Homoseksuaalsus on raske teema. Ja mitte see, kui arutleda selle üle, kas see on õige või vale, hea või halb, vaid kõik muu, mis selle teemaga kaasneb.
Üheltpoolt on kerge öelda, et mul on teemast savi, niikuinii kokku ei puutu, ei tahagi - las nad olla ja teevad mis tahavad. Või siis mõelda, et kuidas ikka saab üldse nii mõelda, kas normaalsusel polegi enam piire, ja lõpetame ometi selle jutu!
Aga kui homod on omad eestimaa õed ja vennad, ja vahet pole, kuidas nad selleks said - on nad ju omad inimesed. Ei saa lihtsalt öelda, et sallime, või ärme sallime. Tuleb öelda - hoolime!
Ma ei ole nõus Erki Noolega, kes äkiliselt ütles, et ärme nendega suhtle või ühte seltskonda satu. Kui hoolid, siis ikka satud. Ja samuti ei ole ma nõus Kompuse või Massoga, kes ütlevad, et kõik teevad nii, teeme siis ka. Tuleb öelda - hoolime!
Elada teistega inimestega koos - on elu pingeväljas. Tegelikult on meil ju kõigil arusaamine mis on tõeline, ja mis on armastus. Ja me tahame hoida alles seda "meiet". Jagame siis üksteisele oma parimat edasi (kasvõi edasi mõeldes ja rääkides), sest me ju tegelikult hoolime, ükskõik millised me oleme.
Märt Saar on 28a tavaline eesti mees, kellel on õnn olla ühenaisemees ja kolme tütre isa. Ta on ühtlasi kristlane, kes tahab, et eestis oleks elu taevaga sarnasem.
No comments:
Post a Comment