Miks mul on raske kanda kikilipsu?

Ma ei ole eriline moemees ja üldiselt on mul raske asjadega kaasa minna.

Küll aga mulle meeldib mõelda, et mina ise olen moelooja ja kui kellelgi on huvi, tehku hoopis minu järgi. Aga nii nagu paljudel tavalistel inimestel, ei tunne minagi, et mul oleks iga päev midagi maailmavaramusse tuua ja nii ma tihti hoopis vaikin ja jälgin.

Üks hiljutisi facebooki sotsiaalkampaaniaid kutsub üles kikilipsu kandma. Ma kõike tagamaid ei tea, aga mulle tundub, et selles on kergemat sorti vihje sellele, et Eestis oleme me kõik võimukandjad, ja mitte ainult presidendil ole õigus kanda vallatut lipsu.

Võib-olla selles "Kuula rahvast" kampaanias on ka mingitsorti respekt meie presidendi suhtes, sest eks tema ju olegi "demokraatia" rauda tagunud need viimased aastad?

Aga kui seda kikilipsu lähemalt vaadata, siis tegelikult tundub, et see ei ole ainult mängulise, vaid ka sügavalt tõsise märgilise tähendusega. Nimelt, samal ajal kui Toompeal üritatakse 7ndal ja 9ndal oktoobril läbi suruda uus abielutähendus (ehk see, et abielu ei ole mitte ainult mehe ja naise, vaid ka samasooliste vahel, nii nagu paljudes lääneriikides), tulevad kõige julgemad kodanikud protesti märgiks meie kõige tähtsama mäe peale. Rahumeelselt, soliidselt ja ilmselt nii vallatute kui ka mitte nii vallatute lipsudega.

Mina ise olen kolme lapsega kodus, ja mõtlen, et ma sinna ei jõua. Või äkki ikka kuidagi jõuaks, lihtsalt julgust ei jaguks?

Sest kikilipsu kanda on tegelikult raske.

Kikilips tähendab suurt vastutust. Jah, iseenesest häält mulle meeldib teha, aga ma ei tea, kas ma ka tulevikus olen valmis seda kandma? Mis siis kui tuleb ka teiste väärtuste kui "abielu" ja "perekonna" eest seista? See tähendab ju seda, et minu jaoks on demokraatia nii tähtis, et võtan initsiatiivi ja vastutust sealt, kus teised ei taha. Võib-olla isegi igapäevaselt ja ka kehva ilmaga.

Võib-olla ma olen lihtsalt alalhoidlik. Võib-olla ma olen nagu aasta emad ja isad, kes alles viimasel hetkel (loe: sel nädalal) häält teevad, mõistes, et keegi neilt iseenesest arvamust ei tule küsima?

Ma arvan, et mina ei olegi selles mõttes hea kodanik, veel. Aga tundub, et ma kas küpsen või kõrben selles suunas.


Oh, kallis Eesti, miks elad nii heitlikku elu?

Miks loobud ilusatest värvidest ja valid lääneilma kirju kuue?

Mis teha saan kui vaatan aina külmenevat taevast?