Tihtilugu saan ma inimestele selgitada, mis tööd ma teen. Kord räägin noorte juhtide koolitamisest, kord kristlikust noorsootööst, siis lihtsalt noorteliikumisest. Aga kõige õigem nimetus, mis ma endale anda oskaks, oleks misjonär omal maal.
See on minu käsi Tšehhis. Seal on meil kord aastas suur konverents nüüdseks juba 13 Euroopa riigi misjonimeeskonnale. Eestis juhin ma eest MTÜ Noorteühendus Koma, ehk misjonimeeskonda, kes aitab kohalikke kogudusi ja siinseid noortetöid.
Valge oli söögipael. Must on palvepael viie strateegilise valdkonnaga. Ja sinine on otseloomulikult sellaastane English Campi pusa.
Malenovice on hotell/treeningkeskus, mis kuulub Tšehhi meeskonnale. Üks punane mees ehitab parasjagu seda suuremaks ja ilusamaks.
Siin on kolm vahvat meest, kellega käisime söömatamas. Vasakul on Cory, kes kolis kogu oma perega Albaaniasse (sest armastab islamiusulisi ja nende keskel elamist). Keskel on Dave Patty, Josiah Venture liikumise eestvedaja. Ja paremal on John, kes suht nädal hiljem alles esimest korda Horvaatiasse lendas, et seal tööd alustada.
Mina ja Tšehhi poisid. Õigemini mehed, kes väga ka meie Ülenurme noortest hoolivad. Nad on juba 2 korda Eestis käinud, et aidata English Campi teha. Ma tean, et tegelikult nii palju on meil veel ees! Üks neist lõpetab juurat, teine kolis aastaks Slovakkiasse.
Aga siin on Philip ja Greg. Tohutult andekad, spontaansed ja suure uumoriga inimesed. Philip ostis mulle kunagi jäätist ja küsis salvräti peale joonistades, kuhu mu maailmavaates mahub rist ja ülestõusmine - ja ma ei osanud talle vastata. Greg jällegi tabas mind ükskord ühest vestlusest, kus küsiti, kas järgnen Jumalale? Ja kui ta siis kuulis, et ma ikkagi järgnen, ütles, et tähistame ja ostame sellel puhul colat. Nii tegimegi ja teeme ikka veel.
See on lihtsalt üks päikseline pilt lava pealt. Tähistame 20 aastat teelolemist. Petr (see Tšehhi poiss), hiljem ütles tabavalt, et ilmselt Jumalale ei paku niivõrd pinget see, kuhu me jõuame, vaid just see, kuidas me sinna saame... tihti näeme vaeva eesmärkide nimel, aga kõik need pisarad ja rõõmuhõisked 20 aasta jooksul on need, mis loevad. Ja neid snapshotte on meil kõigil oma elus oi-kui-palju.
Ja niimoodi laulsime Jumalale. Vahva ju!
No comments:
Post a Comment