Kas minust saaks hooldaja?

"Kas sina hoolitsed minu eest, kui ma vanaks ja üksi jään?"

Nii ta on minult küsinud. Ega ma sellest pole väga aru saanud. Nüüd hakkab vaikselt koitma. Me räägime siin vanade inimeste hooldamisest, mida ka aus ajakirjanik Andrei ja pealinna luuletaja Bööma hiljuti kirja on julgenud panna.

Meie rahvas vananeb ja tema eest ei hoolitseta. Meil pole raha ja meil pole jõudu, ligimesearmastusest ei räägigi. Lahendusi välja pakutud ei ole ja üha kurvemaid lugusid me kuuleme.

Kas ma hoolitsen ta eest, kui ta vanaks ja üksi jääb?

Kui vaja, siis ikka. Vast ei ole vaja. Nii ma olen mõelnud ja vastanud. Aga mis ma väikse lapsena ikka olen osanud mõelda, mida mu isa tegelikult mõtleb ja tunneb. Sest see küsimus ei ole lihtsalt küsimus, millele on vaja õigesti vastata, vaid See Küsimus on vajadus.

Vajadus selle järgi, et ma sügavalt kogeksin seda, et minust hoolitakse. Et on olemas kasvõi üks inimene, kes annab mu eest oma elu ja edu. Eks ta on jah suur küsimus, mida küsida... aga kui ta on me sees, siis tuleb ju küsida!

Vastan siis. Hoolitsen, jah hoolitsen. Ja küll ma ka teised tegutsema panen! Aga tahaks nii väga, et sa usuksid seda juba Täna. Et sa ei otsiks tõestust vahetult enne surma, vaid kogeks seda ka oma parimais aastais! Oh, et mu tänastel sõnadel ja tegudel oleks kaalu ja sügavust!

Edukas olla, nagu mis mõttes?

Kunagi ühes aastavahetuse klipis viskas Peeter Oja end kaubanduskeskuses käpuli ja hakkas nutma. Suur täiskasvanud mees, portfelliga ja täitsa avalikult. Teine mees, keda kehastas Jan Uuspõld, ei jaga matsu - ta on äsja seletanud teisele kui tore on ta elu möödunud aastatel olnud.

Ja isegi kui klipp naljakas ei olnud, ega peegeldanud sugugi ka kaubanduskeskuses toimuvat nähtavat, väljendas Peeter selgelt nii paljude vajadust - olla edukas.

Aga ma mõtlen - edukas olla, nagu mis mõttes? Miks peaks?

Ma saan aru, et me ei saa parata, aga võrrelda üksteist. Ja meestena, kes meist ei tahaks elada tähendusrikast (loe: saavutusrohket) elu... aga nii kurb on vaadata, kui inimesed hakkavad end seepärast isoleerima teineteisest. Ja seda kõike seepärast nagu üldsus ootaks temalt rohkem tegusid kui lihtsalt olemasolemist.

Milliseid ootuseid me tegelikult üksteisele seada tahame?

Ma tahan, et minu klassikokkutulekul ei peaks keegi nii tundma. See tõmbab nii kinni. Aga kuidas sa ikka võitled selle nähtamatu vale vastu, mida müüakse kuskil reklaamides ja siis ka pigem ridade vahel?

Ja aitäh Peetrile avalikult nutmast!

Käisin maal

Helesinine on taevas,
ja kollane rohi,
kased on valged
ja koht on tühi.

Vanad rajad,
ma ei harju ära.
Sest see on möödas.
Kes ma olen.
Kas tõesti,
kolmekümnendate kriis?

Ma tahan sõltuda kodust
ja õest ja vennast,
aga mis siis kui
kõik see on poolik.
Alkohoolik.

Vaeslapse tunne,
on olla eestlane.
Olla ilma, olla üksi,
olla ainult pingutades.

Ärge rääkige mulle ei tammest,
ei ristist.
Kui süda on niigi täis.
Andke mul ruumi,
ja võtke vabalt.
Las tühjaks saab seegi,
mis halb.

Maantee, siit ma tulen!
Kütust ju jagub.
Ja gaasi on palju.
Telefon las vaikib,
ja kui raadio käib,
las üürgab.
Eks näis...

Aga kas sa Paides oled käinud?

