Ma olen väikene poiss paljude emadega

Ma olen väikene poiss paljude emadega. Vähemasti selline on tunne kui olen keset tuterdavaid lapsukesi ja minuga mõni lahke naine tuleb oma (ema)keeles suhtlema. Nii ka täna, kui käisin meie viiendaga esimest korda lasteaias.

Istusime ringis. 10 last, 4 naist ja siis mina. Üks õpetajatest võttis välja kitarri ja lapsed said kordamööda maast pilte valida. Küll need olid ilusad värvilised ja hästi kiletatud! Oli pilte õuntest, kaladest, sõpradest ja kõikidest muudest olulistest asjadest. Kuna Ilse oli veel liiga väike, siis mina valisin pildi loomulikult krokodillist ja nii me laulsime ka krokodillidest. Tegime liigutusi ka.

Aga kui mõtlen järele, siis kõige toredam laul oli ikkagi lepatriinust (rootsi k. nyckelpiga), sest siis sai vildikaga sõrme värvida. Nimetissõrm punaseks ning mustad täpid peale. Mina tegin Ilsele kaks täppi ja olin oma kunstitööga väga rahul. Aga siis ta hakkas nutma ja siis neli naist lohutasid. Mina lohutasin ka nii hästi kui oskasin (loe: panin luti suhu).

Peale laulmist läksime õue. Meil oli oma mängumaa tarandiku sees. Üks kasvatajatest küsis, ega mul külm ei ole, sest mul jakki ei olnud ja väljas oli tuuline. Aga mina ütlesin, et kõik on okei ja det är bra (ehk olen kõva mees) ja mul ei ole vaja lasteaiast mingit jopet laenata. Hakkasin hoopis koos teiste lastega mängima.

Peatselt avastasid väikesed, et olen tore mängukaaslane ja oskan uusi asju välja mõelda. Aeg-ajalt haaras mõni neist mu kintsust kinni. See oli korraga piinlik ja armas. Mul on teooria, et lastele alati meeldib kui suur mees viitsib nendega ringi joosta.

Naistele meeldib see muidugi ka. Üks neist ütles, et mul on palju energiat ja ma võiksin ka sama hästi seal töötada. Ma tänasin tagasihoidlikult, aga seesmiselt juubeldasin. See on teist korda kui mulle on siinmail tööd pakutud. Olles võõras võõral maal, on see väga oluline, et saaksin tunda end kasulikuna ja sobituksin sisse.

Lõpus tuli ka Mirtel naaberrühmast oma õde tervitama ja see pani meie proovipäevale ilusa punkti. Neli proovipäeva on veel. Lasteaed tegi eelmine nädal omaltpoolt ka meile koduvisiidi. Päris põhjalik!

Jäänud on 3 päeva sõber Tannu tulekuni. Jah, ootan teda väga ja me lähme ka kalale.

Jäänud on 13 päeva minu esimese rootsikeelse jutluseni. Greta ei tea, millest ma rääkida kavatsen ja ta muretseb mu pärast. Mu-ha-ha-ha. Ma ei vaja ta abi!

Väike poiss on kõva mees!

Kodumaalt kolinud kirjanikult

Oleme elanud siin Soomes juba terve kuu. Mõned paberiasjad on veel ajamisel, aga võiks öelda, et oleme elanud piisavalt sisse. Meil on tekkinud omad rajad, mida tallata. 

Jagaksin mõned mõtted, mis viimasel ajal on tekkinud. Kodumaalt kolinud kirjanikuna tunnen, et see on üks väheseid asju, mida saan kodustele saata.

Soome asjaajamised. Olen täheldanud, et siin ei liigu asjad tingimata kiiresti, aga see-eest korralikult. Ja kui asju kohalikus stiilis asju lõpuni ajada (olla kuupäevades täpne, teha dokumentidest koopiaid ja selgitada ausalt, kuidas asjad on), siis tekib lõpuks selline tunne, et olengi korralik inimene! See on päris hea tunne, kui aus olla.

