakkas Greta kurtma, et tal seljal valud. Ma algul väga teda ei kuulanud, lihtsalt täheldasin, et ju siis tal on seljal valud ja nii ongi.

Aga mingi hetk läks asi palju hullemaks ja viimaks ei saanud ta õieti liikudagi. Nädala olime nõutud, viimaks otsisime kiropraktiku (kelle võõrapärane nimi mind esialgu vaid skeptiliseks tegi) ning kes sai laiemalt tuntuks siis, kui Robbie Williams laval kepiga ringi käis ja dr Oolot kui seljapäästjat kuulutas.

Meil nii kergelt ei läinud. Öeldi lihtsalt, et ärge mitte mingil juhul valuvaigisteid võtke, see teeks lapsele ainult halvimat ja röntgenit ka palun mitte, sest rasedus on rasedus.

Mis me siis teeme? Olime nõutud. Käes kesksuvi, mul palju tööd siin-ja-seal üle Eesti ja Greta kolme lapsega kodus. Ei saa ei kummardada, pesu pesta, ega lapsi tõsta. Kui ma ka peaks töölt koju jääma, nii ei saa ju elada!

Tuleb olla detsembrini vagusi ja puhata, ütles paberitega kondiväänaja. Muidu lähete veel ratastooli ja kellel seda vaja on? Halvimal juhul te ei paranegi, sünnitate kuidagi ära, ja siis teeme operatsiooni.

Mingit ravimit me ei saanud. Mingist väänamisest suurt kasu polnud. Arvati, et disk oli selgroost välja nihkunud ja seda iseenesest tagasi ei pane.

No mis me siis tegime?

Sel perioodil mõistsin kuidagi teise nurga alt, miks nii paljud lähevad kohe peale edutut arstivisiiti tervendaja või selgeltnägija juurde. Kui lootust ei ole, siis seda otsitakse kust iganes. Võib-olla kõige lõpus isegi kirikust.

Meie jaoks oli kirik lähem kui muu abi. Lootsime Jumala peale, palvetasime ja usaldasime lastega ema tema kätte ja teadsime, et tema teab, tema oskab, ja tema teeb. Kõik omal ajal, ja omal viisil, aga meie võime alles hiljem asjadest aru saada.

Ja nii läkski!

Greta sai septembriks imekombel terveks. Vahetult enne minu kahte välisreisi USAsse. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui kogu sügis oleks jäänud seisma. Ja olen rõõmus, et tegelikult kõik just nii läks. Õppisime ju palju. Üht-teist on eelmise suve postitustes kirjas.

Ja töö noortega ka ei jäänud pooleli. Isegi kui koduseks jäime, tulid appi ja saime oma inimestega hoopis lähedasemaks. Usun, et meil Gretaga sai ka abielu lihvitud ja usk Jumalasse läks tähendusrikkamaks.

Selline ime siis juhtus meiega eelmine aasta.

NB. Enam ta nagu seljavaludest ei räägi. AGA KUI räägiks, siis kuulaksin suurema hoolega.