Nagu ilmselt mu facebooki jälgijad teavad, siis olen oodanud siin Soomemaal pikemat aega õdesid külla. Eks ma olen neid natuke survestanud ka - luukere piltidega.
Aga eks sel ole ka päris tunded all. Ja see ei kehti kindlasti ainult õdede, vaid paljude teistegi suhete puhul. Jah, ükskõik kui kõva mees ka Märt Saar ei oleks, igatseb temagi kodumaad ja omakseid. Inimesi, kellega olen seni läbi käinud.
Ei asenda suhtlust üksikud repliigid sotsiaalmeedias ega telefonikõned. Need ajavad kuidagi asja ära, aga tühimik jääb ikka kuhugi sisse...
Päris luukereks ei muutu, aga kurbust ikka leidub.
Kuni viimaks, kasvõi paariks päevaks me ikka kohtume! Ehk siis, sel korral tuli Tuuli külla! Ja veel kogu perega!
Mul oli kaks päeva kohe päris tore olla. Aga kolmas päev enam mitte nii väga, sest siis ma mõtlesin juba nende lahkumisele.
Õnneks saime palju asju teha. Näiteks Greta vanematel käia külas.
Või Henriga võidu sõita. Mina võitsin (loomulikult).
Poisid olid palju kasvanud. Järgmine kord on nad juba täitsa mehed, või noh, lõngused. Praegu nad veel allusid mu provokatsioonidele ja ülaloleval pildil nad näitavad kui kõvad mehed nad on - ja joovad kraavist vett, et minult saada 2 eurot. Ma muidugi ei andnud neile (sest reegel oli, et pidi võtma metsa alt ühe vana mahlatopsi ja selle kraavivett täis panema).
Mina olin valmis pooliku suitsukoni viie euriga ära sööma, aga Wilma oli ligi ja ei lubanud... vist õnneks.
Ja loomulikult zip-line tegime ka. Henri tuli täpselt õigel ajal oma ettevõtlikkusega appi ja siis ei olnud mitte ainult me lastel toredam, vaid ka Tuuli sai sellega lennata!
Aitäh teile ja ikka jään teid igatsema!