Samuti olen tabanud end korduvalt mõtlemast neile inimestele, keda mäletan aegadest, mil nad kolisid kas Eestisse või Tartusse. Ma arvan, et ma mõistan neid nüüd palju paremini. Seda on raske ühte lausesse kirja panna, aga see on umbes see tunne, kus paljud väikesed asjad on ühtäkki olulised, pidevalt on kerge pinge peal ning iga päev on mida õppida. 

Ja see, et mina, Märt Saar, olen sunnitud Soomes olema õpilase rollis, on väga suur asi! Ma vajan üsna stimuleerivat keskkonda, et ma viitsiksin õppida. Ja kui oled võõras võõral maal, siis stimulante jagub.

Ja oh kui iseenesestmõistetavalt ma võtsin Eestis elatud elu ja sealseid asjaajamisi! Kui mugav ja lihtne on kõneleda eesti keelt!

Meile on teinud maandumise muidugi palju lihtsamaks see, et meil on siin ees väike kogukond. Mu abikaasa Greta pere. Nad on olnud meile väga mitmel viisil rõõmuks ja abiks. Kuigi varasemalt ma ikka imestasin kui kuulsin mõnd tuttavat ameeriklast rääkimas sellest, kuidas nad üle osariikide perekondade juurde kolivad, siis nüüd ma arvan, et mõistan ka neid palju paremini. See on suur õnnistus kui sul on vähegi normaalne perekond ja sul on võimalik neile lähedal elada! Siin saan olla onuks uuele seltskonnale, ning näha eelmiste põlvkondade tegijaid (äia, ämma ja vanaema) tihedamini kui varem. 

Soe tunne tekib, kui trepilt sellise kirja leiad. Tore, et mul rekkamehest onu.

Aga vist üks kõige erilisemaid tundeid, mida olen siinolles kogenud, on see kui olen saanud lapsi kooliviies iseendale öelda: “Me saame hakkama! Ma saan hakkama!” 

Ainuüksi see, kui lapsed on toidetud, nad jõuvad õigete asjadega õigetesse kohtadesse ning maja on seejuures veel koristatud, on see suur asi!

Kuldne hetk. Kui laps naerva näoga uinakult ärkab.

Ma arvan, et järgmine eriline tunne võiks olla see, et saan tunda, et sobitun siinsesse ühiskonda, mul on oma roll ja ma saan anda oma unikaalse panuse. Kuid eks seegi ole Jumala käes.

Keeleõpingud on mul kaks korda nädalas, päris kirjus rahvusvahelises seltskonnas. Seni olen seal saanud tuusata mõne sõna ja väljendiga, mida olen tänu Gretale õppinud. Aga oktoobrist tahaks, et õpingud läheks intensviisemaks ning saaksin minna soome keele kursusle ning saaksin kummagi keele kõrvuti selgeks. Tahaks järgmine aasta olla võimeline vabalt vestlema, nii tuttavate kui võõrastega.

Ja nüüd kaks momenti veel, mis mulle endale palju tähendab.

1. Sain eile esimest korda kokku ühe siinse kirjanikuga. Ta nimi on Marita Gleisner, soome-rootslane, kirjutanud 26 aastat, muuseas ka kriminaalromaane. Kohtusime ta köögilaua taga ning sain talt küsida, mida iganes tahtsin ja tähtsaks pidasin. Ja isegi kui enamus meie vestlusest oli rootsi keeles, siis ma arvan, et ma õppisin päris palju ja see kohtumine värskendas mind. Ma vajan enda ellu inimesi, kes oleks käinud sama rada, mis mina. Ja neid inimesi, ma tunnen, on üllatavalt vähe.

2. Mind kutsuti jutlustama! Näen sellest järjekordset verstaposti ning kavasten 7. oktoobril, väikeses Betesda palvelas kõneleda üllatus-üllatus, aga rootsi keeles! Ütleme nii, et nalja saab, aga see on seda väärt! Ma muul viisil lihtsalt ei õpi. Kavatsen alustada sõnadega: “Jag och min familj kom till Finland i Juni. Då jag tänker tillbaka, så var det en fin sommar. Mestadels tillbringade vi vår tid i Vassor; den byn, som påminner mej om Astrid Lindgrens ”Barnen i Bullerbyn.”

Aitäh lugemast ja kaasa elamast! Head teed sullegi, siit põhjamaa kivirahnu pealt!