Kodumaalt kolinud kirjanikult

Oleme elanud siin Soomes juba terve kuu. Mõned paberiasjad on veel ajamisel, aga võiks öelda, et oleme elanud piisavalt sisse. Meil on tekkinud omad rajad, mida tallata. 

Jagaksin mõned mõtted, mis viimasel ajal on tekkinud. Kodumaalt kolinud kirjanikuna tunnen, et see on üks väheseid asju, mida saan kodustele saata.

Soome asjaajamised. Olen täheldanud, et siin ei liigu asjad tingimata kiiresti, aga see-eest korralikult. Ja kui asju kohalikus stiilis asju lõpuni ajada (olla kuupäevades täpne, teha dokumentidest koopiaid ja selgitada ausalt, kuidas asjad on), siis tekib lõpuks selline tunne, et olengi korralik inimene! See on päris hea tunne, kui aus olla.

Samuti olen tabanud end korduvalt mõtlemast neile inimestele, keda mäletan aegadest, mil nad kolisid kas Eestisse või Tartusse. Ma arvan, et ma mõistan neid nüüd palju paremini. Seda on raske ühte lausesse kirja panna, aga see on umbes see tunne, kus paljud väikesed asjad on ühtäkki olulised, pidevalt on kerge pinge peal ning iga päev on mida õppida. 

Ja see, et mina, Märt Saar, olen sunnitud Soomes olema õpilase rollis, on väga suur asi! Ma vajan üsna stimuleerivat keskkonda, et ma viitsiksin õppida. Ja kui oled võõras võõral maal, siis stimulante jagub.

Ja oh kui iseenesestmõistetavalt ma võtsin Eestis elatud elu ja sealseid asjaajamisi! Kui mugav ja lihtne on kõneleda eesti keelt!

Meile on teinud maandumise muidugi palju lihtsamaks see, et meil on siin ees väike kogukond. Mu abikaasa Greta pere. Nad on olnud meile väga mitmel viisil rõõmuks ja abiks. Kuigi varasemalt ma ikka imestasin kui kuulsin mõnd tuttavat ameeriklast rääkimas sellest, kuidas nad üle osariikide perekondade juurde kolivad, siis nüüd ma arvan, et mõistan ka neid palju paremini. See on suur õnnistus kui sul on vähegi normaalne perekond ja sul on võimalik neile lähedal elada! Siin saan olla onuks uuele seltskonnale, ning näha eelmiste põlvkondade tegijaid (äia, ämma ja vanaema) tihedamini kui varem. 

Soe tunne tekib, kui trepilt sellise kirja leiad. Tore, et mul rekkamehest onu.

Aga vist üks kõige erilisemaid tundeid, mida olen siinolles kogenud, on see kui olen saanud lapsi kooliviies iseendale öelda: “Me saame hakkama! Ma saan hakkama!” 

Ainuüksi see, kui lapsed on toidetud, nad jõuvad õigete asjadega õigetesse kohtadesse ning maja on seejuures veel koristatud, on see suur asi!

Kuldne hetk. Kui laps naerva näoga uinakult ärkab.

Ma arvan, et järgmine eriline tunne võiks olla see, et saan tunda, et sobitun siinsesse ühiskonda, mul on oma roll ja ma saan anda oma unikaalse panuse. Kuid eks seegi ole Jumala käes.

Keeleõpingud on mul kaks korda nädalas, päris kirjus rahvusvahelises seltskonnas. Seni olen seal saanud tuusata mõne sõna ja väljendiga, mida olen tänu Gretale õppinud. Aga oktoobrist tahaks, et õpingud läheks intensviisemaks ning saaksin minna soome keele kursusle ning saaksin kummagi keele kõrvuti selgeks. Tahaks järgmine aasta olla võimeline vabalt vestlema, nii tuttavate kui võõrastega.

Ja nüüd kaks momenti veel, mis mulle endale palju tähendab.

1. Sain eile esimest korda kokku ühe siinse kirjanikuga. Ta nimi on Marita Gleisner, soome-rootslane, kirjutanud 26 aastat, muuseas ka kriminaalromaane. Kohtusime ta köögilaua taga ning sain talt küsida, mida iganes tahtsin ja tähtsaks pidasin. Ja isegi kui enamus meie vestlusest oli rootsi keeles, siis ma arvan, et ma õppisin päris palju ja see kohtumine värskendas mind. Ma vajan enda ellu inimesi, kes oleks käinud sama rada, mis mina. Ja neid inimesi, ma tunnen, on üllatavalt vähe.

