Äsja laulis meie rahva laulik Märt Avandi, et tori hobune on porine. Ilus laul oli muidu. Võeti kokku eesti rahva kibevalus ajalugu ja tänane tühjus nii ööklubis kui macbooki ees. Kindlasti oli see enamiku jaoks ehedamgi kui presidendi kõne. Minu jaoks küll.Ei saa ju rääkida ainult Euroopa Hipodroomidest, ja sealsetest saavutustest, kui päeva lõpul on kodus ikkagi hobune, kes on porine.
Mis sest, et töötame looma kombel, tahaks ju olla puhas ka. Või siis peremeest, kes ütleks, et "On jah porine. Mina natuke ka". Muidu tekibki selline tunne, et kannatame ära, lihtsalt kannatame ära.
Ja ei ole nii, et eestlane on pessimistlik või lihtsalt viriseb palju. Vastupidi, minu naine on küll õnnelik, kui lasen tal elu üle kurta. Ja eks lapsedki pea teadma, et pimedus ajab hirmu nahka küll. Ega ennem nad maha ei rahune, ega julgeks saa.
Oh kallis tori hobune, keskmisest vähemedukat aastat sulle! Oled olnud niigi tubli.
