Eks minulgi on omad unistused. Või peaks ütlema tuhud. Sellised korra pähehüppavad soovid, kui on natuke vaba aega ja saab kellelegi seda välja öelda. Täna näiteks sain sõita Opeliga supilinna puitmajade vahel ja öeldud Gretale, et mulle meeldiks, kui mul oleks sõber supilinnas, kes mind külla kutsuks.
Tartu on ju edasi selline väike puust linn. Ja selleks, et seda kogeda ei pea seal tingimata elama, aga kuidagi isiklikult - kasvõi läbi külaskäimise - kokku puutuma.
Kaks tundi hiljem olin Paides. Linnas, kus käinud heal juhul kolm korda. Ja nüüd kui päike puitmajadele peale paistis, ja eemal oli nii akadeemiline kui suurpoodide hõng, oli sealgi supilinn. Terve linn oli nagu suur supilinn. Täitsa äge. Laat oli ka kõige keskel.
Ja siis sain ka ühel sõbral külas olla. Tuhu läks mööda ja unistus täide.
Imelik, aga olen jalutanud Atlantas ja Chicagos rohkem kui enamikes Eesti linnades. Ma ei ole mingi maailmakodanik. Aga tunnen, et olen millestki olulisest jäänud ilma.
Aga kas sina oled Paides käinud?
No comments:
Post a Comment