2. Mind kutsuti jutlustama! Näen sellest järjekordset verstaposti ning kavasten 7. oktoobril, väikeses Betesda palvelas kõneleda üllatus-üllatus, aga rootsi keeles! Ütleme nii, et nalja saab, aga see on seda väärt! Ma muul viisil lihtsalt ei õpi. Kavatsen alustada sõnadega: “Jag och min familj kom till Finland i Juni. Då jag tänker tillbaka, så var det en fin sommar. Mestadels tillbringade vi vår tid i Vassor; den byn, som påminner mej om Astrid Lindgrens ”Barnen i Bullerbyn.”

Aitäh lugemast ja kaasa elamast! Head teed sullegi, siit põhjamaa kivirahnu pealt!

Esimestest koolipäevadest

Kirjutaksin mõne sõnaga meie esimestest koolipäevadest Soomes. See on olnud põnev (spännande/jännittävä) meile kõigile! Täna käisime seal kolmandat korda.

Kool kannab nime Smedsby-Böle skola ja seal õpib umbes 250 õpilast. See on kohaliku maakonna üks suuremaid rootsikeelseid koole, ja valisime selle, sest loodame mingi hetk sinnakanti kolida. Praegu tuleb sõita u 20 minutit.

Esimesel siiasaabumispäeval kohtusime direktoriga. Ta tegi meile koolituuri, rääkis toredatest õpetajatest ja eri tüüpi õpilastest. Saime teada, et koolis on veel teistestki riikidest õpilasi ning koolis on mitmeid erivajadustega lapsi. Ehk teisisõnu, kool on vastutulek ja ekstrasõbralik.

Mina jällegi püüdsin jätta osavõtliku ja lõbusa mehe muljet. Hiljem lapsed pahandasid, ja ütlesid, et ma ei tohi nii palju nalja teha - aga mis ma parata saan? Eks nad on seda mulle muudelgi puhkudel öelnud.

Vira on veel napilt kuuene ja läks esimesse klassi. Noomi teise ja Wilma viiendasse. Ma ei kavatse hakata liigselt Eestit ja Soomet omavahel võrdlema (see poleks kummagi riigi suhtes aus), aga ühe iseärasusena tooksin siiski välja selle, et siin oli kooliminnes vaja vaid koolikotti ja pinalit. Meie kui vanemate jaoks teeb see augusti ja septembri tunduvalt kergemaks.

Üks asju, mis mulle meie kolimise juures kõige rohkem meeldib, on see, et see paneb meid perekonnana ühele teekonnale. Me usun, et me vajame seda. Samuti oleme sunnitud hoidma omavahel kokku ning koos asju avastama. Sel viisil oleme kõik õpivalmid ja kõigil on alati ka midagi kasulikku teistega jagada. (Isegi vana pro Wilma on ühtäkki õdedega ühe pulga peal. Kuigi jah, ta on muidugi erakordne areneja. Juba täna ta kavatseb minna jalgpallitrenni, siis koolijärgsesse draamaringi, soome keele kallakuga rühma ning loomulikult ka muusikakooli.)

Ilmselt esimese poolaasta olen lastele taksojuht. Ka see on eriline roll. Mirtel, meie neljas, on hetkel mu assistent ja käib koolisõitudega kaasa. Temal veel lasteaiakohta ei ole, aga tahan, et ta saaks vähemalt teataval määral olla osa õdede koolimaailmast. Ta vaeseke muidugi ei suuda ära oodata, mil talle oma koht avatakse ja ta ütleb, et see on asi, mida me oma palveaegades ikka meeles peaksime.

PS. Vira ütles täna, et direktor oli talle sööklas tulnud ütlema, et sai väga rõõmsaks kui talle "Manni ja Roosa Roti" kinkisin. Jeppii! See on üks väheseid asju, mida tunnen, et saan enda tutvustamiseks kasutada ja oma tulevasest panusest aimu anda.

Saimegi kolitud

Ja see juhtuski! Jätsime mõneks ajaks Eestiga nägemist ning kolisime Soome mu abikaasa suguseltsile ja keeleruumile lähemale. Sihuke tunne on, et kuhu tundmatusse ma küll astunud olen? Järjest loksuvad küll asjad paika, aga tegelikult ma ju ei tea, mis meid ees ootab.

Elamine järgmiseks pool-aastaks on olemas. Võtsime nii vähe asju kaasa kui võimalik, aga pildi peal tundub, et ikka on neid palju. 

Kohati tunnen ennast immigrandina, aga püüan nii hästi sisse elada kui võimalik. Inglise keelt püüan mitte rääkida ja rootsi keele oskuste eest (mis Vaasa piirkonnas on pigem esmane) olen saanud juba kiita.

Ühel sissekirjutamise dokumendil küsiti ka allolev küsimus. Aga mida ma sellele vastasin, seda ma veel ei avaldaks :)

Järgmine kord kirjutaksin koolielust. Kahe päeva pärast see algabki.