Eks minulgi on omad unistused. Või peaks ütlema tuhud. Sellised korra pähehüppavad soovid, kui on natuke vaba aega ja saab kellelegi seda välja öelda. Täna näiteks sain sõita Opeliga supilinna puitmajade vahel ja öeldud Gretale, et mulle meeldiks, kui mul oleks sõber supilinnas, kes mind külla kutsuks.

Tartu on ju edasi selline väike puust linn. Ja selleks, et seda kogeda ei pea seal tingimata elama, aga kuidagi isiklikult - kasvõi läbi külaskäimise - kokku puutuma.

Kaks tundi hiljem olin Paides. Linnas, kus käinud heal juhul kolm korda. Ja nüüd kui päike puitmajadele peale paistis, ja eemal oli nii akadeemiline kui suurpoodide hõng, oli sealgi supilinn. Terve linn oli nagu suur supilinn. Täitsa äge. Laat oli ka kõige keskel.

Ja siis sain ka ühel sõbral külas olla. Tuhu läks mööda ja unistus täide.

Imelik, aga olen jalutanud Atlantas ja Chicagos rohkem kui enamikes Eesti linnades. Ma ei ole mingi maailmakodanik. Aga tunnen, et olen millestki olulisest jäänud ilma.

Aga kas sina oled Paides käinud?

Konnasid nad küll ei leia

Kured läksid, kured tulid. Sel aastal siis sedamoodi.

Geopoliitiline õnnetu arvamus

Ma ei ole poliitikaekspert ja võib-olla kõlan möödunuid postitusi lugedes rahvuslasena, aga Jaak Alliku viimane seisukoht tekitab minugi arvates huvitavat meediafuroori. Sest, mis mõttes on Eesti iseseisvus (väliseestlane, loe "vabadus") geopoliitiline õnnelik juhus?

See on üks kõige mitteerutavamaid seisukohti, mis puudutab ühte meie kõige kallimat väärtust. Ja kui ka meie kõige kallim asi on juhus, siis me oleme ikka päris õnnetud inimesed. Aga me ei ole õnnetud.

Pigem on Allikul geopoliitiline õnnetu arvamus.

Ise usun, et meie vabadus on kingitus, kallihinnaline ja siiski minu jaoks tasuta. Ja mida rohkem ma seda sellisena näen, seda kõrgemalt ma seda hindan ja tagasi tahan panustada, seal hulgas ka selle kaitseks postitusi kirjutada.

Priiuse komm

Ma ei ole Eesti ajaloos kuigi tugev, ja sel on üks põhjus. Pole nagu midagi uurida või mille üle uhkust tunda. Umbes nagu mõne inimese jaoks on sugupuu, mida uurides saab hoopis haiget.

Aga nii palju ma olen viimasel ajal õppinud, et eile oli sümboolne päev - priiuse põlistamine. See tähendab, et meile on antud kaks korda vabadust ja seda teist vabadust on nüüdseks rohkem olnud kui esimest. 

Teglt täitsa hull ju!

See tähendab, et mulle on antud vabadust rohkem kui ühelegi varasemale põlvkonnale. Mis omakorda tekitab tunde nagu ma oleks üks väikene poiss, kellele on kingitud küll ilus komm, ent see mitu korda ja jõuga ära võetud. Ja see väike poiss ei tea enam, mida kommiga peale hakata - sest äkki võetakse veel uuesti ära... ja äkki peaks kommi kuhugi riiuli peale panema?

Targemaid vanemaid, kes oskaks nõu anda, ka nagu pole. Paljud patrioodid on ruumist lahkunud. On sõidetud kuhugi metsa vaikima või soojale maale omi ja mitte Meie asju ajama. 

Mitte priiuse põlistamine, vaid põlastamine.

Eesti lipp ei lehvi juba ammu Hermani tornis, või Tartu Raekojas, kuhu Treffneri poisid ta kunagi viisid. Eesti lipp on lume all, ja kui palju selle peal on jalajälgi, ei tea, kas tahangi teada.

Aga kui tõesti on kevad, siis tuleb ka sula! Ja siis olgu ma nii väike kui tahes, tahan olla see poiss, kes ka suuremaid trotsides võtab need värvid ja hoiab. Et Eestimaal oleks lugu ja nägu, mida uurida, mille üle uhkustki tunda! Jah, seda ma tahan!