Nänna mälestuseks

Tere. Mina jälle siin.

Eile oli kurvapoolne päev. Matsime kalli vanaema Nänna. Ma arvan, et me kõik olime selleks valmis, aga ikkagi on kurb. Ja samas, südames on ka rahu, sest tean - ta elas head ja õiget elu ning see, mis temast maha jäi, oli paljudele õnnistuseks. Ta jooksis head võidujooksu ning pani kogu suguvõsale maha ühe kõrge lati. Kõrgushüppaja, nagu ta oli. 

Vägev!


Mälestused temast jäävad kingitusteks. Ja neid kingitusi saame avada terve elu. Omal viisil jäädvustasin minagi teda ja siinkohal panen postitusega kaasa viimase videointervjuu. See on tehtud 21.nov 2017 ta omas kodus, köögilaua ääres.


Olulise inimese surm võib seejuures mõjutada ühekorraga väga paljut. Näiteks matuste ajaks tuli Filipiinidelt tagasi mu noorem vend Harri. Selle üle on ainult hea meel. Viska talle käppa kui teda näed! Ta on palju muutunud, aga vana hea juntsu on tema sees ka täiesti olemas. Ajee!


Võib-olla mõjutab vanaema surm ka minu ja mu perekonna eluteed? Olen viimasel ajal küsinud endalt aina rohkem, kas julgen liikuda oma kodumaast (loe: juurtest) kaugemale? Oleksin ma valmis kolima Soome, mu abikaasa suguseltsile lähemale, teise kultuuriruumi?


Kui see otsus peaks tulema, siis kindlasti ei saa see kerge olema. Sisimas siiski tean, et see oleks üks paremaid asju, mida saaksin oma naisele ja lastele pakkuda. Mille poolest see minule ja mu tööle kasulik oleks, seda ma veel ei tea, aga võib-olla kirjutan järgmises postituses neil teemadel edasi.


Seniks aga, nägemist Nänna! Me kohtume õige varsti ja siis juba Uues Maailmas! 


Ja olgem ausad, päris kihvt seltskond on ees ootamas!

https://www.facebook.com/mart.saar.12/videos/10155472348534230/UzpfSTUzNTA3OTIyOToxMDE1NTQ3MjM3OTY1OTIzMA/

Maailmalõppu ei tule veel

Eile kirjutas Õhtuleht suurelt, et "Piibli ettekuulutus väidab, et maailm lõppeb 23. septembril". Aga enne kui me oma 5 viimast päeva lugema hakkame ja üksteisele "head" aega soovime, võib-olla tasuks lugeda täpsemalt, mida piibel rohkem kui korra selle teema kohta ütleb?

Kirjas on nii:

Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi! Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi. Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on

käes! (Kristus, Markuse evangeeliumis, 13. peatükis)

Segadust on külvatud lugejate sekka ilmselt seepärast, et toimetaja Kristjan Väli on sensatsioonihimus unustanud allikaid kontrollida. Uudis on võetud Fox Newsist ja selle põhiallikaks/ettekuulutajaks olla keegi David Meade (kes nimetab end millegipärast kristlikuks numeroloogiks, kuigi sellist ametit pole olemas).

Nii palju on artiklis tõtt, et piibel tõepoolest räägib erinevate ajastuste märkidest ja välja on toodud maailmalõpu eelsed märgid (milleks on sõjad ja katastroofid, mida tõesti on aina rohkem). Aga nii pea kui keegi hakkab täpset kuupäeva ütlema või rääkima numbritest ja tähtedest, võib jutu peale vilistada - selliseid tüngategijaid on alati olnud!

See aga ei tähenda, et see teema ei oleks oluline - maailmalõpp tuleb, varem või hiljem ja piiblit tasub kõigil lugeda. Kristus lõpetab eeltoodud tsitaadi alljärgnevaga ja sellega jätaksin ma ka oma lugeja:

Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas.  Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!

Ehk teisisõnu - kui see päev peaks tulema, 

kas oled selleks valmis ja 

kas sul on Jumalaga asjad korras? 

Ülaltoodud foto on võetud blogist idratherbeinfrance.com 

Armastuskiri väiksele tüdrukule

Tänaseks on möödunud su sünnist üksteist päeva. Sa, mu, meie Ilse Josefin!

Olen sind palju kordi vaadanud. Vaadanud ja siis mõelnud, kas sa mind hiljem enam sellisena mäletad? Sa oled ju nii väikene veel. Küll aga loodan, et see, kuidas olen saanud sind vaadata, jääks mulle endale meelde. Kasvõi mõni nendest hetkedest! Eks selleks tarbeks olen võtnud ka kümneid ja kümneid kordi kaamera välja. Olen juba täitsa fotograaf (selle postituse pildid on siiski teinud Anete Toming) ja teised pereliikmed on sellega üsna ära harjunud. Nad oskavad sind piltide peal täitsa vabalt musitada ja silma vaadata!

Kas sa ikka tead, et sa oled jube armas? Tead sa seda, et sa saad pidevalt komplimente? Olgu nad siis tuttavad, võõrad, sõbrad või sugulased. Sind on kutsutud inglikeseks, nukuks, täiuslikuks. Sa oled imeilus ja sa oled goordžeous! Sind on võrreldud teiste õdedega, Greta Josefiniga ja isegi minuga. Meil on vedanud, et sa oled sündinud! 

Aga tead, ma arvan, et sul on ka vedanud! Vedanud, et saad elus olla ja elu avastada. Saad varsti ka meid rohkem tundma õppida. Olen veendunud, et sinust nagu su õdedestki saab täiesti omaette isiksus ja sa annad oma olemasoluga ka meile nii palju juurde.

Kusjuures, sa vaatad päris palju juba ümberringi. Mulle meeldib mõelda, et sul on selline terane pilk (eks ma olen seda ka kõigi teiste tüdrukute kohta arvanud). Oled olnud juba korduvalt mitu tundi järjest üleval. Silmavärv teadupoolest veel kujuneb ja juuksed vahetuvad ka varsti välja, aga olgem ausad, sul on päris tumedad juuksed ja sa oled tõmmu tüdruk, ja kui asjad nii edasi arenevad, siis pean kaika ja ei-tea-millega-veel austajaid eemale hoidma. Aga mis seal ikka.

Tegelikult, olen tahtnud neid ridu kirjutada juba mõnda aega. Tahan, et see kõik saaks öeldud ja et sa teaksid, kasvõi kunagi tulevikus, et sa lähed mulle väga-väga korda. Ma olen väga rahul, et olen saanud võtta isapuhkuse ja et see tuli sel korral nii loomulikult! Eks ma olen ka ise isana kasvanud ja õppinud elus olulisi asju paremini ritta seadma. Mulle meeldib olla teie kõigiga, rohkem kui kunagi varem. Teiega on rõõmu ja palju mõnusat tunnet. Ja tead, iga kord kui ma sind vaadanud olen, sind ja su väikest nägu, siis maailm on jäänud kuidagi seisma ja ma tean, et ükskõik, mis ma sellel hetkel jätan tegemata, sind vaadates ja sinuga olles teen ma midagi väga õiget! Neil hetkedel ma ei muretse mitte millegi pärast.

Sa, mu, meie väike Ilse Josefin!

Aitäh sulle, et sa olemas oled (kuigi jah, järele mõeldes, palju see ikka meie teene ja teha on). Aitäh sulle Jumal, tõeline autor, kunstnik ja arhitekt! Aitäh, et sa Ilsele elu andsid ja et sa ta meie perre saatsid! Pean tõdema, et su looming on jätkuvalt täiuslik ning ma ei muudaks (ja ega ma suudagi) selles midagi! Tahan, et sa teaksid, oled mind selles ajas kinnitanud ja ma tahan sind usaldada ka edaspidi! Tulgu, mis tuleb! Mina ja mu pere.

siin on su varbad kolmepäevased

Jepiii! Sündinud on Ilse Josefin!

Täna hommikul kell 08:07 nägi esmakordselt ilmavalgust väikene tüdruk nimega Ilse Josefin. Me oleme teda kaua aega oodanud ja nüüd on ta siin. Kallis Greta oli taaskord ülitubli ja ma olen nii rõõmus, et nad saavad haiglas tasapisi kosuda.

Wilma on juba nii suur (saab sügisel 10), et ei läinud kooli, vaid hoidis teisi lapsi ja teised jällegi võtsid end nii kokku, et koristasid kodu uuesti ära, mis oli vahepeal segi läinud. Olen rõõmus, et mul on ka superämm, kes meile Soomest külla tuli ja sel viimasel strateegilisel nädalal taaskord õla alla pani.

Pean mainima ka seda, et viienda tütre sünd lööb mänguvälja uuesti segamini ja ma hästi ei adu seda uut ja tulevast peredünaamikat. Neli tüdrukut moodustas varasemalt terviku, aga nüüd tuleb avastada seda viiendat ja aru saada, kes ta selline on (armas on ta kahtlemata, sedand küll). Samuti peab mõtlema bussi ostmisele jne, aga praegu võtan rahulikult, sest ka järgmised 9 päeva võtan suurima heameelega isapuhkusena vabaks.

Aitäh kõigile, kes on meile ikka kaasa elanud ja ka eestpalveid teinud. Olete meile suureks õnnistuseks ja loodame, et saame ka teile sedasama olla!